6. HINGAMISELUNDITE HAIGUSED 6.

6. HINGAMISELUNDITE HAIGUSED 

Tõlkija: Indrek Hanso 

Keeletoimetaja: Sirje Ootsing 

6.02 Kopsufunktsiooni testimine ........................................................................................ 163 

6.06 Õhupuudusetunne ....................................................................................................... 165 

6.07 Hüperventilatsioon ...................................................................................................... 166 

6.11 Kauakestev köha täiskasvanul .................................................................................... 167 

6.12 Veriköha ...................................................................................................................... 170 

6.20 Äge hingamispuudulikkus ........................................................................................... 171 

6.30 Astma: sümptomaatika ja diagnostika ........................................................................ 172 

6.31 Astma pikaajaline ravi ................................................................................................ 173 

6.32 Ägeda raskekujulise astma ravi ................................................................................... 175 

6.33 Astma kutsehaigusena ................................................................................................. 177 

6.40 Kopsupõletik ............................................................................................................... 177 

6.41 Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD) .......................................................... 181 

6.42 Bronhoektaasiad ......................................................................................................... 183 

6.43 Tuberkuloosikontakt ................................................................................................... 183 

6.44 Tuberkuloosi diagnoosimine ....................................................................................... 184 

6.45 Tuberkuloosi ambulatoorne ravi ................................................................................. 185 

6.46 Atüüpiliste mükobakterite põhjustatud kopsuhaigused ............................................... 187 

6.47 Äge bronhiit ................................................................................................................ 187 

6.48 Vedelikukogumid pleuraõõnes – pleuraõõne punktsioon ........................................... 188 

6.56 Kopsuvähk .................................................................................................................. 190 

6.57 Kopsuvähi palliatiivne ravi ......................................................................................... 191 

6.60 Õhkrind ....................................................................................................................... 192 

6.65 Pneumomediastiinum .................................................................................................. 193 

6.70 Sarkoidoos .................................................................................................................. 194 

6.71 Fibroseeriv alveoliit .................................................................................................... 195 

6.72 Allergilised alveoliidid (farmerikops jt.) .................................................................... 196 

6.73 Eosinofiilsed pneumooniad ......................................................................................... 197 

6.74 Asbestiga seotud haigused .......................................................................................... 197 

6.75 Silikoos ....................................................................................................................... 199 

6.80 Võõrkeha hingamisteedes ........................................................................................... 199 

6.85 Ärritavatest gaasidest põhjustatud ägedad kopsureaktsioonid .................................... 200 

6.90 Uneapnoe ja teised unepuhused hingamishäired ........................................................ 201 

6.93 Lennureisid ja haigus .................................................................................................. 203 

6.95 Hapnikravi kodus ........................................................................................................ 204 

6.96 Uneapnoe transnasaalne CPAP-ravi............................................................................ 205 

6.97 Kestvatoimelised inhalaatorid ja hüperbaarse hingamisravi seadmed ........................ 205 

161 

6.


162

6.02 KOPSUFUNKTSIOONI 

TESTIMINE 

Toimetus 

Maksimaalne väljahingamiskiirus 

(PEF) 

Põhimõte 

– PEF (peak expiratory flow) peegeldab peamiselt 

õhu voolamist suurtes hingamisteedes; sellest 

tundlikum astma diagnoosimise meetod on 

spiromeetria. 

Näidustused 

– Kopsude talitlusvõime sõeluuring 

– Astma diagnostika: 

hingamisteede obstruktsiooni dünaamika 

ööpäevaringne jälgimine 

bronhodilatatsiooni efekti jälgimine kodus 

jälgimine töökohal 

bronhide koormustaluvuse ja vastuvõtlikkuse 

testimine 

– Astma jälgimine 

PEF-puhumise sooritamine 

– Patsient seisab. 

– Lühike maksimaalse võimsusega väljahingamine 

tehakse maksimaalse sissehingamise järel. 

– Patsient surub huuled kõvasti ümber huuliku. 

– Korratakse vähemalt kolm korda ja enamgi, kui 

kahe parima puhumise vahe on enam kui 20 l/ 

min. 

– Parim tulemus registreeritakse. 

– Tulemusi võrreldakse east, soost ja pikkusest 

sõltuvate kontrollväärtustega. 

Joonis 6.02a. PEF-i kontrollväärtused 15–85-aastastel 

meestel ja naistel (Nunn AJ, Greg I. BMJ 1989; 

298: 1068-1070). 

163 

6.02 

Kodune PEF-jälgimine diagnostilisel otstarbel, 

tulemuste tõlgendamine 

– Esimene nädal: 

PEF hommikuti ja õhtuti, samuti seoses võimalike 

astma- ja köhahoogudega 

bronhodilataator vaid vajadusel. 

– Teine nädal: 

PEF hommikuti ja õhtuti enne bronhodilataatori 

(tavaliselt beetasümpatomimeetikumi) 

inhaleerimist ja 15 minutit pärast seda. 

– Tõlgendamine 

kui PEF-i hommikused väärtused on jälgimise 

ajal vähemalt kolmel korral üle 20% ja üle 60 

l/min. väiksemad kui õhtused väärtused, 

kinnitab selline leid tugevalt astma diagnoosi; 

kui väärtused tõusevad vähemalt kolmel korral 

üle 15% ja üle 60 l/min. lähteväärtusega 

võrreldes, on muutus oluline ja viitab astmale. 

Spiromeetria 

Põhimõte 

– Spiromeetrial mõõdetakse kopsumahtu (staatiline 

spiromeetria) või kopsumahu muutusi ajavõi 

kiirusteljel (dünaamiline spiromeetria). 

Näidustused 

– Obstruktiivsete kopsuhaiguste diagnostika ja 

jälgimine 

– Restriktiivsete kopsuhaiguste diagnostika ja jälgimine 

– Töövõime hindamine 

– Operatsiooni- ja protseduurikõlblikkuse hindamine 

– Kiiritus-, kirurgilise ja medikamentoosse raviga 

saadud efekti jälgimine 

Ettevalmistused 

– 4 tunni vältel enne protseduuri ei tohi suitsetada. 

– 2 tunni vältel ei tohi uuritav olla tugevasti söönud 

ega kohvi või koolajooke joonud. 

– 2 tunni vältel tuleb vältida füüsilist koormust ja 

külma õhu hingamist. 

– Lamada vähemalt 15 min. 

– Medikamentoosne ravi (katkestatakse, kui tegemist 

on diagnostilise uuringuga): 

lühitoimelised beetasümpatomimeetikumid, 

antikolinergikumid, kromoglükaat ja nedokromiil, 

efedriin: 12 t. 

pikatoimelised beetasümpatomimeetikumid: 2 

ööp. 

teofülliin, kombineeritud preparaadid, köharavimid: 

3 ööp. 

kortikosteroidid: mõju on pikaajaline ja seda 

ei tunta veel täielikult (nädalaid? kuid?), nii et 

regulaarse ravi alustamist tuleks vältida, kuni 

(astma)diagnoos on kinnitust leidnud 

antihistamiinseid preparaate pole enne diagnostilist 

spiromeetriat tarvis ära jätta. 

– Ööpäevaste kõikumiste tõttu tuleb astma jälgi-


misel uuring teha alati ühel ja samal kellaajal, 

kui võimalik. 

Vastunäidustused 

– Äge hingamisteede infektsioon viimase 2 nädala 

jooksul 

– Raske koronaartõbi 

– Rasked südame rütmihäired (bronhodilatatsioonitest 

võib provotseerida) 

Seadmed 

– Lõõts-, kuivkolb-, vesi- ja pneumotahhograafspiromeetrid; 

taskuformaadis turbiinspiromeetrid 

– Seadmed peaksid vastama Euroopa kopsuarstide 

ühenduse kvaliteedistandarditele. 

– Kvaliteedikontrollile tuleks pöörata erilist tähelepanu; 

sh. on tähtis 

personali väljaõpe ja täiendõpe 

seadmete kalibreerimine (mahu kalibreerimine 

kalibreerimispumba abil iga päev!) ja 

hooldus 

täiskasvanute kohta ühtsete, soost, east ja 

pikkusest sõltuvate kontrollväärtuste leidmine. 

Meetodid ja mõõdetavad suurused 

– Staatiline spiromeetria 

Tähtsaim suurus on aeglane vitaalkapatsiteet 

(VC). 

Eelistatuim on inspiratoorne vitaalkapatsiteet 

(maksimaalse väljahingamise järel maksimaalne 

aeglane sissehingamine). 

Registreeritakse kolmest katsest parima tulemus. 

Kõige suurema tulemuse ja suuruselt teise 

vahe ei tohi ületada 0,2 liitrit. 

– Dünaamiline spiromeetria (mahu ja aja registreerimine) 

Maksimaalse sissehingamise järel võimalikult 

kiire ja täielik väljahingamine 

Suurused: 

- kiire vitaalkapatsiteet (FVC) 

- sekundikapatsiteet (FEV1) 

- FEV1 protsentuaalne osa FVC-st (FEV%). 

Tulemusi korrigeeritakse, viies need vastavusse 

kehatemperatuuriga (BTPS=body temperature 

standard pressure saturated), sest 

väljahingatud õhk jahtub teel spiromeetrisse. 

Suurim ja suuruselt teine FEV1 ja FVC väärtus 

ei tohi teineteisest erineda üle 4%; ebausaldatavat 

mõõtmistulemust ei tohiks arvestada. 

– Dünaamiline spiromeetria (kiiruse ja mahu registreerimine) 

Sooritatakse samuti kui mahu ja aja registreerimine. 

Suurused: 

- maksimaalne väljahingamiskiirus (PEF) 

- väljahingamiskiirus, kui maht on 75, 50 ja 

25% FVC-st (MEF75, MEF50, MEF25) 

164 

PEF ja MEF75 sõltuvad põhiliselt suurte 

hingamisteede läbimõõdust, puhumise ajal 

rakendatavast lihasjõust ja kopsude elastsusest; 

MEF50 ja MEF25 sõltuvad enam keskmiste 

ja väikeste hingamisteede läbimõõdust ning 

kopsukoe elastsusest; 

mitme puhumise kõverad registreeritakse üksteise 

peale (kattuvad kõverad), teistest kõveratest 

tunduvalt erinevaid kõveraid ei võeta arvesse. 

Joonis 6.02b. Skeemil on näha normaalne spiromeetriakõver 

mahu-aja teljestikus, samuti obstruktiivne 

ning restriktiivne tüüpleid. 

Bronhodilatatsioonitest 

Näidustused 

– Tagasipöörduva (reversiibelse) ahenemise kindlakstegemine 

astma diagnostikas 

– Astma medikamentoosse ravi piisavuse hindamine: 

patsiendile tavaliselt määratav medikamentoosne 

ravi vastavalt juhistele (ravimi tarvitamist 

tuleb kontrollida ja manustamise aeg 

jälgimislehele märkida) 

Läbiviimine 

– Spiromeetria või PEF enne sümpatomimeetikumi 

inhaleerimist ja pärast seda 

– Annused ja maksimaalse toime ajad: 

rimiterool 3 x 0,2 mg: 5 min. 

salbutamool 2 x 0,1 mg: 10 min. 

terbutaliin 3 x 0,5 mg: 10 min. 

Tõlgendamine 

– Astmale viitavad olulised erinevused lähteväärtusest 

ja vähimad muutused on: 

FEV1 15% (0,2 l) 

VC ja FVC 15% (0,25 l) 

PEF 15% (60 l/min.) (PEF-mõõtjaga mõõdetuna)

PEF 23% (60 l/min.) (kiirus-maht spiromeetrial 

mõõdetuna). 

Tüüptulemusi 

Astma 

– FEV1, FEV%, PEF, MEF50 või MEF25 on 

vähenenud 

kergekujulise või hästi ravitud astma korral 

ajuti normaalsed. 

– VC ja FVC on 

enamasti normaalsed 

FVC võib olla raske astma korral vähenenud 

(“dünaamiline restriktsioon”); siis võib VC 

olla FVC-st tunduvalt suurem ja FEV% normaalne. 

– Bronhodilatatsioonitest annab kindla tulemuse. 

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD) 

– FEV1, FEV% või PEF on 

kestvalt vähenenud, kerge COPD korral normi 

piires. 

– MEF 50 ja MEF25 

vähenevad sageli juba haiguse alguses, isegi 

enne kliiniliste sümptomite ilmnemist (väikeste 

hingamisteede obstruktsioon) 

eriti emfüseemi puhul võivad MEF 50 ja 

MEF25 olla väga väikesed (“kollapsi” tüüpi 

leid). 

– Ka FVC on sageli vähenenud (“dünaamiline 

restriktsioon”). 

– Bronhodilatatsioonitest ei anna olulist tulemust. 

Restriktiivne kopsuhaigus 

– Põhjusi: 

kopsukoeprotsessid (alveoliit, fibroos) 

kopsukoevälised põhjused (pleurakamar, 

pleuraefusioon, rindkere või lülisamba rinnaosa 

patoloogilised muutused, adipoossus). 

– VC ja FVC on 

vähenenud. 

– FEV1 ja PEF on 

vähenenud (aga FEV% on normaalne). 

– Bronhodilatatsioonitest ei anna olulist tulemust. 

Operatsioonikõlblikkus 

– Üldine reegel: elektiivsete operatsioonide puhul 

peaks FEV1 olema üle 1 liitri. 

6.06 ÕHUPUUDUSETUNNE 

Toimetus 

Eesmärgid 

Viivitamatult tuleb ära diagnoosida võõrkeha 

hingamisteedes ja anafülaksia. Statsionaarset 

vältimatut abi nõuavad spontaanne pneumotooraks, 

kopsuemboolia, kopsuturse ja raske 

astmahoog. 

2. Tunda ära astma ja südamepuudulikkus korduva 

165 


või kauakestnud hingelduse põhjusena; mõlemad 

alluvad hästi medikamentoossele ravile. 

3. Tunda ära psühhogeenne hüperventilatsioonisündroom, 

selgitada patsiendile selle tekkepõhjusi 

ja ohutust. 

Äkki alanud hingeldus 

– Võõrkeha hingamisteedes (6.80): 

kiunuv sissehingamine. 

– Anafülaktiline reaktsioon (14.61): 

äkki alanud hingeldus järgneb näit. (parenteraalsele) 

ravimi manustamisele, kaitsepookimisele 

või putuka nõelamisele 

kuulatlusel kiuned. 

– Spontaanne õhkrind (6.60): 

sageli algab valuga 

hingamiskahin nõrgenenud 

sagedamini noortel suitsetavatel täiskasvanutel 

või kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust 

põdevatel patsientidel. 

– Kopsuemboolia (4.62): 

valu rinnus ja köha on tavalised 

suure emboolia korral šoki sümptomaatika ja 

hüpokseemia 

kuulatlusleid varieeruv: normaalne, räginaid 

või kiuneid või mõlemaid. 

– Äge kopsuturse (4.68): 

kuulatlusel enamasti paisuräginad 

köhimisel võib erituda vahtu 

kaelaveenid täitunud 

südamepuudulikkus on sageli eelnevalt teada. 

– Müokardi isheemia või -infarkt (4.54, 4.60), 

aordi dissekatsioon (4.63): 

juhtivaks sümptomiks on enamasti rinnaangiin. 

– Rütmihäired: 

kodade virvendus 

supraventrikulaarne tahhükardia (4.22). 

– Vingumürgitus 

– Hüperventilatsioonisündroom või paanikahäire 

(35.84): 

noorepoolne patsient 

õhupuudusetunne 

kätes paresteesiad, peapööritus 

kopsude kuulatlusleid on normaalne 

võib kaasneda alkoholi tarvitamisega. 

Ööpäeva kuni mõne nädala jooksul 

tekkinud hingeldus 

– Astma või kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse 

ägenemine (6.32): 

auskultatsioonil kiuned 

vallandavaks faktoriks on sageli hingamisteede 

infektsioon (sinuiit!). 

– Atelektaas: 

näiteks seoses kopsuvähi või kopsupõletikuga. 

– Allergiline alveoliit (6.72):


farmerikops põllumehel: palavik ja hingeldus 

heinateo perioodil 

kopsude kuulatlusel krepitatsioonid 

palavik. 

– Pleuraefusioon (6.48): 

hingamiskahin on basaalsel nõrgenenud. 

– Korduvad väikesed kopsuembooliad (4.62): 

ka noortel täiskasvanutel (rasestumisvastaste 

hormoontablettide kasutajad) 

aeg-ajalt torked rinnus 

kergesti tekkiv hingeldus ja tahhükardia. 

– Aneemia 

Kuude või aastate jooksul tekkinud 

hingeldus 

– Krooniline südame vasaku vatsakese puudulikkus 

(4.67) 

– Obstruktiivsed kopsuhaigused: 

astma (6.30) 

COPD (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus: 

6.41). 

– Kopsufibroosi põhjustavad haigused: 

fibroseeriv alveoliit (6.71) 

sarkoidoos (6.70). 

– Rindkere muutused: 

näit. anküloseeriv spondüliit, küfoos. 

– Adipoossus 

– Neuromuskulaarsed haigused: 

MS-tõbi (36.90), ALS (36.88) 

diafragma parees. 

Tähtsaimad diagnostilised uuringud 

– Anamnees ja hoolikas kliiniline uurimine võimaldavad 

suurel osal juhtudest hingelduse põhjuse 

kindlaks teha. Anamneesi kogumisel esitatakse 

järgmised võtmeküsimused. 

Kas õhupuudust on ka lamades? 

Kas rinnus on valusid? 

Kas on köha, rögaeritust, verist röga? 

Mida patsient tegi enne sümptomite ilmnemist? 

Millist ravi patsient praegu saab? 

Kas on infektsioonisümptomeid? 

Kas patsient suitsetab? 

Milline on psühhosotsiaalne seisund? 

– Kopsude röntgeniülesvõte on 

üldjuhul näidustatud 

enamasti normaalse leiuga astma, kopsuemboolia, 

larüngotrahheiidi ja bronhiidi, hüperventilatsiooni 

ning aneemia korral. 

– EKG 

tehakse kõigil keskealistel ja vanematel patsientidel, 

kui hingeldusele ei leita muud põhjust 

peale südamehaiguse. 

– Maksimaalse väljahingamiskiiruse (PEF) mõõtmine: 

hõlpsalt teostatav ja kasulik uuring obstruktsiooni 

kahtlusel. 

166 

– Veregaaside analüüs 

informatiivne, kuid on kättesaadav ainult üksikutes 

esmatasandi raviasutustes. 

– Pulssoksümeetria (17.50) 

6.07 HÜPERVENTILATSIOON 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Püütakse avastada hüperventilatsiooni mittepsühhogeenseid 

põhjusi ja neid ravida, eriti 

vanematel inimestel. 

– Psühhogeense hüperventilatsiooniga seostatavate 

rinnavalude ja ebamääraste neuroloogiliste 

sümptomite korral seletatakse patsiendile, et 

need nähud on ohutud. 

Definitsioonid 

– Hüperventilatsiooni all mõeldakse suurenenud 

alveolaarset ventilatsiooni, mille tagajärjel arteriaalse 

vere süsinikdiosiidi osarõhk (aB-pCO2) 

langeb, põhjustades neuroloogilisi ja vasokonstriktsioonist 

tingitud sümptomeid. 

– Hüperventilatsioonisündroomi all mõeldakse 

tavaliselt psühhogeenset hüperventilatsiooni, 

mis kaasneb sageli paanikahäirega. Paanikahäire 

DSM-III-määratluses leidub mitmeid hüperventilatsiooni 

sümptomeid (35.84). Siiski on 

hüperventilatsioon ka mitmete somaatiliste haiguste 

sümptomiks. 

Põhjused 

– Kopsust tingitud: 

kopsupõletik 

õhkrind 

kopsuemboolia (4.62) 

astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus 

(COPD) 

kopsufibroos. 

– Ülejäänud: 

psüühiline õhupuudusetunne, paanikahäire 

(35.84) 

hingamist stimuleerivad ained (atsetüülsalitsüülhape, 

beetasümpatomimeetikumid) 

südamepuudulikkus 

metaboolne atsidoos 

maksapuudulikkus 

neuroloogilised haigused (ajutüve kasvajad). 

Sümptomid 

– Valu rinnus: 

sageli torkava valuna vasemal pool 

hüperventilatsioon võib põhjustada südame 

pärgarterite spasmi koos sellega seonduvate 

ST- ja T-muutustega koormus-EKG-s.

Joonis 6.02c. Kiirus-mahtspiromeetria tüüpleide. Normaalne kõver on pildil A noolega tähistatud. 

– Südamepekslemine 

– Neuroloogilised sümptomid: 

peapööritus, minestamine 

jõuetus 

paresteesiad 

kohmakus 

kontsentreerumisraskused, mälunõrkus 

tetaania. 

– Psüühilised sümptomid: 

ahistus, paanika 

hallutsinatsioonid 

eufooria, depersonalisatsioon. 

Psühhogeense hüperventilatsiooni 

diagnostika 

– Anamnees 

– Veregaaside analüüs haigushoo ajal: 

madal aB-pCO2, kuid normaalne või kõrge 

aB-pO2. 

– Hüperventilatsioonitest: 

kui tahtlik hüperventilatsioon põhjustab 

patsiendil sümptomeid, räägib see diagnoosi 

poolt ja aitab patsiendil mõista sümptomite 

põhjust. 

Ravi 

– Põhihaiguse ravi 

– Ägeda psühhogeense hüperventilatsiooni ravi: 

167 

patsiendi rahustamine ja temaga vestlemine 

tuleb kasuks 

vajadusel hingab patsient paberkotti 

vajadusel antakse diasepaami 

selgitatakse välja vallandav tegur ja koostatakse 

edasine raviplaan (oma hingamise kontroll, 

vajadusel hingamispeetused). 

– Paanikahäire ravi vt. 35.84. 

6.11 KAUAKESTEV KÖHA 

TÄISKASVANUL 

Toimetus 


Eesmärk 

– Kauakestva köha põhjusena tuleb ära tunda 

astma 

krooniline bronhiit 

kroonilised kopsuinfektsioonid, eelkõige kopsutuberkuloos 

sinuiit 

sarkoidoos 

sidekoehaiguste ja nende raviga kaasnev köha 

asbestoos, silikoos 

farmerikops 

ravimite kõrvaltoimed (ACE inhibiitorid, beetablokaatorid, 

nitrofurantoiin)


168

kopsukasvajad 

pleuriit 

südamepuudulikkus. 

Määratlus 

– Kauakestvaks ehk pikaleveninuks võib lugeda 

köha, mis kestab üle 4–8 nädala. Sellest lühem 

köha kaasneb tavaliselt hingamisteede infektsioonide 

ja bronhide hüperreaktiivsusega infektsiooni 

paranemisstaadiumis. 

– Mõnede infektsioonide (näit. mükoplasma- või 

klamüüdiapneumoonia ja läkaköha) järgselt 

võib köha kesta isegi mitu kuud. 

Infektsioonisümptomitega alanud 

pikaleveninud köha 

– Tõenäoliselt on tegemist kas mõne kauakestva 

hingamisteede infektsiooni (sinuiit!) või algava 

astmaga. 

– Esmasteks uuringuteks on kopsude röntgeniülesvõte 

ja põskkoobaste ultraheli- või röntgenuuring. 

– Esmased ravivõimalused: 

sinuiidi ravi: antibiootikum, limaskestade turset 

vähendavad ninatilgad, vajadusel loputus 

(38.55) 

antibiootikumikuur (doksütsükliin, erütromütsiin, 

amoksitsilliin) on näidustatud ka palaviku 

ning purulentse rögaerituse puhul. Kuiva, 

palavikuta kulgevat köha võib ravida bronhodilataatoriga, 

kombineerides seda vajadusel 

köha pärssiva ravimiga. Antibiootikumikuuri 

vajalikkuse üle tuleb alati otsustada individuaalselt. 

– Kui köha ei lõpe kahe kuu jooksul või jätkub 

vaatamata antibiootikumravile, võib tegemist 

olla mõnest muust põhjusest tingitud köhaga, 

mis vallandus seoses infektsiooniga. Eriti astma 

võib algstaadiumis kulgeda ainult kauakestva 

köhana. Hiljemalt selles järgus tehakse bronhodilatatsioonitest 

ja alustatakse PEF-mõõtmist 

kodus. Võib katsetada ka inhaleeritava steroidhormooni 

raviefekti. 

Kui vastus sellisele ravile on halb, ei ole tõenäoliselt 

tegemist algava astmaga. 

Kui raviefekt on hea, võib tegemist olla algava 

astmaga, mis nõuab täiendavat uurimist 

(6.30). 

Hüpertoonikute ja südamehaigete 

kauakestev köha 

– ACE inhibiitorite kasutajatel võib kuiva köha 

põhjustada ravim ise. Sel juhul võib proovida 

ACE inhibiitori vahetamist või ravi angiotensiin 

II -retseptori blokaatoriga (losartaan, valsartaan), 

mis tavaliselt köha ei põhjusta. Eriti diabeetikute 

puhul tuleb kaaluda, kas kuivast kö- 

169 


hast põhjustatud kahju on ikka suurem kui ACE 

inhibiitori nefroprotektiivsest toimest tulenev 

kasu. 

– Ka beetablokaatorid, sh. isegi beeta-1-selektiivsed, 

võivad köha põhjustada, seda eelkõige 

atoopikutel ja teistel astmasarnasele bronhiaalsele 

hüperreaktiivsusele kalduvatel patsientidel. 

– Täpsustatakse, kas patsiendil on südamepuudulikkusele 

viitavaid kaebusi. Sageli on kergekujulise 

südamepuudulikkuse esimeseks tunnuseks 

öösiti esinev köha. Esmane uuring on rindkere 

röntgeniülesvõte. 

Süsteemset sidekoehaigust põdeva 

patsiendi kauakestev köha 

– Köha võimalik põhjus on fibroseeriv alveoliit 

(kaasneb mõnikord reumatoidartriidi või sklerodermiaga) 

või ravimi kõrvaltoime (kullapreparaadid, 

sulfasalasiin, penitsillamiin, metotreksaat). 

– Esmane uuring on kopsude röntgeniülesvõte. 

Tüüpiline leid on kopsufibroos. Algstaadiumis 

võib pilt olla normaalne, ehkki difusioonikapatsiteet, 

mis peegeldab hapnikuvahetust alveoolides, 

on juba langenud (dünaamilisel spiromeetrial 

võib esineda restriksiooni). 

– Sellistel juhtudel on põhjust konsulteerida spetsialiseeritud 

sise- või kopsuhaiguste osakonnaga. 

Kauakestev köha suitsetajal 

– Tõenäoliselt on tegemist pikaleveninud ägeda 

bronhiidi või kroonilise bronhiidiga. Keskealiste, 

eriti aga üle 50-aastaste patsientide puhul 

peab arvestama kopsuvähi võimalusega. Küsida 

patsiendilt, kas on esinenud veriröga. 

– Kopsude röntgenipilt tuleks alati teha kõigil üle 

40 aasta vanustel patsientidel, kellel seda viimase 

6 kuu jooksul pole tehtud. Samuti tehakse 

ülesvõte põskkoobastest, kui neid pole uuritud 

ultraheliga. Kui kopsus leitakse pneumooniale 

viitav infiltraat ja patsiendil ravitakse kopsupõletikku, 

peab röntgenipilti hiljem kindlasti 

kordama. 

– Suitsetaja pikaleveninud köha tuleks alati ravida 

antibiootikumidega (kroonilise bronhiidi tõenäosus 

on suur). Valikravimiks on amoksitsilliin, 

doksütsükliin või sulfa-trimetoprim. Tekitajaks 

on sageli Haemophilus influenzae või grampositiivsed 

kokid. 

Kauakestev köha ja kutsehaigused 

– Kui kauakestev köha esineb ehitajatel, autoremondilukkseppadel 

ja teistel asbestiga kokkupuutuvatel 

töölistel, tuleb alati meeles pidada 

kopsuasbestoosi (6.74) võimalust. 

Esmased uuringud on kopsude röntgeni-


ülesvõte ja spiromeetria (restriktsiooni kindlakstegemine). 

Asbestoosikahtluse korral konsulteerida pulmonoloogiga. 

– Põllumehe pikaleveninud köha korral tuleb kahtlustada 

farmerikopsu (6.72) või astmat. 

Esmased uuringud on kopsude röntgenipilt, 

kodune PEF-jälgimine, spiromeetria (ja bronhodilatatsioonitest). 

Farmerikopsu kahtlusel konsulteerida pulmonoloogiga. 

Astma diagnoosimine ja ravi 

alustamine kuulub samuti kopsuhaiguste eriarsti 

kompetentsi. 

– Kutsehaigusena esinev astma, mille algsümptomiks 

on köha, võib ilmneda mitmesugustel 

töökohtadel, kus on tegemist kemikaalide ja 

lahustitega (isotsüanaadid, formaldehüüdid, 

akrülaadid jne.): autoremonditöökojad, plastmassitööstus, 

puhastus- ja koristustööd, hambaravi 

jms. 

Kauakestev köha atoopikul, 

allergikul, ülitundlikul aspiriini suhtes 

– Tõenäoline diagnoos on astma (6.30). 

– Sageli esineb hingeldushooge ja limast rögaeritust. 

– Esmased uuringud: 

PEF-i kodune jälgimine 

spiromeetria ja bronhodilatatsioonitest 

võimaluse korral bronhide hüperreaktiivsuse 

kindlakstegemine (histamiini või metakoliini 

inhalatsioonikatse) 

raviproov inhaleeritava steroidhormooniga. 

Kauakestev köha ja palavik, 

purulentne rögaeritus 

– Kahtlustada kopsutuberkuloosi (6.44), kopsuhaigetel 

ka atüüpilist mükobakteriaalset kopsuinfektsiooni 

(6.46); nendesamade sümptomitega 

võivad alata ka vaskuliidid (sh. nodoosne polüarteriit, 

Wegeneri granulomatoos (21.44)). 


kopsude röntgeniülesvõte 

röga bakterioskoopia ja külv tbc tekitaja suhtes 

verepilt, SR, CRV (põletikunäitajad on tõusnud 

ka vaskuliitide puhul). 

– Tuleb meeles pidada ka eosinofiilseid pneumooniaid 


Muid kauakestva köha põhjusi 

– Kopsusarkoidoosi (6.70) ainsaks sümptomiks 

võib olla krooniline köha. Esmased uuringud: 

kopsude röntgeniülesvõte (hiiluste hüperplaasia, 

parenhüümi infiltraadid) 

S-ACE. 

– Subakuutne nitrofurantoiinkops võib anda kauakestvat 

köha. 

170 

Täpsustatakse ravimite tarvitamine (uroinfektsioonide 

ravi). 

Subakuutse vormi puhul eosinofiiliat alati ei 

esine. 

– Pleuriidi (6.48) ainsaks sümptomiks võib olla 

köha. Pleuriidi etioloogia väljaselgitamine: 

hoolikalt uuritud kliiniline staatus 

pleurapunktsioon ja -biopsia (6.48). 

Kokkuvõte 

– Et kauakestev köha ei johtu ainult astmast või 

infektsioonist, tuleb eriti täiskasvanute puhul 

meeles pidada kopsuvähivõimalust ning teha 

kopsude röntgenuuring. Röntgenipildi tulemuste 

põhjal on kergem otsustada ka lisauuringute 

vajaduse ja ravi üle. 

6.12 VERIKÖHA 

Pentti Tukiainen 

Põhjused 

– Noortel põhjustavad veriköha mitmesugused 

infektsioonid. 

– Vanemaealistel on veriköha põhjuseks krooniline 

bronhiit, kasvajad ja tuberkuloos. 

– Patsientidest, kelle kopsuröntgen on normaalne, 

jääb 20%-l veriköha põhjus ebaselgeks. 

Infektsioonid 

– Bronhiit (äge, tavaliselt krooniline) 

– Kopsupõletik 

– Kopsuabstsess 

– Kopsutuberkuloos 

– Bronhektaasiad 

Kasvajad 

– Kartsinoom 

– Kartsinoid 

Südame- ja veresoonkonnahaigused 

– Kopsuemboolia, kopsuinfarkt 

– Mitraalstenoos (ja teised pulmonaalhüpertensiooni 

põhjustavad haigused) 

– Südamepuudulikkus – kopsuturse 

– Kopsude arteriovenoosne šunt 

– Aordianeurüsm 

Traumad 

– Rindkeretraumad 

– Operatsioonijärgne seisund 

– Biopsiad ja kateteriseerimised 

Muud põhjused 

– Hematoloogilised haigused ja hüübimishäired 

– Antikoagulantravi 

– Võõrkeha 

– Vaskuliidid (21.45) 

Diferentsiaaldiagnoos 

– Anamnees, staatus ja rindkere röntgeniülesvõte

on diferentsiaaldiagnoosi tegemisel kesksel 

kohal. 

– Kõigepealt selgitatakse, kas väljaköhitud veri 

pärineb kopsudest või kaasneb veriröga põskkoopapõletiku, 

korduvate ninaverejooksude või 

igemeveritsusega. 

– Kui kopsupildil infiltraati ei ole, on veriköha 

põhjuseks tavaliselt krooniline bronhiit või 

bronhoektaasiad. Võimalikud on ka mitraalstenoos, 

kopsuemboolia, endobronhiaalne tuumor 

või hemorraagiline diatees. 

– Piirdunud infiltraadi annavad tavaliselt kopsupõletik, 

tuberkuloos, kartsinoom või kopsuinfarkt. 

– Difuusse varjustuse põhjuseks on tavaliselt 

südamepuudulikkus või kopsupõletik. 

– Alla 50-aastast mittesuitsetavat patsienti ei pea 

saatma lisauuringutele ega bronhoskoopiale, kui 

on selge, et veriköha kaasneb infektsiooniga ja 

kopsupilt on normaalne või normaliseerub 

jälgimisaja jooksul. 

Ravi 

– Suunatakse põhihaigusele. 

– Sümptomaatiliseks raviks võib kasutada traneksaamhapet 

1 g x 3 per os. 

6.20 ÄGE HINGAMIS- 

PUUDULIKKUS 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Hingamispuudulikkusega patsiendil püütakse 

saavutada piisav süsihappegaasi eliminatsioon, 

piisav kudede oksügenisatsioon ja hingamistöö. 

– Kroonilise kopsuhaigusega hüpokseemilisel patsiendil 

püütakse vältida liigsest hapniku manustamisest 

johtuvat hingamispuudulikkust. 

– Püütakse vältida hapniku toksilisi mõjusid. 

Määratlus 

– Hingamispuudulikkuse all mõeldakse tavaliselt 

gaasivahetuse häiret sissehingatava õhu ja arteriaalse 

vere vahel (aB-pO 2 < 8 kPa, aB-pCO 2 

> 6,7 kPa) (17.49, 17.50). 

– Võib eristada kolme alatüüpi: 

alveolaartasandi gaasivahetushäire (esmane 

probleem on hüpokseemia) 

ventilatsioonipuudulikkus (esmane probleem 

on hüperkapnia) 

ahendava kopsuhaiguse halvenemisfaas (põhiline 

probleem on obstruktsioon). 

Põhjused 

– Hingamiskeskuse pärssimine: 

171 


ravimite üleannustamine (opiaadid!) ja mürgistused 

ettevaatamatu hapniku manustamine kroonilise 

kopsuhaigusega patsiendile 

teadvuseta olek mitmesugustel põhjustel. 

– Närviimpulsside jõudmine hingamislihasteni takistatud: 

lülisamba kaelaosa trauma 

neuroloogilised haigused (myasthenia gravis, 

botulism, polüradikuliit) 

lihasehaigused. 

– Halvenenud hingamismehaanika: 

rindkere kompressioonitrauma 

pneumotooraks (6.60), hemotooraks. 

– Hingamisteede obstruktsioon: 

võõrkeha (6.80) 

obstrueeriv kasvaja või lima 

astma või krooniline ahendav kopsuhaigus (6.32). 

– Gaasivahetuse takistus alveolaartasandil: 

raske kopsupõletik 

ARDS 

kopsuturse (4.68). 

– Ebapiisav kopsuvereringe: 

kopsuemboolia (4.62). 

– Vere hapnikutranspordi võime langenud: 

raske aneemia 

vingugaasimürgistus. 

– Kestvad krambid 

Üldised ravipõhimõtted 

– Esmatähtis on kudede piisav oksügenisatsioon; 

see sõltub arteriaalse vere hapnikusisaldusest, 

südame minutimahust ja vere hapnikutranspordi 

võimest (hemoglobiinisisaldus). 

– Hapnikravi: 

näit. Ventimask 40% 

ettevaatust kroonilise kopsuhaigusega patsientide 

ravimisel (Ventimask 28%), sest liigne 

hüpokseemiavastane ravi võib viia hingamishalvatuseni 

(kroonilist hüpokseemiat põdejal 

reguleerib hingamist hapniku, mitte süsinikdioksiidi 

osarõhk) 

NB: hapnikravi ei paranda ventilatsiooni, nii 

et ventilatsioonipuudulikkuse ravis tuleb seda 

kasutada ettevaatlikult. 

– CPAP-ravi (4.69): 

suurendab kopsumahtu, püüab avada kokkulangenud 

hingamisteid, kuid praktiliselt ei aita 

kaasa hingamise mehaanikale. 

– Kopsude kunstlik ventileerimine 

suurendab kopsumahtu, püüab avada kokkulangenud 

hingamisteid, aitab hingamistegevusele 

mehaaniliselt kaasa 

kergetel juhtudel 

- näit. firmade Bennet või Bird seadmega 10– 

15 cm ülerõhuga 15 min. vältel 1–2-tunniste 

vahedega, kergematel juhtudel iga nelja 

tunni tagant


- huuled suruda tihedalt huuliku ümber (vajadusel 

huuli ja põski toetada!) 

raskematel juhtudel 

- kopsude kunstlik ventilatsioon intensiivraviosakonnas. 

– Tuleb meeles pidada hapniku toksilisust. 

80–100-protsendiline hapnik on turvaline tundide 

jooksul. 

50–80-protsendiline hapnik on turvaline mitmeid 

ööpäevi. 

Alla 50-protsendiline hapnik on turvaline ka 

pideval kasutamisel. 

Arteriaalse vere hapniku osarõhk ei tohiks 

ületada 17–18 kPa (130–135 mmHg) (silmakahjustuse 

oht!). 

6.30 ASTMA: SÜMPTOMAATIKA 

JA DIAGNOSTIKA 

Timo Keistinen 

Patofüsioloogia 

– Astma on bronhide põletikuline haigus. 

– Astmale kalduvatel inimestel ilmneb põletikust 

põhjustatud sümptomeid, mille hulka kuulub 

tavaliselt vahelduv (iseenesest või ravi tulemusel 

nõrgenev) bronhide ahenemine. 

– Põletik tõstab bronhide reaktiivsust mitmesuguste 

ärritajate suhtes. 

Epidemioloogia 

– Astma kumulatiivne esinemissagedus elanikkonna 

hulgas on 2–6% (Eestis ca 0,5% kogu elanikkonnast), 

paljude uurigute andmeil esinemissagedus 

kasvab. 

– Astmat esineb rohkem ühelt poolt väikestel lastel 

ja teisalt üle 40-aastastel. 

– Soomes on soodustusega ravimeid saavaid kroonilisi 

astmaatikuid üle 140 000 ja aasta jooksul 

haiglas viibimisi umbes 20 000. 

– Astmasse sureb Soomes igal aastal 100–150 inimest, 

alla 45-aastasi siiski ainult 10 ringis. (Surmajuhtude 

arv 100 000 elaniku kohta on 2–3 

(Eestis 6).). 

– Soomes on seega ühe üldarsti teenindada olevas 

2500 elanikuga piirkonnas umbes 100 astmahaiget, 

kellest pooled teavad end seda haigust 

põdevat. Nendest pooled käivad vähemalt üks 

kord aastas arsti vastuvõtul ja ülejäänud 25 

ravivad ennast ise. Enamik neist põeb kerget 

astmat, kuid üldarsti praktikas esineb keskmiselt 

ka üks surmajuhtum iga 20 aasta kohta. 

Sümptomaatika 

– Astma sümptomid on mitmekesised ja varieeruvad 

haigeti. Sageli muutuvad kuude jooksul 

172 

ka ühel ja samal haigel täheldatavad haigusnähud. 

– Sagedasemad sümptomid astma puhul: 

õhupuudusetunne 

- hommikuti ja hommikupoole ööd 

- koormusjärgselt (eriti külma ilmaga) 

- seoses ülemiste hingamisteede infektsiooniga 

- allergeenide, näit. kodutolmu ja loomakarvadega 

kokkupuutumise järgselt 

kiuned hingamisel 

- õhupuudusetundega samal ajal 

kauakestev köha 

- hommikuti ja hommikupoole ööd 

- kaasneb ärritavate teguritega 

- kolmandikul kauakestnud köhaga patsientidest 

leitakse hiljem astma 

- köha võib olla kuiv, kuid sageli kaasneb 

läbipaistva, heleda lima eritus. 

Diagnostilised uuringud 

– Astmat saab mõnikord diagnoosida anamneesi ja 

kopsude kuulatluse põhjal. 

– Vajalike uuringute maht sõltub konkreetsest 

haigusjuhust ja uuringute kättesaadavusest antud 

piirkonnas. 

– Enne regulaarse ravi määramist peab haige olema 

põhjalikult uuritud ning diagnoos kindel. 

See võimaldab haiguse edasise kulu hindamist 

lähteolukorraga võrreldes ning patsiendil avaneb 

õigus saada KELA-lt erisoodustusi (Botsus). 

– Järgnevas loetelus on tähtsuse järjekorras ära 

toodud astmahaige diagnostilised uuringud. 

Alati tuleb teha kopsude auskultatsioon ja PEFmõõtmine, 

ebaselgetel juhtudel ja kui soovitakse 

astmat täpsemalt klassifitseerida (endogeenne 

või eksogeenne, vallandavad tegurid), tuleb teha 

ka ülejäänud uuringud. 

Kopsude auskultatsioon 

– Väljahingamise lõpul esinevad kiuned ja vilinad 

viitavad peaaegu alati obstruktiivsele kopsuhaigusele, 

mh. astmale. 

– Algava kerge astma korral, kui kaebused puuduvad, 

on kuulatlusleid tavaliselt normaalne. 

– Ka rohkete sümptomitega astmapatsiendil võib 

kuulatlusleid normaalne olla. 

PEF-mõõtmine 

– Algava sümptomiteta astma korral on tulemus 

tavaliselt normaalne. 

– Bronhodilatatsioonitesti puhul on näitude 15%ne 

paranemine tähenduslik (6.02). 

Spiromeetria 

– Võimaldab määrata kopsufunktsiooni täpsemalt 

kui PEF 

– FVC (forsseeritud vitaalkapatsiteet), FEV1 (esimese 

sekundi forsseeritud ekspiratoorne vool) ja

nende suhe FVC/FEV1=FEV%-des on tähtsaimad 

mõõdetavad suurused (6.02). 

– Uuring on lihtne ja odav. 

Kodune PEF-jälgimine 

– Vt. 6.02. 

– Mõõtmised teha ühe nädala jooksul igal hommikul 

ja õhtupoolikul, ilma ravimeid kasutamata. 

Iga kord kolm tugevat lühikest puhumist järjest, 

millest parima tulemus märgitakse üles. 

– On astma diagnoosimiseks hea uuring. 

– Kui hommikused väärtused on õhtustest 20% 

madalamad, räägib see tugevasti astma diagnoosi 

kasuks. 

– Teise nädala jooksul mõõdetakse PEF-väärtused, 

kasutades samaaegselt bronhodilataatoreid. 

Hommikul pärast ärkamist puhutakse kolm 

korda ning parim tulemus märgitakse üles. 

Seejärel inhaleeritakse bronhodilataatorit ning 

15 minuti möödudes tehakse uued puhumised. 

Parim tulemus märgitakse jälle üles. Samad 

mõõtmised tehakse ka õhtupoolikul. 

Koormustest 

– Vaba jooksmine välisõhu käes, eriti külma ilmaga, 

vallandab astmaatikutel kergesti bronhide 

ahenemise. 

– PEF-mõõtmise järel patsient jookseb väljas umbes 

10 minutit, vahetult pärast koormust tehakse 

kopsude auskultatsioon ja uus PEF-mõõtmine. 

PEF-mõõtmist korratakse 5, 10 ja 15 minuti pärast. 

PEF-väärtuse vähemalt 15%-line langus on 

oluline leid. 

– Test sobib eriti noortele astmaatikutele, kel ei 

kahtlustata pärgarterite haigust. 

Laboratoorsed analüüsid 

– Veres ja rögas on eosinofiilide hulk mõnikord 

suurenenud, kuid vanadel inimestel esineb seda 

harva. 

– Spetsiifilise IgE määramist verest võib kasutada 

siis, kui nahateste pole võimalik teha. 

Radioloogilised uuringud 

– Kopsude röntgeniülesvõte 

kuulub diferentsiaaldiagnostiliste uuringute 

hulka (südamepuudulikkus, kopsutuumor) 

leid on astmaatikutel tavaliselt normaalne 

kui ei ole erilisi näidustusi, pole ambulatoorsel 

haigel kopsupildi tegemine vajalik. 

– Ninakõrvalkoobaste röntgen- või ultraheliuuring: 

kauakestva köha põhjuseks võib olla sinuiit 

astmaatikutel esineb sinuiite sageli. 

Pricki nahatestid 

– Tehakase elamutolmu- või loomakarvaallergia 

kahtlusel. 

Provokatsioonitestid 

– Tehakse erialakliinikus. 

173 

6.31 ASTMA PIKAAJALINE RAVI 



Eesmärgid 

– Patsiendile õpetatakse haiguse iseseisvat 

jälgimist ja ravi (astmaprogramm). 

– Ravi piisavuse üle otsustab oma üldarst, kes seab 

järgmised eesmärgid: 

minimaalsed sümptomid 

normaalne töövõime 

inhaleeritavate beetasümpatomimeetikumide 

vajadus väike 

PEF-i ööpäevane kõikumine väike, mitte üle 

10–20% 

ravimite kõrvaltoimeid pole 

normaalne kopsufunktsioon vähemalt inhaleeritava 

sümpatomimeetilise ravi järel. 

– Sinuiidi diagnoosimine astma ägenemise põh– 

jusena. 

Pikaajalise ravi põhimõtted 

– Põletikuvastastel ravimitel (kortikosteroididel) 

on astma ravis keskne koht. 

– Õige inhalatsioonitehnika õpetamine ning 

monitooring on samuti olulised. 

– Iga patsiendi raviskeem koostatakse individu– 

aalselt, sõltuvalt haiguse raskusastmest, ja ravi 

muutmine on astmeline. Toetatakse patsiendi 

enesealgatust ravimite annustamisel (kirjalikud 

juhised!). 

– Aeg-ajalt on tarvilikud lühiaegsed kortisooni– 

kuurid. 

– Kõikidel astmaatikutel tuleks vältida kokku– 

puudet kõrges kontsentratsioonis allergeenide ja 

ärritavate kemikaalidega, näiteks töökohal. 

– Atsetüülsalitsüülhappe ja teiste põletikuvastaste 

ravimite (eriti Litalginini ® ) kasutamisse tuleks 

suhtuda ettevaatlikult, sest 10–20% astmaatikutest 

on nende suhtes ülitundlikud. 

– Beetablokaatorid tavaliselt raskendavad astmat. 

– Suitsetamine võib muuta kasutuks kogu astma 

ravi. 

Pikaajalise ravi teostamine 

1. Kui kaebused esinevad vaid aeg-ajalt ega sega 

öist und, on kohased järgmised abinõud: 

– elukeskkonna allergeenidest puhastamine ja 

suitsetamisest loobumine 

– vajadusel lühitoimelised beetasümpatomimeetikumid 

(salbutamool, terbutaliin või 

fenoterool). 

2. Juhul kui inhaleeritavaid beetasümpatomimeetikume 

on vaja manustada mitmeid kordi nädalas 

või astma segab öist und, tuleb eelnimetatut 

täiendada regulaarse põletikuvastase raviga: 

– inhaleeritavad kortikosteroidid (beklometasoon, 

budesoniid või flutikasoon) 100–400


mikrogrammi kaks korda päevas alati vaheruumi 

või nebulaatoriga (kõige efektiivsem 

põletikuvastane ravi) 

– teine võimalus – inhaleeritav kromoglükaat 

5–20 mg neli korda päevas või nedokromiil 4 

mg 2–4 korda päevas (toime sageli nõrgem 

kui inhaleeritavatel steroididel) 

– üheks alternatiiviks on veel leukotrieeniantagonist 

tsafirlukast: 20-mg tablett kaks korda 

päevas. 

3. Kui sümptomeid esineb iga päev, inhaleeritava 

beetamimeetikumi vajadus on suur ja PEF-i 

tulemuste põhjal esineb obstruktsioon, 

– suurendatakse inhaleeritava steroidi doosi 

kuni 2 milligrammini ööpäevas 

– lisatakse raviskeemi teise võimalusena pikatoimeline 

beetasümpatomimeetikum (salmeterool, 

formoterool), unustamata seejuures 

põletikuvastast ravi 

– kontrollitakse inhalatsioonitehnikat (kas kasutatakse 

vaheruumi?). 

4. Kui vaatamata suurtes annustes inhaleeritavale 

steroidhormoonile ja vajadusel lisatud inhaleeritavale 

lühitoimelisele beetasümpatomimeetikumile 

ei ole raviefekt piisav, täiendatakse ravi 

ühe või mitmega järgnevatest medikamentidest: 

– pikatoimeline inhaleeritav beetasümpatomimeetikum 

(salmeterool 50 mikrogrammi x 2, 

formoterool 12–24 mikrogrammi x 2) 

– pikatoimeline teofülliin 400–600 mg päevas 

ühe või kahe annusena 

– inhaleeritav antikolinergik (ipratroopium 80 

mikrogrammi või oksütroopium 200 mikrogrammi 

neli korda päevas) 

– beetasümpatomimeetikumitabletid (terbutaliin 

või salbutamool) 

– sümpatomimeetikumilahus nebulisaatoriga 

inhaleerituna (näiteks Spira-nebulisaator) 

– kromoglükaat või nedokromiil 

– leukotrieeniantagonist tsafirlukast. 

Lisaravi efektiivsust tuleb hinnata 3–4 nädala 

möödudes. Toime puuumisel ravi lõpetatakse. 

6. Kui eelnimetatud ravi ei ole piisav, määratakse 

– suu kaudu võetav kortikosteroid (prednisoloon, 

metüülprednisoloon). Eesmärgiks on 

saavutada kontroll astma sümptomite üle 

võimalikult väikeste doosidega. 

Ravimite vähendamine 

– Haigusnähtude taandumisel võib ravimeid järkjärgult 

vähendada. 

– Kui sümptomaatika on tagasihoidlik, inhaleeritava 

bronholüütiku vajadus väike ning PEFnäidud 

normaalsed ja ööpäevase kõikumiseta, 

võib põletikuvastast ravi pooleaastase stabiilse 

perioodi järel vähendada. Ravimeid vähendatakse 

aeglaselt, jälgides PEF-väärtusi ja nende 

ööpäevast kõikumist. 

174 

– Kroonilise astma puhul on siiski vaid harva 

võimalik põletikuvastasest ravist täielikult 

loobuda. 

Muu ravi 

Antihistamiinikumid 

– Astma ravis on nende tähendus väike, neid kasutatakse 

peamiselt muude allergiliste seisundite 

(näit. heinanohu) leevendamiseks. 

Antibiootikumid 

– Astma ägenemise puhul on näidustatud ainult 

juhul, kui esineb kindlaid bakteriaalse infektsiooni 

tunnuseid. 

– Ägenemise põhjustajateks on tavaliselt viirusinfektsioonid, 

kuid tuleb meeles pidada ka astmaatikutel 

sageli esineva sinuiidi võimalust. 

Põhjendamatuid antibiootikumikuure tuleks 

siiski vältida, ninakõrvalkoobaste punktsioonibiopsial 

on diagnostilise väärtuse kõrval ka 

terapeutiline väärtus (pneumatisatsiooni parandamine). 

Köharavimid 

– Astmaatiku köha ja rögaeritus on sageli põhjustatud 

haiguse ebapiisavast põhiravist, mistõttu 

põhiravi tõhustamine või lühiaegne steroidikuur 

on tihti efektiivsem kui köharavimite 

kasutamine. 

Peroraalne kortisoonikuur 

Näidustused 

– Kaebused ja PEF-tulemused halvenevad iga 

päevaga. 

– Bronhodilataatori toime lüheneb 

– PEF-väärtused on alla 50–60% patsiendi parimatest 

tulemustest. 

– Patsiendi uni on astma tõttu häiritud. 

– Hommikul alanud haigusnähud jätkuvad päeval. 

– Maksimaalne ravi on ilma peroraalse steroidita 

ebapiisav. 

– Patsient on esmaabi korras saanud nebuleeritud 

või talle on süstitud bronhodilataatorit. 

Annustamine 

– Prednisolooni antakse 30–60 mg päevas kaebuste 

taandumise ja PEF-väärtuste normaliseerumiseni 

ning veel 3 päeva pärast seda (kõige 

sagedamini 40 mg 10 päeva jooksul). 

– Enamasti võib ravi lõpetada ilma doose astmeliselt 

vähendamata. 

Astma iseseisev jälgimine ja ravi 

– Patsiendil peaksid olema võimalikult head teadmised 

astma iseseisvast jälgimisest ja ravist. 

– Hea iseseisva ravi koostisosad on 

haiguse olemusest ja selle ravist arusaamine 

ravimite efektiivne ja usaldusväärne kasutamine 

kodus isiklik PEF-mõõtja ja graafikud puhumiste 

tulemuste märkimiseks

kirjalikud juhised erinevate olukordade puhuks. 

– Juhendatud iseravimisel olevale patsiendile võib 

ambulatoorse õppuse järel anda PEF-blanketi, 

kuhu on märgitud individuaalsed häirepiirid ja 

alljärgnevad juhised: 

kui hommikune PEF-väärtus on 85% patsiendil 

varem mõõdetud optimaalsest väärtusest, 

kahekordistatakse inhaleeritava steroidhormooni 

annust kaheks nädalaks; 

kui hommikune PEF-väärtus on alla 50–70% 

optimaalsest, alustatakse ühenädalast prednisoloonikuuri 

annuses 40 mg/ööp. ja helistatakse 

raviasutusse. 

Eriarsti konsultatsioonile saatmise 

näidustused 

– Näidustused on suhtelised, sõltudes kasutada 

olevatest võimalustest ning raviarsti kogemustest 

astma ravimisel. Nimetagem olulisemad: 

värskelt diagnoositud astma 

kutseastma kahtlus 

korduvad ägenemised 

töövõime(tuse) hindamine 

raskekujuline ägenemine 

astmaatikud, kellel haigusnähud jätkuvad inhaleeritavate 

steroidide suurele kogusele vaatamata 

astmaatikud, kellele planeeritakse kodust ravi 

nebulisaatoriga (näit. Spira-nebulisaator). 

rasedad, kellel astma ägeneb 

kui astma hakkab segama patsiendi harjumuspärast 

elustiili (näit. spordiharrastamist). 

Astmahaige jälgimine 

– Astma suure esinemissageduse tõttu peaks seda 

ravima ja järelevalvet teostama peamiselt üldarst. 

– Ravimeid tarvitaval astmaatikul peab olema 

regulaarne kontakt oma raviarstiga. 

– Kerge kulu puhul piisab arstlikust kontrollist üks 

kord aastas, haiguse raskenedes on vajalik arsti 

tihedamini külastada. 

– Lisaks anamneesile ja kopsude kuulatlusele on 

kontrolliks piisav 2-nädalane kodune PEF-jälgimine, 

mida täiendab tavaline spiromeetria (6.02). 

6.32 ÄGEDA RASKEKUJULISE 

ASTMA RAVI 


Põhimõtted 

– Patsient, tema omaksed ja arst sageli alahindavad 

ägenenud astma raskusastet. 

– Ravi eesmärk on 

175 


vältida letaalsust 

viia patsiendi üldseisund ja kopsufunktsioon 

võimalikult kiiresti parimale võimalikule 

tasemele 

säilitada patsiendi optimaalne töövõime ja 

vältida haigushoo kordumist. 

Ägedalt progresseerunud astma 

diagnoosimine 

– Raskele haigushoole viitab astmaatikul üks või 

mitu alljärgnevatest tunnustest: 

kiuned ja õhupuudus on sedavõrd suured, et 

patsient ei saa ühe hingetõmbega välja öelda 

tervet lauset ega tõusta toolilt 

hingamissagedus 25 korda minutis või rohkem 

pulsisagedus püsivalt üle 110 korra minutis 

(kui salbutamooli inhalatsioonist on möödunud 

üle 30 min.) 

PEF alla 40% varasemast parimast tulemusest 

või alla 200 l/min., kui varasem parim tulemus 

pole teada 

patsiendi seisund halveneb ravist hoolimata. 

Eluohtlikule haigushoole viitavad 

tunnused 

– Tasane hingamiskahin 

– Tsüanoos 

– Bradükardia 

– Kurnatus, segasus või teadvusetus 

– aB-pO 2 alla 8 kPa, vaatamata hapniku inhalatsioonile, 

või aB-pCO 2 üle 6 kPa 

Vältimatu abi 

1. Patsient pannakse istuvasse asendisse, soovitatavalt 

jalad rippu, et ta vajadusel saaks kummarduda 

ette ning toetuda kätele ja jalgadele. 

2. Antakse hapnikku (tavaliselt piisab 35%-lisest; 

elustamisel anda maksimaalses kontsentratsioonis 

ja suurima juurdevooluga). 

3. Inhaleeritavat beetasümpatomimeetikumi suures 

annuses (salbutamooli 5–10 mg, terbutaliini 10– 

20 mg, fenoterooli 1–2 mg) ja ipratroopiumbromiidi 

0,5 mg nebuliseerituna (näit. Bennet, 

Bird, Spira) antakse koos hapniku või õhuga. 

Kui nebulaatorit ei ole, kasutatakse doseeritavat 

aerosooli koos volumaatikuga (näit. salbutamooli 

2–5 mg ehk 20–50 doosi (volumaatikus 

korraga 5 doosi)). 

4. Steroidi suures annuses antakse parenteraalselt 

(30–60 mg metüülprednisolooni või 250 mg 

hüdrokortisooni või nende analoogi i.v.). Kohe 

kui patsient on võimeline tablette neelama, 

alustatakse samaaegselt veenisisese manustamisega 

ka peroraalset ravi glükokortikoididega 

(näit. 40 mg prednisolooni). 

5. Raske hoo puhul manustatakse bronhodilataatoreid 

veeni (teofülliini maksimaalselt 5 mg/


kg 20–30 min. jooksul, kui patsient ei ole ise 

seda tarvitanud, või salbutamooli 200 mikrogrammi 

või terbutaliini 250 mikrogrammi 10 

minuti jooksul). Teofülliini võib manustada kas 

aeglaselt süstides või lahjendades seda 100 ml-s 

infusioonilahuses. Kui patsient on viimase 

ööpäeva jooksul tarvitanud pikatoimelisi või 

viimase 12 tunni jooksul lühitoimelisi teofülliine, 

on annus poole väiksem. 

6. Kui astmahoog eelnimetatud raviga ei leevendu, 

jätkatakse ravi teofülliini infusiooniga: 400 mg 

teofüllamiini (2 x 4 ml) lahjendatakse 1000 mls 

0,45%-lises keedusoolalahuses. Infusiooni 

kiirus on noore patsiendi puhul 0,6 mg/kg/h, üle 

50 aasta vanusele 0,4–0,5 mg/kg/h (tilkumise 

kiirus: 0,66 x kehakaal x soovitav tunnidoos = 

tilk/min. Näiteks 60 kg kaaluva patsiendi puhul 

0,4 mg/kg/h = 0,66 x 60 x 0,4 = 16 tilka minutis). 

Annused poolitatakse, kui patsient on 

kasutanud suukaudseid teofülliine. 

7. Intravenoosse kortikosteroidi manustamist jätkatakse 

vajadusel korduvate süstide või lisainfusioonidena 

(mitte samas infusioonipudelis 

teofülliiniga, sest siis oleks tõelist saadud annust 

raskem hinnata) 40–80 mg metüülprednisolooni 

või 200–400 mg hüdrokortisooni iga 4–6 tunni 

tagant kuni seisundi selge paranemiseni. Kui 

patsient on kodus regulaarselt kortikosteroide 

tarvitanud, võib vaja minna kaks korda suuremaid 

annuseid. 

8. Kaua kestnud hoo puhul võib patsient olla dehüdreeritud, 

kuna tugeva hingelduse tõttu ei ole 

ta saanud juua. Patsiendi vedelikuvajadus võib 

ületada normaalse ööpäevase vajaduse 2000– 

3000 ml võrra. Ettevaatust vanurite ja südamehaigete 

rehüdratatsiooniga! 

Edasine ravi 

– Patsienti ei tohi jätta üksi, enne kui tema seisund 

on märgatavalt paranenud. 

– Vastavalt vajadusele jätkata hapnikravi. 

– Jätkata kortikosteroidide suukaudset manustamist 

(näit. prednisolooni 20–40 mg/ööpäevas). 

– Kui hoog on möödas, jätkata inhalatsioone nebulaatoriga 

iga 4 tunni tagant. 

– Kui seisund ei ole paranenud, korrata inhalatsiooni 

nebulaatoriga 15–30 minuti pärast. 

– Kui seisund on jätkuvalt raske, anda i.v. teofülliini 

või beetasümpatomimeetikumi. 

Teofülliini ööpävane annus ei tohi ületada 

1000 mg (= ca 1250 mg eufülliini). 

Teofülliiniannust tuleb vähendada (tavaliselt 

poole võrra) maksahaiguste ja südamepuudulikkuse 

puhul, samuti erütromütsiini, tsiprofloksasiini 

või tsimetidiini kasutamise korral. 

Suitsetajatel võib vaja minna suuremat annust. 

Teofülliini asemel võib kasutada ka salbu- 

176 

tamooli või terbutaliini infusiooni (12,5 mikrogrammi/min.; 

lubatud piirid 3–20 mikrogrammi/min.). 

– Suu kaudu alustatakse teofülliini manustamist 

alles pärast intravenoosse manustamise lõpetamist. 

– Sedatiivseid ravimeid ei tohiks astma ägenemise 

korral kasutada mujal kui ainult intensiivraviosakonnas. 

– Antibiootikumid pole bakteriaalse infektsiooni 

puudumisel vajalikud. Füsioteraapia rindkere 

kloppimisega on vastunäidustatud. 

Uuringud 

– PEF-mõõtmine enne ravi ja jälgimisaja jooksul 

– Arteriaalse vere gaasianalüüs raske seisundi 

puhul (vajadusel korrata) 

– Pulssoksümeetria (näitab küll hüpoksiat, aga ei 

näita hüperkapniat) 

– Pulsisageduse mõõtmine 

– Teofüllini kontsentratsiooni mõõtmine veres, kui 

infusioon kestab kaua 

– Vereseerumi kaaliumi- ja glükoosisisaldus 

– Vanematel patsientidel EKG 

– Rasketel ja halvasti paranevatel juhtudel kopsude 

röntgeniülesvõte, et välistada õhkrind, 

kopsuinfiltraat või kopsuturse 

– Vajadusel S-Hkr dehüdratatsiooni astme määramiseks 

Intensiivravi näidustused 

– aB-pO 2 alla 8 kPa, vaatamata hapniku inhalatsioonile 

– aB-pCO 2 üle 6 kPa 

– Kurnatus 

– Segasus ja unisus 

– Teadvusetus 

– Hingamisseiskus 

Haiglaravi lõpetamine pärast rasket 

ägenemist 

– Enne haiglast väljakirjutamist peavad kopsufunktsiooni 

näitajad olema normaliseerunud. 

PEF-väärtused üle 75% normväärtusest või 

varemmõõdetud parimast väärtusest 

PEF-väärtuste ööpäevane kõikumine alla 25% 

öiseid sümptomeid pole. 

– Kojukirjutamisel veenduda, et patsiendil on 

peroraalset kortikosteroidi (prednisolooni 20– 

40 mg päeva kohta) üheks kuni kolmeks nädalaks 

inhaleeritavat põletikuvastast astmaravimit 

(tavaliselt steroidi) 

inhaleeritavat beetasüpatomimeetikumi 

astma pikaajaline ravi planeeritud 

kodus soovitatavalt oma PEF-mõõtja 

ravimite tarvitamise tehnika läbi arutatud 

kontrollile tuleku aeg kokku lepitud.

6.33 ASTMA KUTSEHAIGUSENA 

Henrik Nordman 

Sagedasemad kutseastmat 

esilekutsuvad faktorid 

– Põllumajanduses ja toiduainetetööstuses 

loomade epiteelkude, karvad ja eritised 

jahud, viljad, loomasöödad 

hallitusseened 

puugid 

ensüümid. 

– Kummi- ja plastmassitööstuses 

isotsüanaadid 

formaldehüüdid 

epoksiidvaigud ja -kiled 

orgaanilised happeanhüdriidid 

looduslik kummi. 

Kutseastma kindlakstegemine 

– Diagnostikas tuleb kindlaks teha seos töökeskkonnas 

leiduva esilekutsuva teguri ja astma 

vahel. Anamneesist ja astmadiagnoosist üksi ei 

piisa. 

– Ka muudest põhjustest tulenev või endogeenne 

astma võib halveneda tööl esinevate soodustavate 

tegurite (näiteks mittespetsiifiliste tolmude 

ja lõhnade) mõjul, kuigi sel juhul pole tegemist 

kutseastmaga kutsehaiguste seaduse mõistes. Ka 

nendel juhtudel saab töökeskkonna muutmisega 

sümptomaatikat vähendada. 

Diagnostilised võtted 

– Anamnees 

kutseastmale sobiv haiguspilt 

tõestatud sensibiliseerumine astmat esilekutsuva 

teguri suhtes 

– Astma kindlakstegemine 

– Ametiga seotud bronhospasmi kindlakstegemine 

FEV1- või PEF-mõõtmine enne tööd ja pärast 

seda 

PEF-mõõtmised töökohal 

mittespetsiifilise bronhiaalse hüperreaktiivsuse 

jälgimine 

– Spetsiifiliste antikehade kindlakstegemine töökeskkonnas 

leiduva sensibiliseeriva teguri suhtes 

– Töökeskkonnas leiduva teguri ja astma vahelise 

põhjusliku seose kindlakstegemine 

spetsiifiline hingamisteede provokatsioonitest 

– Muu tõestus kutseastmat põhjustavast rakulisest 

aktiivsusest 

– Kui patsient viibib töökeskkonnast eemal, võib 

astma olla sümptomiteta. Põhjuslikku seost saab 

kindlaks teha töösituatsioonis või spetsiifilise 

provokatsioonitesti abil. 

177 

Kutseastma diagnostilised 

kriteeriumid 

– Sensibiliseeriv faktor on tuntud kutseastma 

põhjustaja. 

Haiguspilt sobib kutseastmale: 

- spetsiifiline provokatsioonitest on selgelt 

positiivne või 

- PEF-jälgimine töökohal on selgelt positiivse 

tulemusega või 

- astma ja spetsiifilised antikehad on 

tõestatud või 

- astma on kindlaks tehtud, PEF-mõõtmised 

töökohal viitavad põhjuslikule seosele ja 

tööga seotud bronhiaalne hüperreaktiivsus 

on tõestatud. 

Haiguspilt ei ole ametiastmale tüüpiline: 

- PEF-jälgimine töökohal ja spetsiifiline 

provokatsioonitest on positiivsed või 


positiivne ja spetsiifilised IgE-antikehad 

kindlaks tehtud. 

– Sensibiliseeriv faktor ei ole kindel kutseastma 

põhjustaja. 

Haiguspilt sobib kutseastmale: 


positiivne või 

- PEF-jälgimine töökohal annab vaieldamatult 

positiivse tulemuse ja spetsiifilised antikehad 

on kindlaks tehtud. 

– Spetsiifilisi provokatsiooniteste tehakse kopsukliinikus. 

Kemikaaliastma patsientide uurimisega 

tegeleb Soomes Töötervise Instituudi töötervishoiu 

osakond* Helsingis, kus on olemas 

provokatsioonitestideks vajalikud ained. 

6.40 KOPSUPÕLETIK 

Toimetus 

Põhimõtted 

– Kopsupõletikku püütakse diagnoosida või välistada 

kopsude röntgeniülesvõtte abil palaviku 

või köhaga patsiendil, kelle üldseisund on halvenenud. 

– Ravi peab alati mõjutama pneumokokke. Muid 

tekitajaid tuleb silmas pidada, kui neile on 

kliinilisi või epidemioloogilisi viiteid. 

– Parenteraalset antibiootikumravi rakendatakse 

raskes üldseisundis patsientidele ja neile, kes 

põevad mõnda muud organismi vastupanuvõimet 

pärssivat haigust. 

– Tsefalosporiinid ei sobi tavalise kopsupõletiku 

raviks, kuna on liialt laia toimespektriga ja põhjustavad 

ökoloogilist kahju (39.04). Kinoloonid 

ei sobi värske pneumoonia koduseks raviks, sest 

nende mõju pneumokokkidele on ebapiisav. 

* sm. Työterveyslaitoksen työlääketieteen osasto 

6.40


Tekitajad ja diagnostilised vihjed 

– Mikrobioloogiline etioloogia sõltub palju sellest, 

kas nakkus on saadud haiglas või haiglaväliselt 

kas esines soodustavaid tegureid, nagu aspiratsioon, 

krooniline kopsuhaigus, immunosupressiivne 

ravi või operatsioon. 

Vt. tabel 6.40. 

Sümptomid ja objektiivne leid 

– Palavik ja külmavärinad, köha, õhupuudus ja 

torkav valu rinnus on tavalisemad kaebused. 

– Mõnikord on juhtivateks sümptomiteks segasus, 

kõhuhäired või üldine seisundi halvenemine 

(vanurid!). 

– Auskultatsioonil on enamasti kuulda peenemullilised 

räginad või krepitatsioonid, kuid kuulatlusleid 

võib olla ka normaalne (1/3 juhtudest). 

Diagnoos 

– Kliiniline staatus: 

üldseisund, hingeldus, kopsude kuulatlus, 

südame ja kõhu uuring, dehüdratatsiooniaste. 

– Rindkere röntgeniülesvõte: 

infiltraatide iseloom ja lokalisatsioon 

kas esineb südamepuudulikkuse tunnuseid 

heas seisundis noorel ambulatoorsel patsiendil 

ei ole alati tingimata vajalik; kontrollülesvõte 

pärast ravi lõpetamist. 

– Laboratoorsed uuringud: 

S-CRV ja üldvereanalüüs peegeldavad koekahjustuse 

ulatust paremini kui mikroobset 

etioloogiat. CRV üle 80 mg/l väärtustes viitab 

tavaliselt bakteriaalsele infektsioonile ja väga 

kõrge CRV pneumokokkinfektsioonile 

raskema üldseisundi korral uuritakse S-K, S- 

Na, S-Krea ja aB-Astrup (või pulssoksümeetria, 

kui veregaasianalüüsid pole kättesaadavad) 

diferentsiaaldiagnoosiks on sageli vajalik 

EKG, PLV, B-gluk 

legionelloosi- või klamüüdiakahtluse korral 

uuritakse lisaks S-ALAT, S-AFOS. 

– Etioloogia uurimine: 

ambulatoorses praktikas pole tavaliselt vajalik 

halvenenud üldseisundiga haigetel on soovitatav 

teha kaks verekülvi 

kui raviefekt on puudulik, tuleks mõelda 

muudele valikulistele etioloogiauuringutele: 

viirusantikehad, mükoplasma-antikehad, 

Chlamydia pneumoniae vastased antikehad, 

Legionella-antikehad, S-ASTA, S-AST, S-teikoehappevastased 

antikehad 

epideemia korral tuleb uurida mitmeid patsiente. 

– Kopsupõletikuga samal ajal esineb sageli sinuiiti 

(ultraheliuuring, vajadusel ninakõrvalkoobaste 

ülesvõte). 

178 

– Probleemjuhtudel tuleb konsulteerida pulmonoloogiga 

(bronhoskoopia, BAL-uuringud eriti 

immuunpuudulikkusega haigetel ja raske ambulatoorselt 

ravitava pneumoonia korral) ja infektsionistiga. 


– Südamepuudulikkus 

– Tuberkuloos (6.44) 

– Kopsuinfarkt 

– Kopsuvähk 

– Eosinofiilne infiltraat (6.73) 

– Sarkoidoos (6.70) 

– Atelektaas 

– Vana varjustus 

– Kiirituskahjustus, reaktsioon ravimile ja muud 

harvaesinevad olukorrad 

Vt. ka varjustus rindkere röntgeniülesvõttel (42.10). 

Haiglaväliselt saadud kopsupõletiku 

antibiootikumravi 

Etioloogia teadmata 

– Kliiniliselt langeb kahtlus pneumokokile: 

haiguspilt kerge: V-penitsilliin (fenoksümetüülpenitsilliin) 

1 milj. ü. x 4 x 10 päeva per 

os 

halvenenud üldseisund või ilmne sagaraline 

pneumoonia: G-penitsilliin (bensüülpenitsilliin) 

2 milj. ü. x 4 i.v. 

– Mükoplasma,- klamüüdia- või legionellakahtlus 

või allergia penitsilliini suhtes: 

erütromütsiin 500 mg x 3–4 x 10 päeva või 

roksitromütsiin 150 mg x 2 x 10 päeva; raskenenud 

üldseisundi puhul on erütromütsiini 

doos 0,75–1 g x 4 i.v. 

kui on kasutatud erütromütsiini ja tema derivaate, 

on reservravimiteks tetratsükliinid. 

Need toimivad mükoplasmadesse, kuid toime 

Chlamydia pneumoniae tekitatud infektsiooni 

on ebakindel. Ka esineb arvestatavalt palju 

tetratsükliini suhtes resistentseid pneumokokitüvesid. 

– Äge pneumoonia kroonilist bronhiiti põdeval 

patsiendil: 

amoksitsilliin 500 mg x 3 x 10 päeva hea üldseisundi 

puhul 

raskenenud üldseisundi korral tsefuroksiim 

750 mg–1,5 g i.m. või i.v. 

– Raske ambulatoorselt ravitav kopsupõletik: 

tsefuroksiim 750 mg–1,5 g x 3 i.v. 

– Haiglaväliselt ravitav aspiratsioonipneumoonia: 

G-penitsilliin (bensüülpenitsilliin) 1–2 milj. ü. 

x 6 i.v. 

– Tüsistumata juhtudel, kui ambulatoorne ravi on 

andnud kiiresti hea raviefekti, võib paari päeva 

möödudes minna intravenoosselt ravilt üle per 

os manustamisele. 

– Kui näiteks verekülv toob välja etioloogia, tuleb

Kopsupõletiku tekitajad ja diagnostilised vihjed 

Tekitaja Diagnostilised vihjed 

179 

Tabel 6.40 

Haiglaväliselt saadud pneumoonia 

Pneumokokk – Kõige levinum (pooled haiglaravi nõudvatest 

kopsupõletikest täiskasvanutel) 

– Järsk algus, kõrge palavik, vahel segasus 

– Sageli sagaraline pneumoonia 

– Väga kõrged CRV väärtused viitavad pneumokokile 

Mükoplasma ja klamüüdia – Pneumokokist sagedamini alla 45–aastastel, ambulatoorse ravi saajatel 

– Aeglane algus 

– Kuiv köha, kõrget palavikku pole 

– Esineb epideemiatena 

Viirused – Tavaline eriti lastel ja noortel 

– Näit. gripiviirus talviste epideemiatena, adenoviirus 

– Üksikutel juhtudel võib kopsupõletikku tekitada mitu viirust korraga 

– Sageli difuusne looritatus kopsuülesvõttel 

Mycobacterium tuberculosis – Tuberkuloos võib alata äkki ja meenutada tavalist pneumooniat 

Legionellad – Anamneesis reis 

– Nakkab mikroobselt saastatud (bakterikolooniatega) veevarustus- või 

kliimaseadmete vahendusel 

Chlamydia psittaci – Anamneesis kontakt lindudega 

Coxiella burnetti – Q-palavik on kogu maailmas oluline pneumoonia põhjustaja 

– Soomes vaid reisijatel 

Francisella tularensis – Epideemiaolukorras; kas on muid tulareemiasümptomeid? 

Staphylococcus aureus – Noorepoolne patsient, gripi tüsistusena 

– Kopsuülesvõttel mõnikord õõned 

Klebsiella pneumoniae – Sageli alkohoolikutel 

– Kopsuülesvõttel mõnikord õõned 

Haemophilus, Branhamella – Kaasnevad sageli kroonilise bronhiidi ja suhkruhaigusega 

ja enterobakterid 

Anaeroobsed bakterid – Kaasnevad sageli aspiratsiooniga 

Pneumocystis carinii – HIV 

– Immuunpuudulikkusega patsiendid 

Segainfektsioonid – Sagedased 

Haiglas alanud kopsupõletik 

Gramnegatiivsed kepid – Tihti foonhaiguseks kasvaja või immuunpuudulikkus 

Staphylococcus aureus – Haiglas sageli ägeda septilise kuluga 

Tsütomegaloviirus, seened ja – Sageli siirdatud elunditega patsientidel 

Pneumocystis carinii 

Legionella – Immuunsuprimeeritud patsientidel 

Raskes üldseisundis patsiendil võib kopsupõletikku tekitada peaaegu igasugune mikroob. Anaeroobsed 

bakterid tulevad arvesse aspiratsiooni, empüeemi ja nekrotiseeriva pneumoonia korral. 

ravim kohe välja vahetada kitsama toimespektriga 

antibiootikumi vastu (pneumokokkpneumoonia 

korral alati penitsilliini vastu). 

Tekitaja teada 

– Pneumokokk 

G-(bensüül-) või V-(fenoksümetüül)penitsilliin 

– Mükoplasma või klamüüdia 

erütromütsiin või roksitromütsiin 

– Legionella 

erütromütsiin + rifampitsiin 300 mg x 3 per os 

– Haemophilus 


amoksitsilliin või 3. põlvkonna tsefalosporiin 

– Staphylococcus aureus 

kloksatsilliin 

– Aeroobsed gramnegatiivsed kepid 

beetalaktaamantibiootikum (näit. laiaspektriline 

penitsilliin või 3. põlvkonna tsefalosporiin) 

+ aminoglükosiid (NB! kontsentratsiooni 

määramine plasmas) 

– Pneumocystis carinii 

sulfametoksasool 25 mg/kg + trimetoprim 5 

mg/kg x 4 i.v. või pentamidiin 4 mg/kg x 1 

i.v.


180

Haiglas tekkinud kopsupõletiku 

antibiootikumravi 

Normaalse immuunstaatusega patsient 

– Kui üldseisund on rahuldav, ei vaja patsient 

hapnikuinhalatsiooni ega kopsude kunstlikku 

ventileerimist. Raviks 

tsefuroksiim 750 mg–1,5 g x 3 i.v. või tseftriaksoon 

1–2 g x 1 i.v. või i.m. 

– Üldseisund on tugevalt halvenenud, patsient vajab 

hapnikuinhalatsiooni või kopsude kunstlikku 

ventileerimist. Raviks 

erütromütsiin 0,75–1 g x 4 i.v. + tseftasidiim 2 

g x 3 i.v. 

– Haiglas juhtunud aspiratsioonist saadud pneumoonia 

puhul 

G-(bensüül)penitsilliin 2 milj. ü. x 6 i.v. + 

aminoglükosiid (kontsentratsiooni määramine 

plasmas!). 

Immuunpuudulikkusega patsient 

– Suunatakse infektsionisti konsultatsioonile. 

Muu ravi 

– Kui 2–3 päeva pärast ravi alustamist pole 

raviefekti märgata, tuleb täpsustada etioloogiat 

ning raskete ja haiglapatsientide puhul välistada 

komplikatsioonid (fluidotooraks, empüeem, 

kopsuabstsess), samuti konsulteerida eriarstiga. 

– Statsionaari haigetel hinnata lisahapniku vajadust 

(pulssoksümeeter, Astrup). 

– Teostada rehüdratatsioon. 

– Vältida asjatuid palaviku- ja köharohtusid. 

– Põhihaigused (südamepuudulikkus, suhkurtõbi) 

kompenseerida raviga. 

Haiglaravi näidustused 

– Enamasti saab pneumooniat ravida kodus. Haiglaravi 

on näidustatud, kui esineb 

halb üldseisund 

oksendamine 

hingamisraskused ja muud tüsistused 

diferentsiaaldiagnostilised probleemid 

raske põhihaigus 

immuunsupressioon 

halb kodune olukord. 

Jälgimine 

– Antibakteriaalse ravi võib tavaliselt lõpetada 10 

päeva pärast või hiljemalt CRV normaliseerudes. 

– Suitsetajatel ja üle 40-aastastel teha kopsude 

röntgeniülesvõte alati, ülejäänutel vastavalt 

vajadusele. 

– Täielik paranemine ja töövõime taastumine 

võtab sageli kaua aega, nii et töövõimetuslehe 

pikendamisse tuleb suhtuda paindlikult. 

Profülaktika 

– Riskirühmad vaktsineerida gripi vastu. 

181 

– Pneumokokivastane vaktsineerimine on soovitatav 

vähemalt nendel patsientidel, kel on eemaldatud 

põrn või esineb arvestatav põhihaigus 

(3.10). 

6.41 KROONILINE 

OBSTRUKTIIVNE 

KOPSUHAIGUS (COPD) 

Toimetus 


Määratlus 

– Krooniline bronhiit: rögaeritusega köha, mis 

kestab vähemalt 3 kuud kahe järjestikuse aasta 

jooksul. 

– Kopsuemfüseem: distaalsed hingamisteed laienevad 

ja nende seinad hävinevad. 

– Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD): 

patsiendil tehakse kindlaks krooniline hingamisteede 

obstruktsioon, kusjuures obstruktsiooni 

muud võimalikud põhjused (näit. astma) on 

välistatud. Patsiendil võib üheaegselt olla krooniline 

bronhiit ja kopsuemfüseem. 

Etioloogia 

– Enamik COPD-patsientidest (> 95%) on suitsetajad. 

Pooltel suitsetajatest on kroonilise bronhiidi 

sümptomeid. 15–20%-l suitsetajatest täheldatakse 

aeglaselt progresseeruvat hingamisteede 

obstruktsiooni. 

– Harvaesinevaks emfüseemi põhjuseks noores 

eas on alfa-1-antitrüpsiini defitsiit. 

Sümptomid 

– Osal patsientidest esineb kroonilise bronhiidi 

sümptomitena köha ja limaeritus. 

– Kõigil patsientidel ilmneb vähehaaval progresseeruv 

hingeldus koormusel. 

– Hingamisteede infektsioonid raskendavad haiguse 

kulgu. 

Objektiivne leid 

– Hingamisteede obstruktsiooni tõttu tugevnenud 

väljahingamisfaasi lõpus kuuldub vinguvaid 

räginaid. 

– Emfüseemiga haigel on tünnikujuline rindkere, 

auskultatsioonil kuuldub vaikne hingamiskahin, 

koputlusel karbi kõla. 

– Hüpokseemiaga seoses ilmneb tsüanoos. 

Tüsistused 

– Ägedate tüsistuste hulka arvatakse 

korduvad pikalevenivad alumiste hingamisteede 

infektsioonid 

äge hingamispuudulikkus 

õhkrind (emfüsematoosse bulla rebenemine).


– Krooniline tüsistus on 

pulmokardiaalne haigus (4.91). 

Diagnostika 

– Oluline on hingamisteede obstruktsiooni ja 

objektiivse ravivastuse kindlakstegemine (6.02). 

Objektiivset vastust ravile täheldatakse umbes 

15–20%-l COPD-patsientidest. 

– Bronholüüsitest (6.02): 

spiromeetria või näit. nädalase PEF-jälgimisega 

tehakse kindlaks objektiivne (> 15%) 

vastus bronhodilateerivale ravimile (näit. salbutamooli 

aerosooli inhalatsioonid 200 mikrogrammi 

x 2). 

– Selgitatakse põletikuvastase ravi efekt: 

alustatakse suukaudset prednisoloonikuuri 

järjest vähenevates annustes. Lähteannus on 

30–40 mg/ööp. (haavandi profülaktikaks histamiin-2 

blokaator). Võib kasutada ka inhaleeritavat 

kortikosteroidi (näit. budesoniidi 

800 mikrogrammi x 2) 2–3 nädala jooksul; 

kui saadakse objektiivne ravivastus (PEF 

paraneb > 20% ja/või FEV1 üle 15%), jätkatakse 

inhaleeritava steroidiga. 

– Difusioonikapatsiteet 

on kopsuemfüseemi korral vähenenud. 

– Veregaaside analüüs: 

COPD-i hilisjärgus hapniku osarõhk (aB-pO 2) 

väheneb ja süsihappegaasi osarõhk (aB-pCO 2) 

suureneb. 

– Kopsude röntgeniülesvõtte väärtus COPD-i 

diagnostikas on vähene. 

Ravi 

Suitsetamisest loobumine 

– Suitsetamise lõpetamine on prognoosi seisukohalt 

kõige olulisem. 

– Suitsetamisest loobumise järel kopsude normaalne 

funktsioon ei taastu, kuid FEV1 progresseeruv 

halvenemine aeglustub ja toimub edaspidi 

samas tempos nagu mittesuitsetajal. 

– Suitsetamise jätkamise korral pole tänapäevaste 

teadmiste kohaselt ühtki ravimit, millega saaks 

aeglustada hingamisfunktsiooni halvenemist. 

Medikamentoossest ravist on abi subjektiivsete 

tundmuste leevendamisel ja haiguse ägenemise 

perioodidel. 

Medikamentoosse ravi üldpõhimõtted 

– Kerge või keskmise raskusega haigus: 

bronhodilateerivaid ravimeid määratakse haigele 

vaid juhul, kui nendest saab selget subjektiivset 

või objektiivset tulu 

inhaleeritavat steroidhormooni antakse juhul, 

kui on kindlaks tehtud objektiivne raviefekt. 

– Raske haigus (FEV1 < 1 liiter): 

inhaleeritav beetasümpatomimeetikum ja anti- 

182 

kolinergikum ning pikatoimeline teofülliin 

määratakse kõigile patsientidele 

inhaleeritav steroidhormoon sobib raviks, kui 

patsiendil on sellest subjektiivselt kasu. 

Bronhodilateeriv ravi 

– Inhaleeritav antikolinergikum (ipratroopium- või 

oksütroopiumbromiid) 

on valikravim 

piisavalt suurtes annustes 4–6 korda ööpäevas. 

– Inhaleeritav beetasümpatomimeetikum (salbutamool, 

terbutaliin, fenoterool): 

võib kombineerida antikolinergikumiga 

pikatoimeliste beetasümpatomimeetikumide 

toime on COPD-i puhul selgelt nõrgem kui 

raske astma korral. 

– Peroraalne pikatoimeline teofülliin: 

kõrvaltoimed (kesknärvisüsteemiga seostuvad, 

gastrointestinaalsed) on tavalised (jälgida 

sisaldust vereseerumis!) 

üledoseerimisel südame rütmihäired, krambid 

tuleb meeles pidada ka interaktsioone paljude 

teiste ravimitega (näit. antibiootikumid). 

Põletikuvastane ravi 

– Vt. astma pikaajaline ravi (6.31). 

Limavastane ravi 

– Kui rohke limaeritus on probleemiks, võib patsient 

kopsusid kodus omaalgatuslikult tühjendada 

tehes forsseeritud väljahingamisi, kusjuures 

ülakeha hoitakse alakeha suhtes allapoole 

kaldu (näit. voodi serval) 

kasutades väljahingamistakistust (PEP-huulik) 

või puhumispudelit (puhutakse kõrre abil 

pudelis olevasse vette). 

– Röga veeldavaid ravimeid tuleks kasutada ainult 

ajutiselt. 

Ravi haiguse äkilisel halvenemisel 

– Nagu astma puhul (6.32) 

Ägeda infektsiooni sümptomaatika 

– Antibakteriaalse ravi rolli üle COPD-i progresseerumisel 

vaieldakse. Antibakteriaalse ravi 

alustamise suunas kallutavad järgmised asjaolud: 

halb või nõrgenev üldseisund 

kõrge palavik 

palaviku retsidiiv 

rohkenenud rögaeritus ja kiuned 

kõrgenenud S-CRV või leukotsütoos või mõlemad 

muu ravi efektita. 

– Võib kasutada järgmisi antibiootikume: 

amoksitsilliin 500 mg x 3 x 10 

doksütsükliin 150 mg x 1 x 10 

sulfa-trimetoprim (trimetoprimi annus 160 mg 

x 2 x 10). 

– COPD-i põhilises raviskeemis pole antibiootikumidel 

kohta.

Koormustaluvuse tõstmine 

– Kestev rahulik liikumine 

Vaktsineerimine 

– Iga-aastane gripivastane vaktsineerimine viiakse 

läbi patsientidel, kelle hingamisfunktsiooni näitajad 

on tunduvalt vähenenud. 

– Soovitatav on pneumokokivastane vaktsineerimine. 

Hapnikravi 

– Näidustused ja teostamine vt. 6.95. 

6.42 BRONHOEKTAASIAD 


Eesmärk 

– Pidada silmas bronhoektaasiate võimalikkust kui 

üht hingamisteede jätkuvate või korduvate haigusnähtude 

põhjust. 

Etioloogia 

– Lapsepõlves läbitehtud hingamisteede infektsioonid 

(kopsupõletik, läkaköha) 

– Raske kopsupõletik või tuberkuloos hilisemas 

eas 


– Sümptomid: 

kroonilise bronhiidi sümptomaatika (eriti 

mittesuitsetajate puhul) 

korduvad bronhiidid 

korduvad kopsupõletikud. 

– Objektiivne leid: 

kuulatlusel jämedad räginad või normaalne leid 

mõnikord kiuned ekspiiriumis. 

Diagnostika 

– Kopsude röntgeniülesvõte: 

peribronhiaalse joonise tugevnemine 

kärgjas kopsujoonis 

mõnikord normaalne kopsupilt. 

– Kompuutertomograafia (õhukesed kihid, high 

resolution) 

kinnitab diagnoosi. 

– Laboratoorsed analüüsid: 

ägenemise puhul leukotsütoos, kiirenenud SR 

ja tõusnud CRV. 

Ravi 

Konservatiivne ravi 

– Iseseisev tühjendusravi kodus (ülakeha hoidmine 

alakeha suhtes allapoole kaldu) 

– Aktiivne liikumine, koormused kuni hingelduseni 

(parim meetod hingamisteede tühjendamiseks 

limast) 

183 

– Väljahingamise vasturõhu kasutamine tühjendusravis 

(6.41) 

– Antibiootikumid palaviku ja rohke limase rögaerituse 

korral: amoksitsilliin, doksütsükliin, trimetoprim-sulfa, 

tsefalosporiinid, tsiprofloksasiin 

– Inhaleeritavad bronhodilataatorid (6.41) sekundaarse 

bronhiaalobstruktsiooni puhul 

Kirurgiline ravi 

– Lobektoomia/pulmektoomia 

– Näidustused: 

rohkesti kaebusi konservatiivsele ravile vaatamata 

muutused piirnevad ühe sagaraga. 

6.43 TUBERKULOOSIKONTAKT 

Eero Tala 

– Tuberkuloosiekspositsioon lastel vt. 31.44. 


Nakkusoht 

– Praktilises elus on nakkav ainult kopsutuberkuloos. 

– Nakkust levitab köhiv haige, kelle rögas leidub 

nii palju baktereid, et need on äigepreparaadis 

bakterioskoopiliselt nähtavad. Haigusetekitajate 

arv on sellisel juhul 10 000–100 000 ml rögas. 

– Seevastu on külvi vastus positiivne juba siis, kui 

baktereid on vaid 10–100/ml. Praktilist nakkusohtu 

sellisel juhul ei ole. 

Ohustatud kontingent 

– Suurimas ohus on haigega lähemas kontaktis 

olevad isikud, eriti pereliikmed. Mida kestvam 

on kontakt ja mida suurem on batsillide hulk 

rögas, seda suurem on nakatumisoht. Haigusetekitajate 

eritumist keskkonda on võimalik 

vähendada hea köhimishügieeniga. 

– Efektiivne kemoteraapia hakkab levitatavate 

haigusetekitajate hulka vähendama juba esimesest 

ravipäevast alates ja paari nädala pärast 

on nakkusoht praktiliselt möödas. 

Kontaktide väljaselgitamine 

– Igalt nakkusohtlikult patsiendilt tuleb küsida 

lähikondlaste kohta ja uurida esmajärjekorras 

neid. Kui nende hulgas nakatunuid leitakse, 

laiendatakse uurimist näit. töökaaslastele. 

– Kontaktide väljaselgitamine kuulub tervisekeskuse 

kohustuste hulka. 

Kontaktsete uurimine 

– Kontaktsete haigestumisoht on suurim esimese 

kahe aasta jooksul, mille vältel toimub 80% 

haigestumistest. Kontaktsete andmed registree-


ritakse ja neile (laste puhul vanematele) selgitatakse 

nakatumise võimalust. Samas palutakse 

kontaktseil igal arsti poole pöördumisel arstile 

oma kontaktsusest rääkida. 

– Põgenike ja varjupaigataotlejate uurimise kohta 

on Soome Rahva Tervise Instituut (Kansanterveyslaitos) 

andnud välja eraldi juhised. 

Väikelapsed 

– Vt. ka 31.44. 

– Täpsustatakse lapse BCG-vaktsiiniga vaktsineerimise 

kuupäev. Arsti äranägemisel tehakse 

Mantoux’ proov 2 TU-ga. Kui induratsioon on 

10 mm või suurem, tehakse vajadusel röntgenipilt 

ja laps suunatakse pediaatri konsultatsioonile. 

Koolieelikud ja koolilapsed 

– Uuritakse nagu väikelapsi, kuid kooliealistel 

võiks sõelmeetodina kasutada röntgenuuringut, 

kuna reaktsioon Mantoux’ proovile on ka tervetel 

kooliealistel sageli üle 10 mm. 

Täiskasvanud 

– Uuringuid tehakse arsti äranägemisel. Tuberkuliiniproovide 

väärtus on piiratud. Sõeluuringuks 

tuleks teha röntgenipilt ja kahtlastel juhtudel ka 

bakterioloogilised uuringud. Patsiendi võib saata 

lisauuringutele kopsuhaiglasse. 

Kontaktsete jälgimine 

– Korduvaid tuberkuliiniteste peab tegema ettevaatlikult, 

kuna eelmine test võib järgnevat võimendada, 

mis muudab järelduste tegemise 

keeruliseks. 

– Kui laps või täiskasvanu on terve, piisab kontrollvisiitidest 

poole aasta, aasta ja kahe aasta 

pärast. Uuringuid teostatakse vastavalt arsti 

otsusele. 

Profülaktika 

– Soomes (ka Eestis) on enamik inimesi BCGvaktsiiniga 

vaktsineeritud ja seetõttu on 

kemoprofülaktika kasutamiseks suhteliselt harva 

põhjust. 

– Mida lähedasem on olnud kontakt haigega ja 

mida väiksema lapsega on tegemist, seda enam 

on näidustatud INH-kemoprofülaktika. Et ravi 

kestab vähemalt pool aastat, peab see olema 

põhjendatud ning toetuma ka pediaatri ja kopsuarsti 

otsusele (31.44). 

– Koolilaste ja täiskasvanute kemoprofülaktika on 

harva põhjendatud. 

Haigestumisrisk 

– Tuberkuloosinakkuse saanu haigestumise risk ei 

ole kuigi suur (umbes 10%), kuid kui tuberkuloosinakkusega 

koos on saadud ka HIV-nakkus, 

suureneb tuberkuloosi manifesteerumise risk 

mitmeid kordi ja on umbes 10% aastas. 

184 

Eriolukorrad 

– Kui kontakt tuberkuloosihaigega on toimunud 

koolis või lasteaias, on soovitatav kohe pöörduda 

eriarsti poole ja planeerida abinõud ühiselt. 

– Kui nakkust levitava patsiendi haigusetekitajad 

on tuberkuloosiravimite suhtes resistentsed, 

tuleb küsida nõu kopsu- või nakkushaiguste 

kliinikust. 

Tervishoiusüsteemis töötav personal 

– Personal on tuberkuloosinakkusele eriti tugevalt 

eksponeeritud bronhoskoopiate ja lahangute 

ajal, kui uuritava tuberkuloos pole eelnevalt 

teada. Näiteks on kirjeldatud juhtumit, kus lahangul 

toimus nakatumine 10 minutiga. 

6.44 TUBERKULOOSI 

DIAGNOOSIMINE 

Paula Maasilta 


– Võrreldes teiste Põhjamaadega,on Soomes tuberkuloosi 

palju, sest sõda ja sõjajärgne madalam 

elatustase soodustas haiguse levikut. Nüüd, 

mil kogu elanikkonna kohustuslikest fluorograafilistest 

uuringutest on loobutud, diagnoositakse 

suurem osa värsketest haigusjuhtudest 

haiglates ja tervisekeskustes. 

– Enamik haigestunutest on eakad inimesed. 

– 1995. aastal registreeriti Soomes 662 uut tuberkuloosijuhtu. 

Tuberkuloosi riskirühmad 90-ndatel aastatel 

Soomes 

– Vaktsineerimata lapsed 

– Varem ebaefektiivsete ravimitega ravitud patsiendid 

– Immunosupressiivset ravi saavad patsiendid 

– Alkohoolikud 

– Narkomaanid 

– HIV-positiivsed 

– Põgenikud, immigrandid 

– Tervishoiupersonal 

Tuberkuloosi bakterioloogilised 

uuringud 

– Äigepreparaadid ja külvid korduvalt järjestikku 

võetud materjalist; tavaliselt kogutakse materjali 

kolme päeva jooksul. 

– Uuritav materjal: 

eritised - röga ja bronhisekreet, uriin, veri, 

liikvor, pleuravedelik, luuüdi, haavaeritis jne. 

aspiraadid ja punktaadid 

koetükid (neist osa puhtasse katsutisse, mitte 

kõik formaliini). 

– Külvi tulemused saab 4–6 nädala pärast.

Tuberkuloosi histoloogilised tunnused 

– Epiteloidrakud 

– Langhansi hiidrakud 

– Kaseoosne nekroos 

Kopsutuberkuloos 

Sümptomid 

– Sümptomiteta 

– Üldnähud: 

väsimus 

söögiisu puudumine 

kõhnumine 

palavik. 

– Kopsusümptomid: 

köha 

rögaeritus 

veriköha 

torked rinnus 

õhupuudus. 

Diagnostika tervishoiusüsteemi eri tasemetel 

– Tervisekeskuse või polikliiniku ülesandeks on 

olla tuberkuloosist teadlik ja saata tuberkuloosikahtlased 

patsiendid edasi. 

Diagnoos 

– Anamnees 

– Tuberkuliinitestid (oluline on õige tehnika ja 

tõlgendamine) 

– Röntgeniülesvõte 

– Bakterioloogilised uuringud (kestavad 4–6 nädalat) 

– Seroloogilisi vm. kiirteste rutiinselt ei kasutata. 


– Mittespetsiifilised kopsupõletikud (muu hulgas 

mõelda tuberkuloosile, kui pneumoonia ei parane) 

– Primaarsed ja sekundaarsed tuumorid 

– Sarkoidoos (6.70) 

– Eosinofiilsed kopsuinfiltraadid (6.73) 

– Pneumokonioosid (6.74) 

– Seenhaigused 

– Atüüpilised mükobakterioosid (6.46) 

Kopsuväline tuberkuloos 

Kõige sagedamini kahjustatud elundid 

– Lümfisõlmed 

– Urogenitaaltrakt 

– Kesknärvisüsteem (medikamentoosne ravi erineb 

standardsest ja selle alustamisega on kiire!) 

(36.52) 

– Luud ja liigesed 

– Pleura 

– Perikard 

Miliaarne tuberkuloos 

– See on tuberkuloosi hematogeense levikuga 

dissemineerunud vorm. 

185 

– Algstaadiumis võib röntgenipilt olla normaalne, 

abi võib olla kompuutertomograafilisest uuringust 

(õhukesed kihid, high resolution). 

– Raske tuberkuloosi peegeldusena võib tuberkuliinitest 

olla negatiivne. 

– Kui pikaaegsel ravil oleval vanuril esineb kestev 

palavik, vereanalüüsis on settereaktsioon kiirenenud 

ning AFOS-i väärtused tõusnud, tuleb 

mõelda tuberkuloosile. 

– AIDS-ihaigetel kulgevad mükobakterinfektsioonid 

teatud iseärasustega, samas võib tuberkuloos 

olla AIDS-i esimeseks avalduseks. Siiski ei mõjuta 

HIV-infektsioon antud hetkel Soome tuberkuloosisituatsiooni. 

Diagnoosivead tuberkuloosi puhul 

– Diagnoos jääb üleüldse tegemata. 

– Tuberkuloosi ravitakse mõne muu haigusena. 

– Haiguse kulgu peetakse muu põhihaiguse ägenemiseks. 

Nakkusoht 

– Nakkus levib haigusetekitajaid sisaldava aerosooli 

kaudu (köhimisel, hingamisteede aspireerimisel 

jne.). 

– Praktikas on ainult kopsutuberkuloos nakkav 

ning seegi vaid otsesel teel, mitte esemete vahendusel. 

– Nakkusohu suurus on otseses sõltuvuses rögaga 

erituvate haigusetekitajate hulgast (6.43). Kui 

baktereid on nii palju, et neid on näha bakterioskoopilisel 

uuringul, on nakkusoht vaieldamatu. 

Kui haigusetekitajaid leidub ainult röga 

külvis, on nakkusoht väike ja erimeetmed pole 

enamasti vajalikud (va. siirdatud elunditega patsiendid, 

lasteaiakasvatajad jne.). 

– NB! Seadusest tulenev teatamise kohustus 

(Soome nakkushaigusi käsitleva seaduse järgi 

on tegemist üldohtliku nakkushaigusega). Eestis 

saata kiirteatis nakkushaiguse avastamise kohta 

Tervisekaitsetalitusele. 

6.45 TUBERKULOOSI 

AMBULATOORNE RAVI 

Paula Maasilta, Eero Tala 


Üldist 

– Tuberkuloosiravi läbiviimine ei ole vastava seaduse 

järgi tervisekeskuste ülesanne. Samas ei 

eelda tuberkuloosiravi alustamine haiglas viibimist. 

– Tuberkuloosiravi on patsiendile kogu mahus 

tasuta. Ravi ordineerinud üksuses märgitakse 

retseptile vajalikud arverekvisiidid. 

– Kui mitte arvestada erandeid (näit. AIDS-ihai-


ged), koosneb tuberkuloosi standardravi 6-kuulisest 

rifampitsiini(RMP)- ja isoniasiidi(INH)kuurist, 

millele lisaks kasutatakse kahe esimese 

kuu jooksul kolmanda ravimina pürasiinamiidi 

(PZA). Mõnikord kasutatakse kolmanda ravimina 

ka etambutooli. Fluorokinoloonid ei kuulu 

tuberkuloosi põhiravimite hulka. Harilikult 

kasutatavad annused: RMP 600 mg (

6.46 ATÜÜPILISTE 

MÜKOBAKTERITE 

PÕHJUSTATUD 

KOPSUHAIGUSED 


Eesmärk 

– Mõelda atüüpilistele mükobakteritele 

krooniliste kopsuhaiguste ja immuundefitsiitsete 

seisundite võimaliku tekitajana 

kui tuberkuloos tundub halvasti ravile alluvat. 


– Atüüpiliste mükobakteriooside osatähtsus on 

ilmselt kasvamas. 

– Nakatutakse vee, pinnase jne. kaudu. 

– Nakkuse levimist ühelt inimeselt teisele pole 

kirjeldatud. 

– Tavaliselt on nakatumise eelduseks juba eelnevalt 

kahjustatud kopsud (näit. varem põetud 

kopsutuberkuloos, kopsufibroos jne.) või 

immuunpuudulikkus. 

Haigusetekitajad 

– Suurest hulgast atüüpiliste mükobakterite liikidest 

põhjustavad kopsuhaigusi M. aviumintracellulare 

(Soomes levinuim), M. kansasi, 

M. xenopi, M. malmoense, M. scrofulaceum, M. 

simiae, M. szulgai, M. chelonei ja M. fortuitum. 

Sümptomid 

– Köha 

– Rögaeritus 

– Õhupuudusetunne 

– Kõhnumine 

– Palavikku ja veriköha esineb harvem 

– AIDS-i puhul erinevad haiguspildid 

– Haiguspilt võib meenutada tavalist kopsutuberkuloosi. 

Vahel osutubki “halvasti paranev kopsutuberkuloos” 

atüüpilise mükobakteri poolt 

põhjustatud infektsiooniks. 

Diagnostika 

Külv 

– Nõudlikum, võrreldes tavalise kopsutuberkuloositekitaja 

külviga. 

– Leid on tähenduslik, kui külvis kasvab korduvalt 

välja üks ja sama atüüpiline mükobakter. 

– Atüüpiliste mükobakterite poolt põhjustatud 

kopsuhaigust tuleb eristada hingamisteede kolonisatsioonist 

(või analüüsimaterjali saastumisest). 

Röntgenoloogiline leid 

– Subakuutse vormi korral asetsevad infiltraadid ja 

kavernid ainult ühepoolselt ja ülasagara piirkonnas. 

187 

– Kroonilise vormi korral täheldatakse sageli 

mõlemapoolseid fibrootilisi muutusi. 

Nahatestid 

– Üldiseks kasutamiseks sobivaid ei ole. 

Ravi 

– Atüüpilise mükobakterioosi ravi on tunduvalt 

raskem kui tavalise tuberkuloosi ravi. 

– Ravis kasutatakse tuberkuloosiravimeid, muid 

antibiootikume ja teatud juhtudel kirurgiat. 

– Atüüpilise mükobakteri hävitamine alati ei 

õnnestu. 

Teatamise kohustus 

– Atüüpilised mükobakterioosid kuuluvad teatamist 

nõudvate nakkushaiguste rühma (2.96). 

Eestis saata kiirteatis Tervisekaitsetalitusele. 

6.47 ÄGE BRONHIIT 

Toimetus 


Üldpõhimõtted 

– Bronhiit on tavaliselt viirusinfektsioon ega vaja 

seetõttu antibakteriaalset ravi. 

– Bronhiidi ja kopsupõletiku kliiniline eristamine 

on sageli võimatu. Vajaduse analüüside ja röntgenuuringute 

järele määrab patsiendi üldseisund 

ja haiguse kestus. 

– Juhul kui patsiendi üldseisund on halvenenud, 

hingamissagedus suurenenud või CRV väärtused 

selgelt tõusnud, ravitakse ägedat bronhiiti nagu 

kopsupõletikku. 

Etioloogia ja kliiniline pilt 

– Kliinilise pildi põhjal pole viirusliku ja bakteriaalse 

etioloogia eristamine tavaliselt võimalik. 

– Bronhiiti ja pneumooniat tekitavad sageli samad 

mikroobid, nii et kõne all on sama haiguse erinevad 

astmed. 

– Abi võib olla tabelis 6.47 toodud vihjetest. 

Rindkere röntgeniülesvõtte 

näidustused 

– Haigel on palavik, kuid puuduvad ülemiste 

hingamisteede infektsiooni tunnused. 

– Üldseisund on halvenenud. 

– Haiguse kulg on veniv või ebatüüpiline. 

Muud uuringud ja 

diferentsiaaldiagnoos 

– Patsientidel, kellel kaebused kestavad tavalisest 

kauem või kel esineb põskkoopapõletikule viitavaid 

lokaalseid sümptomeid, tuleks teha ultraheli- 

või röntgenuuring. Ultraheliuuring sobib


sõelmeetodiks kõigile hingamisteede haiguse 

sümptomaatikaga täiskasvanutele. 

– Suuremal osal viiruslikku bronhiiti või pneumooniat 

põdevatest patsientidest on CRV madal 

(alla 25 mg/l). 

– Mõnikord annavad bronhiiditaolise haiguspildi 

ka muud haigused: 

farmerikops põllumeestel (6.72) 

nitrofurantoiinkops 

teistest ravimitest (tolfenaamhape, parenteraalne 

kuld) põhjustatud kopsunähud. 

– Korduvate ja pikaleveninud “bronhiitide” taga 

võib olla algav astma (6.30). 

Ravi 

– Üldravi 

– Vajadusel pärsitakse köhaärritust. 

Köha pärssivaid ravimeid kasutada vaid siis, 

kui köha häirib normaalset elu (näiteks öist 

und). 

Ärritusköha pärssimisel on inhaleeritavad 

beetasümpatomimeetikumid sageli mõjusamad 

kui köharavimid. 

– Antibakteriaalseks raviks sobivad samad ravimid 

kui pneumoonia ambulatoorsel ravimisel 

(6.40). Siiski, reeglina antibakteriaalset ravi ei 

kasutata. 

Antibakteriaalse ravi vajaduse kasuks räägivad 

- patsiendi halb või halvenev üldseisund 

- üle 4–5 päeva väldanud palavik 

- vedela röga eritumine üle 10 päeva 

- retsidiveeruv palavik 

- CRV üle 50 mg/l või leukotsütoos või mõlemad 

- epidemioloogilised viited mükoplasma- või 

klamüüdiainfektsioonile või läkaköhale. 

Ägeda bronhiidi tekitajad 

Tekitaja Tüüpilised jooned 

188 

6.48 VEDELIKUKOGUMID 

PLEURAÕÕNES – PLEURA- 

ÕÕNE PUNKTSIOON 

Toimetus 

A-tüüpi gripiviirus Epideemiatena igas eas 

B-tüüpi gripiviirus Sageli endeemiatena igas eas 

Määratlus 

– Pleuriit on kopsukelmepõletik. 

– Fluidotooraks tähendab vedelikku pleuraõõnes. 

Vedelik võib pleuraõõnde koguneda ka muudel 

põhjustel kui põletiku tõttu. 

Pleuraõõne vedelikukogumite 

etioloogia 

Transudaadid 

– Südamepuudulikkus 

– Konstriktiivne perikardiit 

– Maksatsirroos 

– Nefrootiline sündroom 

Eksudaadid 

– Infektsioonhaigused: 

bakteriaalne pneumoonia 

tuberkuloos 

viirusinfektsioonid 

seeninfektsioonid. 

– Pahaloomulised kasvajad: 

kopsuvähk 

lümfoom 

mesotelioom 

muud. 

– Sidekoehaigused: 

süsteemne erütematoosne luupus (SLE) 

reumatoidartriit. 

– Muud põhjused, sh. 

kopsuinfarkt (kopsuemboolia) 

pankreatiit 

subfreeniline abstsess 

Paragripp 1–3 Üksikjuhtudena (epideemiatena tavaliselt mitte) 

Adenoviirus 

Pneumokokk (6.40) Keskealistel ja vanematel 

Äkiline algus 

Harva ülemiste hingamisteede sümptomeid 

Mükoplasma (6.40, 2.26) Alla 30-aastastel epideemiatena 

Alguses ülemiste hingamisteede sümptomeid 

Kuiv köha 

Haemophilus influenzae Suitsetajad ja kroonilist bronhiiti põdevad patsiendid 

Moraxella catarrhalis Krooniline bronhiit, immuunpuudulikkus 

Tabel 6.47

asbestoos 

trauma 

ravimid (bromokriptiin). 

– Torakotoomia järelseisundina 


– Õhupuudus 

– Valu küljes 

– Sageli köha ja palavik 

– Koputlusel tumestus 

– Auskultatsioonil pleurahõõrdumiskahin 

Uuringud tundmatu etioloogiaga 

vedelikukogumi puhul pleuraõõnes 

– Patsiendi põhjalik uurimine 

eriti võimaliku kopsuemboolia põhjuse selgitamiseks 

(kodade virvendus, jala süvaveenide 

tromboos). 

– Põletikunäitajate kindlakstegemine: 

B-La, S-CRV, verepilt. 

– Pleurapunktsioon 

teha alati, kui vedeliku kogunemise põhjus pole 

ilmselge. 


– Vedeliku pleuraõõnde kogunemise põhjuse väljaselgitamine 

toimub kolmes etapis. 

1. Esmalt tuleb selgitada, kas tegemist on 

transudaadi või eksudaadiga. 

2. Kui tegemist on eksudaadiga, tuleb välja 

selgitada, kas seda põhjustab hea- või pahaloomuline 

haigus. 

3. Kui on tõenäoline, et tegemist on healoomulise 

haigusega, tuleb otsida viiteid bakteriaalsele 

pneumooniale, tuberkuloosile või 

süsteemsele sidekoehaigusele. 

– Vähi ja tuberkuloosi diagnoosimisel tuleb sageli 

kasutada pleurabiopsiat. 

Pleuraõõne punktsiooni näidustused 

– Diagnostiline punktsioon tehakse ebaselge etioloogiaga 

vedelikukogumi puhul. 

– Ravieesmärgiline tühjenduspunktsioon on 

vajalik, kui suur vedelikuhulk põhjustab haigele 

kaebusi. 

– Pleurapunktsiooniks puudub enamasti vajadus 

siis, kui ilmse südamepuudulikkusega haigel esineb 

parema- või mõlemapoolne vedelikukogum 

pleuraõõnes, mis kaob, kui vaskulaarse paisu 

nähud kopsudes taanduvad (ainult vasakul pool 

esinevat vedelikku ei saa lugeda südamepuudulikkusest 

tingituks). 

Pleurapunktsiooni tehnika 

– Enne punktsiooni peab kontrollima, kas pleuraõõnes 

on vaba vedelikku. Röntgenipildil on 

näha kaarjas vedelikunivoo lateraal- ja taga- 

189 


soppides. Subpulmonaalse vedeliku puhul alati 

kaarjat varju ei esine. Ultraheliuuringuga saab 

kinnitada fluidumi olemasolu ja leida punktsiooniks 

sobiv koht (ultraheliuuringut tasub teha 

alati, kui seade on hõlpsasti kättesaadav). 

– Punktsioonil istub patsient kergelt ette kummargil 

asendis, käed tõstetud uurimislauale, pea 

toetub kätele. 

– Perkussiooni abil otsitakse vedeliku poolt põhjustatud 

tumestust, milleks võrreldakse perkussioonikõla 

terve kopsupoole kõlaga. Tervel 

poolel märgitakse diafragma kõrgus. Haigel 

poolel peab tumestuse ülapiir olema vähemalt 2 

roidevahet kõrgemal kui diafragmapiir tervel 

poolel. 

– Punktsioonikoht on tagumisel aksillaarjoonel, 

tumestuse piirist 1–2 roidevahet allpool. Tuimastus 

tehakse roide ülaserva piirkonda 1%-lise 

lidokaiiniga. Kui tuimastus on tehtud, imetakse 

veidi pleuravedelikku süstlasse, veendumaks 

vaba vedeliku olemasolus. Punktsiooniks vajalikud 

instrumendid on ühekordne süstal ja nõel, 

kolmikkraan ja kotiga ühendatud voolikute 

süsteem. Kui analüüsiks vajatakse väikest vedelikukogust 

(näit. valgusisalduse määramiseks 

transudaadi puhul), võib punktsiooni sooritada 

ka ainult 20-ml süstla ja peenikese nõelaga. 

– Kopsuturse vältimiseks ei tohi ravieesmärgilise 

tühjenduspunktsiooniga eemaldatav vedelikukogus 

ületada (sõltuvalt patsiendi kaalust) 

1500–2000 ml. 

– Diagnostilistel eesmärkidel teostatud punktsiooni 

puhul pööratakse tähelepanu pleuravedeliku 

lõhnale ja välimusele. Empüeemi korral on 

vedelik mädalõhnaga. Verine pleuravedelik 

seostub tavaliselt trauma, pahaloomulise haigusprotsessi 

või kopsuinfarktiga. Piimjas pleuravedelik 

(chylothorax) esineb trauma või mediastiinumi 

pahaloomulise kasvaja puhul. 

Pleuravedeliku analüüsimiseks 

võetav materjal 

– Valgusisaldus: 1 ml katseklaasi 

– Rakuline koostis: näit. 10 ml EDTA-ga katseklaasi. 

– Bakterioloogiline külv (ainult juhul, kui vedelik 

on hägune või mädane): veriagariga pudelisse 

umbes 5 ml või Transpocult ® -katsutisse 1 ml 

näiteks tuberkuliinisüstlaga. 

– Külv mükobakteritele: 5 ml katseklaasi või otse 

söötmesse, näiteks Bactec ® -pudelisse 

– Tsütoloogia: toimetatakse näit. 2 x 50-ml plastpurgis 

laborisse. Kui materjali pole võimalik 

kohe uurida, võetakse kolme puhtasse katsutisse 

5 ml 96%-list alkoholi ja 5 ml pleuravedelikku. 

– Ambulatoorses praktikas võib nimetatud uuringutega 

piirduda.


Tulemuste tõlgendamine 

– Kui valgusisaldus on alla 30 g/l, on tegemist 

transudaadiga. 

– Neutrofiilide suur suhtarv (üle 50%) viitab bakteriaalsele 

pneumooniale. 

– Tsütoloogilise analüüsi tundlikkus on pahaloomuliste 

protsesside korral 30–50% piires. 

– Mükobakteri külv on positiivne 30%-l tuberkuloosijuhtudest. 

6.56 KOPSUVÄHK 

Karin Mattson 

Eesmärgid 

– Informeerida sellistest kopsuvähki haigestumist 

soodustavatest teguritest, mida igaüks ise saab 

mõjutada, rõhutades näiteks suitsetamisest loobumise 

ja tööohutuseeskirjade täitmise vajalikkust. 

– Tutvustada muid riskitegureid ja rääkida nende 

vähendamise võimalustest ja vahenditest. 

– Selgitada välja riskirühm: keskealised või vanemad 

(> 45 a.) suitsetajad, kel esineb 

nn. suitsumeheköha 

veriköha 

korduvaid kopsupõletikke 

kõhnumist või üldseisundi halvenemist. 

– Püüda diagnoosida võimalikult varajases staadiumis. 

– Kopsuvähki peetakse teatud elualadel kutsehaiguseks. 

Näiteks asbestiga kokkupuutuvatel töölistel 

ilmnenud kopsuvähki käsitletakse (ja korvatakse) 

Soomes kutsehaigusena. 


– Naised (Soomes): 

84 uut juhtu aastal 1953, 399 uut juhtu aastal 

1991 

esinemissagedus on pidevalt tõusnud vastavalt 

suitsetamise suurenevale levikule elanikkonnas. 

– Mehed (Soomes): 

853 uut juhtu aastal 1953, 1637 uut juhtu 

aastal 1991 

kõige sagedasem 75-79-aastastel 

sagenes 1970. aastani, mil saavutas lae, ja 

hakkas seejärel tasapisi vähenema seoses 

meeste suitsetamise vähenemisega. 

Etioloogia 

– Suitsetamine: 

80-85% kopsuvähi juhtudest on põhjustatud 

suitsetamisest 

ka passiivne suitsetamine on kopsuvähi riskitegur 

190 

mittesuitsetajate kopsuvähk on enamasti adenokartsinoom. 

– Kokkupuutumine asbestiga: 

umbes 10% kopsuvähkidest on põhjustatud 

asbestist 

asbestiga kokkupuutuva suitsetaja kopsuvähirisk 

on peaaegu sada korda suurem kui mittesuitsetajal, 

kes asbestiga kokku ei puutu. 

– Muud põhjused: 

mh. arseenik, kroom ja nikkel (ohutegurid mõnel 

kutsealal) 

ioniseeriv kiirgus (radoon). 

Klassifikatsioon 

– Mitteväikerakulised vähid: 

lamerakuline vähk (40–45%); on vähenemas 

adenokartsinoom ja selle alavorm bronhoalveolaarne 

kartsinoom (25–30%); on sagenemas 

suurerakuline anaplastiline kartsinoom (10%). 

– Väikerakuline vähk (20–25%) 

Metastaseerumine 

– Rindkerest väljapoole: 

aju, luud, maks, neerupealised 

– Lokaalne levik ja levik lähialadele: 

hiiluste, mediastiinumi, supraklavikulaar- ja 

aksilaarpiirkonna lümfisõlmedesse 

otsene kasv mediastiinumisse, rindkereseina 

suurtesse soontesse, perikardi. 

– Väikeserakuline vähk levib juba väga varajases 

staadiumis nii lähiümbrusse kui ka rindkerest 

kaugemale; siis on üksnes lokaalne ravi harva 

võimalik ja esmaseks raviks on tsütostaatikumid. 


– Olulisimad varajased sümptomid (üle 5% juhtudest): 

köha või muutunud iseloomuga köha 

veriköha 

valu (torakaalne või ekstratorakaalne) 

hingeldus 

isutus, kõhnumine. 

– Objektiivne leid: 

varjustus rindkereülesvõttel 

suurenenud lümfisõlmed kaelal, supraklavikulaarsel 

alal, kaenlaalustes 

metastaasid (aju, luud, maks, neerupealised) 

kiuned või räginad auskultatsioonil, kui tuumor 

ahendab bronhi. 

Diagnostika 

– Kõige olulisem uuring haiguse varajases staadiumis 

on tavaline rindkereülesvõte. 

– Isegi kui rindkereülesvõtte leid tõlgendatakse 

normaalseks, tuleb tugeva vähikahtluse korral 

(näit. veriköha suitsetajal, kel ei ilmne kindlat

infektsiooni) patsient läbivaatuseks ja kompuutertomograafia 

tegemiseks kopsuhaiglasse 

edasi saata. 

– Veriköha esinemisel on diferentsiaaldiagnostiliselt 

tähtsaimateks haigusteks bronhoektaasiad, 

kopsuemboolia ning tuberkuloos (6.44), mis 

võib kopsuvähiga sarnaneda nii kliinilise pildi 

kui ka radioloogilise leiu poolest. 

Profülaktika 

– Noored ei tohi suitsetama hakata. 

– Suitsetamine tuleb maha jätta. 

– Kemopreventsiooni (näit. retinoidid, antioksüdandid) 

efekt pole kindel. 

Ravi 

– Ravimeetodi(te) valik sõltub histoloogilisest 

tüübist ja haiguse kliinilisest staadiumist. 

– Valikut mõjutab ka patsiendi üldseisund ja 

nõusolek. 

– Mitteväikerakulise kopsuvähi valikravimeetodiks 

on ühe sagara või terve kopsu kirurgiline 

eemaldamine. Radikaalne operatsioon on võimalik 

umbes 25%-l juhtudest. Kui tehtud operatsioon 

polnud radikaalne, tehakse selle järel 

kiiritusravi. Lähilevikuga juhtudel tehakse kas 

ainult kiiritusravi või rakendatakse uusi kompleksravi 

võtteid, andes näiteks tsütostaatikume 

enne operatsiooni või üheaegselt kiiritusraviga. 

Tsütostaatilist ravi rakendatakse ainult heas üldseisundis 

patsientide puhul. Mingeid standardseid 

medikamentoosse ravi skeeme ei ole. 

– Väikerakulise kopsuvähi valikravimeetodiks on 

rindkerega piirnevatel juhtudel tsütostaatiline 

ravi kombineerituna kiiritusraviga. Kaugele levinud 

haigusprotsessi korral kiiritusravi ei 

rakendata. Väikerakulist kopsuvähki opereeritakse 

ainult juhul, kui see avastatakse väga 

varajases staadiumis (4% juhtudest). Sel juhul 

antakse tsütostaatikume pärast operatsiooni (4– 

6 kuuri). 

– Kopsuvähiga patsiendi palliatiivne ravi vt. 6.57. 

Jälgimine 

– Jälgimist teostab kopsukliinik või tervisekeskus. 

Esimese kahe aasta jooksul tehakse kontroll 

tavaliselt iga kolme kuu tagant, edasi kuni 

viienda aastani iga kuue kuu tagant, seejärel 

kord aastas. 

– Tähtsaimad jälgitavad parameetrid: 

kopsude auskultatsioon, lümfisõlmepiirkondade 

palpatsioon 

kopsude röntgeniülesvõte 

maksaensüümid, B-La, pvk 

üldseisund, kõhnumine. 

– Mitteväikerakulise vähi puhul võib vähimarkerina 

kasutada seerumi kartsinoembrüonaalset 

191 

antigeeni (S-CEA). Väikerakulise kopsuvähi 

markeriks on neuronspetsiifiline enolaas (S- 

NSE). Nendel markeritel on tähendust vaid siis, 

kui nende väärtused on tõusnud haiguse diagnoosimise 

ajal. 

Prognoos 

– Mitteväikerakuline kopsuvähk: 

kõigist haigetest elab viie aasta pärast 5–10%; 

ainult opereeritutest (25%) elab viie aasta pärast 

50–70%. 

– Väikerakuline kopsuvähk: 

kahe aasta pärast on elus 20% haigetest. 

6.57 KOPSUVÄHI PALLIATIIVNE 

RAVI 



Põhimõtted 

– Isegi kui kuratiivne ravi pole võimalik, saab patsiendi 

elukvaliteeti sageli parandada. 

– Põhiosas on kopsuvähi palliatiivne ravi sarnane 

muude vähivormide vastava raviga (16.92). 

Valu 

– Ravi on sama mis muude vähivalude korral 

(16.90), erilisi piiranguid ravimite osas ei tohiks 

seada. Morfiinist on abi ka õhupuudusetunde 

puhul. 

Köha 

– Kodeiini sisaldavad köharavimid 

– Kodeiinitabletid (tänapäeval on saadaval ka 

kodeiini ja aspiriini või kodeiini ja paratsetamooli 

kombineeritud preparaadid) 

Veriköha 

– Näidustatud on traneksaamhape piisavates 

annustes. 

– Sageli on abi palliatiivsest kiiritusravist. 

Õhupuudusetunne 

– Kui tuumorimass ahendab trahhea (või peabronhid), 

tekitades ventilatsioonihäire ja tugeva 

õhupuudusetunde: 

steroidhormoonid per os või i. m. (ka kartsinomatoosse 

lümfangiidi puhul) 

bronhodilataatorid (teofülliin ja näit. inhaleeritav 

salbutamool) 

infektsiooni profülaktika või ravi 

palliatiivne kiiritusravi (annab mõnel juhul 

head ajutist kergendust) 

bronhoskoobi kaudu teostatav palliatiivne 

laserravi (mõnedel patsientidel mõjus meetod, 

kuid pole kõikjal Soomes kättesaadav).


– Kui õhupuudusel pole spetsiifilist ravile alluvat 

põhjust: 

morfiin per os väikestes doosides 

depressiooni puhul bensodiasepiinid näit. 

diasepaam 

kirjanduse andmeil ka kombineeritult väike 

annus kloorpromasiini ja atropiini juhul, kui 

muud ravimeetodid ei ole andnud piisavat 

efekti. 

Kopsuinfektsioonid 

– See on üsna sage probleem, tihti kaasneb anaeroobne 

infektsioon. 

– Adekvaatse raviga saab elukvaliteeti parandada. 

Fluorokinoloonid (näit. tsiprofloksatsiin) annavad 

sageli hea efekti kopsuvähihaigete sekundaarsete 

infektsioonide ravis. 

– Atelektaatiline kopsuosa kujutab endast püsivat 

infektsioonikollet. 

– Kui palavik antibakteriaalsele ravile vaatamata 

püsib, võib põhjuseks olla tuumoripalavik, mille 

vastu aitab regulaarne põletikuvastaste ravimite 

(prostaglandiini inhibiitorite) tarvitamine. 

Pahaloomuline pleuravedelik 

– Eemaldada ainult juhul (mitte üle 1 liitri korraga), 

kui see selgelt põhjustab õhupuudusetunnet 

(6.48). Parimad pleurodeesitulemused on saadud 

piisavalt varakult torakoskoobi abil sisseviidud 

talgiga. 

Hapnikravi 

– Põhimõtteliselt sobivad nii hapnikuballoon kui 

ka kontsentraator. Hapnik on lahtise tule lähedal 

plahvatusohtlik (suitsetamine!). Võib vähendada 

õhupuudusetunnet. 

Suitsetamine 

– Ravimatu kopsuvähi puhul on patsiendil suitsetamise 

ärakeelamine kasutu ja isegi julm nõue. 

6.60 ÕHKRIND 

Toimetus 

Eesmärgid 

– Ventiilpneumotooraks tuleb ära tunda ja alustada 

kiiresti ravi. 

– Õhkrinna võimalusele tuleb mõelda suitsetaval 

noorel ja täiskasvanul ning kroonilist obstruktiivset 

kopsuhaigust (COPD) põdeval patsiendil 

äkki tekkinud rindkerevalu ja õhupuuduse korral. 

Jaotus 

– Primaarne, spontaanne õhkrind: 

192 

üle 90% patsientidest on suitsetajad 

kõige sagedamini 20–40-aastastel meestel 

on sagedasem pikkadel kõhnadel isikutel. 

– Sekundaarne õhkrind 

on mõne teise kopsuhaiguse tüsistus 

on tõsisem, isegi eluohtlik, sest kopsufunktsioon 

on põhihaiguse tõttu niigi halb. 

– Traumaatiline õhkrind: 

iatrogeenne või muu etioloogia 

– Ventiilpingeline õhkrind: 

pleuraõõnde viival ühendusteel tekib ainult 

ühes suunas õhku läbilaskev ventiil, mistõttu 

intratorakaalsed rõhud muutuvad ja gaasivahetus 

halveneb järsult 

tuleb ette traumapatsientidel ning seoses mehaanilise 

ventileerimise ja elustamisega. 

nõuab kiireid raviabinõusid. 

Sümptomid 

– Põhilisteks sümptomiteks on valu rinnus ja õhupuudusetunne. 

Haigusnähud tekivad äkki. 

Nähud tugevnevad sügaval hingamisel ja 

koormusel. 

Valu kiirgub samapoolsesse õlga. 

– Köhaärritus 


– Väikese õhkrinna puhul võib objektiivne leid 

olla normaalne. 

– Õhkrinna poolel on leidudeks nõrgenenud hingamiskahin, 

vähenenud liikuvus ja koputlusel 

tümpaaniline kõla. 

– Ventiilpingelise pneumotooraksi puhul lisandub 

tahhükardia, tsüanoos ja hüpotoonia. 

– Mõnikord esineb nahaalune õhkemfüseem (naha 

katsumisel krudin). 

– Rindkereseinas võib esineda traumast põhjustatud 

muutusi (hematoom, roide krepitatsioon 

jne.). 

Diagnoos 

– Diagnoosi kinnitamiseks on alati vajalik kopsude 

röntgeniülesvõte. 

Väikese õhkrinna avastamine võib olla raske, 

siis saab abi ekspiiriumis tehtud ülesvõttest. 

Suur emfüsematoosne bulla võib röntgenipildil 

meenutada õhkrinda. 


– Konservatiivne ravi (röntgenkontrolliga iga 1–3 

päeva tagant) on spontaanse õhkrinna puhul 

võimalik järgmistel tingimustel: 

muidu terve patsient 

puudub õhupuudusetunne, kopsupiir ei paikne 

mediaalsemal kui poolel teel rindkereseina ja 

südame vahel (õhusirbi suurim laius röntgeni-

pildil alla 3 cm) ja jälgimisaja jooksul kopsupiiri 

asend ei halvene. 

– Õhkrind peab vähenema 3–4 päevaga ja kaduma 

hiljemalt kahe nädala jooksul. Jälgimine võib 

toimuda ambulatoorselt. Kui kaebused süvenevad, 

peab patsient kohe arstiga ühendust võtma. 

– Kui konservatiivne ravi toimub statsionaaris, 

saab hapniku andmisega õhu pleuraõõnest 

resorbeerumist kiirendada (kopsukapillaarides 

väheneb lämmastikusisaldus, see suurendab 

resorptsiooniks vajalikku gaasigradienti kuni 

kümme korda). 

Aktiivne ravi 

– Ventiilpneumotooraks nõuab alati kohest ravi. 

Kui traumahaigel või elustatud haigel hingamine 

halveneb ja esineb ventiilpingelisele õhkrinnale 

viitavaid sümptomeid, tuleb teostada punktsioon, 

isegi kui diagnoosi kinnitavat röntgenuuringut 

pole võimalik teha. Ventiilpneumotooraksi 

viivitamatuks punktsiooniks sobib 

igasugune punktsiooninõel, soovitatavalt jäme 

veeninõel (näiteks Viggo ® ). 

– Aktiivne ravi (drenaa• või aspiratsioon) on 

mitteventiilpingelise õhkrinna ravis vältimatu 

mis tahes juhul alljärgnevatest: 

kops on suurel määral või täielikult kokku 

langenud 

patsiendil on krooniline kopsuhaigus 

patsiendil esineb tugev õhupuudusetunne 

(näit. varem tervel inimesel tekib hingeldus ka 

kergel koormusel, näiteks kõndimisel). 

– Ühekordne aspiratsioon ainsa ravivõttena on 

põhjendatud olukorras, kus kestev dreenimine 

pole võimalik. Viimasel ajal on aspiratsiooni 

soovitatud esimese ravimeetodina mis tahes 

õhkrinnajuhtudel, umbes 70%-l on see andnud 

hea tulemuse. Aspiratsiooni tehakse järgmiselt. 

Pleuraõõnt punkteeritakse lokaalanesteesias 2. 

roidevahemikust (2. roie paikneb angulus 

sterni kohal) medioklavikulaarjoonel vähemalt 

3 cm pikkuse nõela ja kateetriga, näit. 

jämeda Viggo ® kateetriga. 

Nõel võetakse kateetri seest välja ja kateeter 

ühendatakse kolmikkraani kaudu õhukindlalt 

50-100-ml (Luer lock) süstlaga. 

Õhku aspireeritakse, kuni tekib takistus 

tõmbamisel, patsiendil vallandub tugev köhahoog 

või eemaldatud õhu hulk ületab 2,5 

liitrit. 

– Pleuradrenaa• aktiivse aspiratsiooniga on 

soovitatav traumaatilise pneumotooraksi, kopsu 

tugeva kokkulangemise või tugeva õhupuuduse 

korral. Drenaa• i paigaldamine toimub allkirjeldatud 

viisil. 

Kui pleuraõõnes vedelikku pole, valitakse 

trokaariga varustatud peenike (French 9–12) 

193 

kateeter. Sobib ka muu kateeter, kui selle 

külgedes on umbes 10 cm pikkuses lõigus 

avad. 

Lokaalanesteesia medioklavikulaarjoonel 2. 

või 3. roidevahemikus, eriti oluline on periostilähedase 

piirkonna tuimastus. 

Roide ülaserva kohal tehakse skalpelliga ava 

nahka ja nahaaluskoesse. Ava kaudu tungitakse 

pleuraõõnde nüri instrumendiga (crile), 

mitte kateetri trokaariga ja jõudu kasutades. 

Kateeter viiakse pleuraõõnde ilma jõudu 

kasutamata. 

Kateeter ühendatakse kohe sisselülitatud aspiratsioonisüsteemiga 

(10–20 cm veesammast) 

või kasutatakse Heimlichi ventiili, mis laseb 

õhku ainult väljapoole. Kateeter jääb avatuks. 

Et traumaatilise pneumotooraksiga kaasneb 

sageli verine eksudaat, tehakse drenaa• jämedama 

dreeniga (French 20–24) keskmiselt või 

tagumiselt aksillaarjoonelt 6. roidevahest. 

Dreeni ohutuks sisseviimiseks on soovitatav 

pärast skalpelliga ava tegemist tungida pleuraõõnde 

sõrme abil. Hemotooraksi kanaliseerimine 

pole esmaabivõttena (enne haiglasse 

toimetamist) enamasti vajalik. 

Kui kops ei laiene, asetatakse teine dreen. 

– Kui pidevast aspiratsioonist hoolimata õhu juurdevool 

pleuraõõnde ei lakka, suletakse ava kirurgiliselt, 

tänapäeval enamasti endoskoopiliselt. 

Harvemini läheb vaja avatud torakotoomiat. 

– Ravi järel hoidub patsient füüsilisest pingutusest 

2–4 ja lennureisidest 2 nädala jooksul. 

Prognoos 

– Nii primaarne kui ka sekundaarne õhkrind 

retsidiveerub igal teisel haigel. 

– Hiljemalt teise retsidiivi järel tuleb kaaluda 

kirurgilist ravi. 

6.65 PNEUMOMEDIASTIINUM 

Toimetus 


Määratlus 

– Õhku või muud gaasi koguneb keskseinandisse. 

Põhjused 

– Valsalva proov või mõni muu hingamisviisi 

muutus: 

laulmine, hüüdmine 

kopsude funktsioonitestid 

puhkpillide mängimine 

marihuaana suitsetamine 

sünnitamine 

oksendamine, defekatsioon 

köhimine, nuuskamine, luksumine 

krambid


raskete esemete tõstmine. 

– Hingamisteede ostruktsioon: 

astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus 

(COPD) 

hingamisteede infektsioon 

võõrkeha, kasvaja. 

– Dekompressioon, gaaside paisumine: 

lendamine 

kessoontõve hüperbaarne ravi. 

– Intratorakaalse rõhu tõus välistel põhjustel: 

mehaaniline ventilatsioon ja hapnikravi 

CPAP (4.69) 

Heimlichi võte (6.80) 

liiklusavariid. 

– Söögitoru rebenemine 

näiteks gastroskoopial. 

Sümptomid 

– Valu 

on tunda rinnaku taga 

seotud hingamise ja asendimuutustega 

kiirgub selga, õlga, käsivarde. 

– Neelamisraskus, tükitunne kurgus 

– Nasaalne hääl 

– Õhupuudustunne 


– Nahaalune emfüseem kaelal või supraklavikulaarses 

lohus 

– Hammani sümptom: tüüpiline prekordiaalne 

kuulatlusleid (“krudisev”, “tiksuv” heli, sünkroonne 

südametoonidega) 

– Palavik 

Diagnoos 

– Diagnoosimine toimub kopsude röntgeniülesvõtte 

najal. 

Retrosternaalne õhk on kõige paremini nähtav 

külgülesvõttel. 

Pneumomediastiinumi diagnoosimine ja eristamine 

näit. väikesest õhkrinnast nõuab kogemust. 

Prognoos ja ravi 

– Kui gaasi enam juurde ei teki, liigub olemasolev 

gaas keskseinandist edasi nahaaluskoesse ja 

resorbeerub mõne päeva jooksul. 

– Seepärast piisab enamasti pneumomediastiinumi 

põhjuse kõrvaldamisest. 

– Nahaalust õhkemfüseemi võib põhimõtteliselt 

nõelaga punkteerida, kuid ka massiivne nahaalune 

õhkemfüseem pole enamasti ohtlik. 

– Kopsude mehaanilisel ventileerimisel tekkinud 

pneumomediastiinum võib põhjustada ventiilpingelise 

õhkrinna, mis nõuab viivitamatut ravi 


194 

6.70 SARKOIDOOS 

Olof Selroos 

Eesmärgid 

– Sarkoidoosi tuleb kahtlustada patsientidel, kel 

esineb vastavat kopsu-, naha,- silma- või lümfisõlmesümptomaatikat. 

Kõikidel juhtudel tuleb 

teha kopsude röntgenuuring. 

– Sarkoidoosihaige kopsufunktsiooni peab regulaarselt 

kontrollima. 


– Sarkoidoos on tundmatu etioloogiaga süsteemne 

granulomatoos. 

– Soomes avastatakse aastas 10–30 uut haigusjuhtu 

100 000 elaniku kohta, esinemissagedus 

on 30–100 haiget 100 000 elaniku kohta. 

– Naistel esineb sarkoidoosi sagedamini kui meestel. 

– Haigus tabab kõige sagedamini 30–40-aastasi, 

lapseeas on haigestumine haruldane. 

Sümptomid 

– Sümptomid on võimalikud kõikides organites, 

aga kõige sagedamini ilmneb neid kopsudes, 

silmades, nahas ja lümfisõlmedes. 

Äge sarkoidoos 

– Sõlmeline erüteem (eriti naistel) 

– Liigesesümptomid 

– Kehatemperatuuri tõus 

– Iriit või uveiit 

– Süljenäärmepõletik 

– Armisarkoidoos (vanad armid hakkavad punetama, 

tursuvad ja muutuvad tundlikuks) 

Subakuutne sarkoidoos 

– Köha, õhupuudus 

– Suurenenud lümfisõlmed 

– Ninakinnisus 

Krooniline sarkoidoos 

– Õhupuudus 

– Eritüübilised papulaarsed nahalööbed 

– Krooniline uveiit, glaukoom 

– Hüperkaltseemia nähud 

– Neerupuudulikkus nefrokaltsinoosi tagajärjel 

– Südame rütmi- ja juhtehäired (ka ägedas staadiumis) 

– Hüpersplenism 

– Neuroloogilised sümptomid 

Esmatasandi raviasutuses tehtavad 

uuringud 

Kopsude röntgeniülesvõte 

– Saatekirjas ära märkida sarkoidoosikahtlus ja 

paluda röntgenoloogi hinnangut. 

– Staadiumid röntgenoloogilise leiu alusel: 

I staadium – suurenenud kopsuvärati lümfisõlmed

II staadium – sama + sümmeetriline parenhüümi 

infiltratsioon 

III staadium – ainult parenhüümimuutused 

IV staadium – kopsufibroos. 

– Sõlmelise erüteemi staadiumis võib kopsupilt 

olla normaalne, kuid kui sümptomid viitavad 

sarkoidoosile, tehakse ühe kuu möödudes kontrollpilt. 

Laboratoorsed uuringud 

– Kliiniline vereanalüüs (leuko- ja trombotsütopeenia) 

– SR (sageli kiirenenud) 

– S-Ca ja dU-Ca (vahel tase tõusnud) 


– Kui kõik nimetatud uuringud annavad normaalse 

tulemuse, on sarkoidoos ebatõenäoline. 

– Sel juhul tuleb kaaluda muid võimalusi: 

tuberkuloos 

reuma või muu kollagenoos 

bakteriaalne või viirusinfektsioon. 

Järgnevad uuringud 

– Kui kliiniliselt või uurimistulemuste põhjal jääb 

sarkoidoosikahtlus endiselt aktuaalseks, võib 

täiendava uuringuna määrata S-ACE ja S-lüsosüümi. 

Nende suurenenud väärtused viitavad 

sarkoidoosile. 

– Diagnoosi kinnitamiseks on vajalik biopsia 

kopsu- või sisehaiguste kliinikus. 

Ravi 

– Ravi eesmärgiks on kopsu või muu elundi fibroosi 

tekke ärahoidmine. 

– Ravi alustamine kuulub eriarsti pädevusse, 

edaspidine jälgimine toimub vastavalt tervisekeskuse 

ja haigla kokkuleppele. 

– Äge sarkoidoos paraneb tavaliselt ilma ravita. 

– Liigesevalusid ravitakse põletikuvastaste ravimitega. 

– Vajadusel määratakse kortikosteroidravi 12–18 

kuu vältel, mõnikord märksa kauem. 

– Kopsusarkoidoosi pikaajalises ravis on inhaleeritav 

steroid sama tõhus kui suukaudne. 

Ambulatoorne jälgimine 

– Kopsude röntgenipilt, kopsufunktsiooni uuringud 

(vitaalkapatsiteet) ja S-ACE ning S-lüsosüümi 

määramine iga 3–6 kuu tagant 

Prognoos 

– 35% kõikidest sarkoidoosihaigetest paraneb iseenesest. 

– 15%-l kujuneb krooniline sarkoidoos. 

– 50%-l jäävad püsivad kopsumuutused, mille 

alusel võib hiljem areneda hingamispuudulikkus. 

195 

6.71 FIBROSEERIV ALVEOLIIT 


Esinemissagedus 

– Esineb 3–5 inimesel 100 000 kohta. 

Sümptomid 


– Kuiv köha või progresseeruv õhupuudusetunne 

koormusel 

– Võib kaasneda reumatoidartriidi, sklerodermia 

või muu sidekoehaigusega (1/4 patsientidest). 

Osal patsientidest on lisaks ebamääraseid liigesevaevusi 

või Raynaud’ sündroom. 

Kliiniline staatus 

– Peenemullilised räginad inspiiriumi lõpus täheldatavad 

> 90%-l haigetest. 

– Kellaklaasküüned ja trummipulksõrmed esinevad 

umbes 50%-l. 

– Kaugelearenenud juhtudel kaasneb südame parema 

poole ülekoormuse nähte (4.91). 


– Settereaktsioon on kiirenenud, kuid CRV sageli 

normaalne. 

– Reumatoidfaktor või tuumavastased antikehad 

on sageli positiivsed. 

Radioloogiline leid 


kopsude basaalsetes osades joonvarjud või 

kärgjas infiltratsioon 

– Kompuutertomograafia (õhukesed kihid, high 

resolution) 

all taga ja ülal ees tüüpiline subpleuraalne 

kärgjas joonis. 

Kopsufunktsioon 

– Veregaasianalüüsides ilmneb hüpokseemia: 

alguses vaid koormusel, hiljem ka rahuolekus. 

– Spiromeetrial esineb restriktsioon (50%-l) ja 

difusioonikapatsiteedi vähenemine (kõigil). 

Diagnoos 

– Kliiniline pilt 

– Muude põhjuste välistamine: 

eksogeensed alveoliidid – allergiline alveoliit 

(6.72), eosinofiilne pneumoonia (6.73), klamüüdia- 

ja mükoplasmapneumoonia (6.40), 

pneumokonioosid (6.74) 

endogeensed alveoliidid – sarkoidoos (6.70), 

sidekoehaigused, maliigsed haigused 

– Kopsubiopsia 

torakoskoopia abil või avatud meetodil


Ravi 

– Kasutatakse steroidhormoone vähenevates 

annustes, näit. prednisolooni vms., alustades 30– 

50 mg-st ööpäevas. 

– Raviefekt ilmneb 6 kuu jooksul. 

– Säilitavaks raviks määratakse näit. prednisolooni 

15 mg ülepäeva. 

– Kui kortikosteroidid ei anna efekti, võib 

proovida asatiopriini või tsüklofosfamiidi. 

Prognoos 

– 30%-l saavutatakse objektiivne raviefekt, prognoos 

on hea. 

– 20%-l raviefekti pole, kuid haigus edasi ei arene; 

prognoos on hea. 

– 50%-l raviefekti pole, haigus areneb edasi ja 

prognoos on halb (5 aasta elulemus 50%). 

6.72 ALLERGILISED ALVEOLIIDID 

(FARMERIKOPS jt.) 


Eesmärk 

– Tunda ära farmerikops põllumeestel, kellel 

esinevad korduvad palavikud ja hingeldus. 

Etioloogia 

– Farmerikopsu teket põhjustab allergiseerumine 

hallitusseene suhtes (seene kasvupinnaseks võivad 

olla heinad, õled, aluspõhk, saepuru, raielaastud, 

seenekultuuri alussubstraat). Nn linnukasvatajakops 

tekib allergiseerumisest puurilindude 

(tuvid, papagoid) väljaheite suhtes. 

Sümptomid 

– Ägeda alveoliidi sümptomid ilmnevad umbes 4- 

8 tundi pärast allergeeniga kokkupuutumist, ja 

on järgmised: 

õhupuuduse- ja surumistunne rinnus ning 

köha 

palavik, külmavärinad, lihase- ja liigesevalud, 

peavalu 

sageli ka halb enesetunne, oksendamine, 

higistamine, isutus ja hüpotoonia. 

– Sümptomid ilmnevad tavaliselt pärast tööpäeva 

– õhtul või öösel – ja taandarenevad mõne ööpäeva 

jooksul. Kui toimub uus kokkupuude 

allergeeniga, tekib uus haigushoog ja juba 

ägedamal kujul. 

– Subakuutse, hiiliva kuluga vormi korral (mis on 

kõige sagedasem!) võib esineda palavikuga perioode, 

mitmesuguse raskusastmega bronhiidisümptomeid, 

haiglast enesetunnet, isutust ja 

kaalulangust, samuti võib kujuneda õhupuudusetunne 

koormustel. 

196 

– Kaebused tekivad enamasti koduloomade laudaperioodil. 

Kliiniline leid 

– Peenemullilised inspiratoorsed räginad basaalsetel 

kopsuväljadel 

Kopsude röntgeniülesvõte 

– Normaalne leid või peen difuusne piimklaasjas 

varjustus 


– Alguses on settereaktsioon sageli kiirenenud ja 

veres ilmneb leukotsütoos. 

– Hallitusseente eoste vastased pretsipiteerivad 

antikehad. Antikehade olemasolu näitab kontakti, 

kuid mitte alati haigestumist. 

– Bronhoalveolaarvedelikus (BAL) täheldatakse 

tugevat lümfotsütoosi. 

Kopsufunktsiooni uurimine 

– Veregaasianalüüs: aB-pO 2 on vähenenud. 

– Difusioonikapatsiteet on vähenenud. 

– Spiromeetria: 

restriktsioon 

osal patsientidest võib olla samal ajal astmat 

põhjustav rekurrentne obstruktsioon. 

Diagnoos 

– Põhineb tüüplisel kliinilisel pildil. 

– Värsketel juhtudel tuleks helistada kopsuhaigustele 

spetsialiseerunud osakonda, et diagnostilised 

uuringud (spiromeetria ja difusioonikapatsiteedi 

määramine) saaksid tehtud ajal, kui 

haigusnähud on veel hästi jälgitavad. (Kui 

uuringud teha haiguspuhkuse järel, on kõik leiud 

tavaliselt juba normaalsed.) 


– Välistada tuleb hingamisteede infektsioonid, 

muud alveoliidid ja obstruktiivsed kopsuhaigused. 

Ravi 

– Välditakse kontakti allergeeniga. 

– Patsient on haiguspuhkusel kuni paranemiseni. 

– Retsidiive välditakse respiraatori vm. kaitsevahendiga 

sissehingatavat õhku puhastades. 

– Põllumeestel käsitatakse ja korvatakse kutsehaigusena. 

Prognoos 

– Kaua kestnud, ravimata jäänud haigus võib viia 

kopsufibroosini. 

– Tavaliselt taastub kopsufunktsioon peaaegu 

täielikult, kui õige diagnoos tehakse varakult.

6.73 EOSINOFIILSED 

PNEUMOONIAD 


Eesmärk 

– Mõelda eosinofiilse pneumoonia võimalusele, 

kui 

kopsupõletik ei parane 

kopsupõletikuga kaasneb eosinofiilia 

kopsupõletikuga kaasneb süsteemseid häireid. 

Etioloogia 

– Ravimid (näit. nitrofurantoiin, penitsilliin, sulfa, 

tetratsükliin, tolfenaamhape, aspiriin, naprokseen, 

kuld jne.) 

– Aspergillus fumigatus-infektsioon (bronhopulmonaalne 

aspergilloos, tavaliselt astmaatikutel) 

– Ussnugilised (troopikas) 

– Narkootikumiaurude inhalatsioon 

– Kõige sagedamini siiski ebaselge etioloogiaga 

Sümptomid ja kliiniline leid 

– Sümptomid: 

60%-l patsientidest on allergiline lööve, nohu 

või astma 

köha, torked rinnus, õhupuudus (astma) 

palavik. 

– Kliiniline leid: 

kiuned ja vilinad ekspiiriumis (astma) 

peenemullilised räginad inspiiriumis (küllalt 

harva). 

Diagnostika 

– Laboratoorsed uuringud: 

leukotsütoos, vere eosinofiilia (2/3-l juhtudest) 

SR kiirenemine, CRV tõus 

BAL-vedelikus eosinofiilia. 


difuusne varjustus 1/3-l haigetest 

koldeline või hulgikoldeline varjustus, mis 

võib vahetada asukohta (1/3-l). 

– Kopsufunktsioon: 

bronhiaalobstruktsioon (astma) 

restriktsioon ja vähenenud difusioonikapatsiteet 

(ulatuslikud muutused) 

– Kiire raviefekt steroidhormoonide kasutamisel 

Ravi 

– Kortikosteroidid mõne nädala pikkuse kuurina, 

näiteks prednisoloon 30, 20, 15, 10 ja 5 mg/ööp. 

kogu nädala vältel 

Prognoos 

– Vähemalt 1/3-l patsientidest esineb elu jooksul 

ainult üks haigusepisood. 

197 

– 1/3-l haigetest on pärast ravi lõpetamist veel üks 

või mitu retsidiivi. 

– Alla 1/3-l esineb korduvaid retsidiive, mistõttu 

on vajalik pidev steroidravi. 

6.74 ASBESTIGA SEOTUD 

HAIGUSED 

Matti S. Huuskonen 


Eesmärgid 

– Esmane preventsioon: tolmuinhalatsiooni vältimine 

asbestiga seotud töödel (remondi- ja 

ehitustööd) 

– Teisene preventsioon: asbestiga juba kokkupuutunud 

töötajate tervisliku seisundi jälgimine 

ja asbestiga seotud haiguste ärahoidmine 

– Kolmandane preventsioon: asbestiga seotud 

haiguste efektiivne ravi 

– Asbestiga seotud haiguste (eriti pahaloomuliste 

kasvajate) diagnostika edasiarendamine. Võimalikud 

kokkupuuted asbestitolmuga tuleb välja 

selgitada 

kopsuvähi korral 

mesotelioomi puhul (asbest on ainus teadaolev 

etioloogiline tegur) 

kui kopsude röntgenuuringul leitakse asbestoosi 

või pleurahaiguste tunnuseid. 

Asbest 

– Asbestiks nimetatakse kiulise ehitusega silikaatmineraale. 

Asbestikiud on peenikesed ja ogadega, 

erinedes selle poolest ehituslikult anorgaanilistest 

sünteetilistest kiududest. 

Kontakt 

– Asbesti kaevandamine lõpetati Soomes 1976. 

aastal ja asbestist toodete valmistamine on viimaste 

aastate jooksul peaaegu lõppenud. 

– Asbestitolmuga puutuvad endiselt kokku remonditöölised 

(ehitised, laevad), eriti kui töökohad 

on inventeerimata ja ei järgita ohutuseeskirju. 

– Asbestitolmuga kokkupuutumise oht varitseb ka 

autoremonditöökodades (tööd piduriketastega 

jms.). 

Asbestist põhjustatud haigused 

– Varem asetleidnud asbestikontaktidest põhjustatud 

asbestivähke saab kõige enam il1mnema 

2010. aasta paiku, Soomes umbes 300 juhtu 

aastas. 

– Praegusel ajal avastatakse Soomes iga aasta 

umbes 100 asbestivähki ja 50 mesotelioomi. 

Kopsuvähk 

– Suitsetamine ja asbest üheskoos annavad väga 

suure vähiriski.


– Asbestitolmu sissehingamise alguse ja vähi 

tekke vahele jääb pikk ajavahemik (sageli üle 20 

aasta). 

– Lokalisatsioonilt ja histoloogiliselt ei erine 

tavalisest kopsuvähist, kuid algab tavaliselt 

nooremas eas kui suitsetamisest põhjustatud 

kopsuvähk. 

Mesotelioom (pleura ja peritoneumi 

pahaloomuline kasvaja) 

– Mesotelioomi ainsaks tõestatud etioloogiliseks 

teguriks on asbest ja looduses esinev erioniitkiud. 

– Iga mesotelioomijuhu korral on põhjust kahtlustada 

kutsehaigust. 

Asbestoos (kopsu asbesttolmustus, kuulub 

pneumokoniooside hulka) 

– Kopsudesse kogunenud asbestitolm võib põhjustada 

kopsuparenhüümi sidekoestumist. 

– Asbestoos kujuneb välja pika latentsusperioodi 

(20–40 aastat) järel, praegusel ajal haigestunud 

isikud on asbestiga kontaktis olnud enamasti 

1960-ndatel aastatel. 

– Asbestoosi diagnoosi aluseks on kutseanamnees 

(kokkupuude asbestiga) ja kõige sagedamini 

kopsude röntgeniülesvõtted. 

– Tekkiva difuusse kopsufibroosi äratundmine 

kopsude röntgenuuringul nõuab röntgenoloogilt 

kogemusi. Kompuutertomograafia abil saab 

muutusi avastada varem kui röntgenuuringul, 

eriti siis, kui võimalik parenhüümimuutus jääb 

pleuramuutuste varju. 

– Asbestoosidiagnoosi kinnitavad ka kliinilised 

uuringud ning haiguspilti sobiv leid kopsude 

funktsiooniuuringutelt: obstruktsioon või gaasivahetuse 

halvenemine. Diferentsiaaldiagnostikas 

vajatakse vahel kopsubiopsiat. 

Pleuramuutused 

– Pleuranaastud 

Pleuranaastud esinevad tavaliselt parietaalsel 

pleural 5. ja 10. roide vahelisel alal posterolateraalselt. 

Peale selle leidub neid diafragma 

keskosas ja mediastinaalsel pleural. Pleuranaastud 

on küllalt selgepiirilised kõrgenevused 

kopsukelmel, mis aja jooksul kaltsifitseeruvad. 

Kui pleuranaastud esinevad iseseisvalt ilma 

muude asbestist põhjustatud haigusteta, siis 

nendega ei kaasne tavaliselt olulisi sümptomeid. 

Mõnikord on koos pleuranaastudega tuvastatud 

kerget obstruktiivset tüüpi hingamispuudulikkust. 

Mõlemapoolne parietaalse pleura paksenemine 

on kindel viide asbestikahjustusele. Sageli 

on paksenemine esialgu ühepoolne, kuid 

jälgimise käigus tekivad naastud ka teisele 

poole. 

– Difuusne pleurafibroos 

198 

Vistseraalne pleura fibroosi tagajärjel sidekoestub, 

pakseneb ning liitub parietaalsega. 

Osadel juhtudel on selle põhjuseks eksudatiivne 

pleuriit. Haiguse algstaadiumis kaebusi 

ei ole, kuid hilisemas järgus meenutab haiguspilt 

asbestoosi. Diferentsiaaldiagnostiliselt 

tuleb adipoossete patsientide puhul arvestada 

ka rasva kogunemise võimalusega pleuraõõnde. 

Lisaks asbestoosile võivad pleurafibroosi põhjustada 

ka sidekoehaigused ja ravimid. 

– Plaatatelektaasid (ringatelektaasid) 

Võivad esineda mis tahes kopsuosas. Fibrootilise 

pleura all paiknev atelektaatiline kopsukude 

keerdub ja põhjustab varjustuse kopsupildis. 

Plaatatelektaasi struktuur on hästi näha 

lineaar- või kompuutertomograafial. Asbestiga 

seotud haiguste puhul annab parimat radioloogilist 

informatsiooni nn. suure eristusvõimega 

(high resolution) kompuutertomograafia. 

Kui uuring ei too esile plaatatelektaasile iseloomulikku 

struktuuri, tuleks protsessi healoomulisuse 

kinnitamiseks (või ümberlükkamiseks) 

teha punktsioonibiopsia. 

– Eksudatiivne pleuriit 

Asbestiga kokkupuutel võib eksudatiivne 

pleuriit tekkida juba 10 aasta jooksul pärast 

esmast kokkupuudet. Mingeid spetsiifilisi tunnuseid 

haigusel ei ole. Muutuste seos asbestikontaktiga 

jääb sageli ebaselgeks ning selgub 

alles hilisema jälgimisaja jooksul. 

Asbestiga seotud haiguste 

diagnoosimine tervishoiu 

esmatasandil 

– Meditsiinivalitsuse* määrus (148/89) käsitleb 

asbestiga seotud haiguste diagnoosimist ja ravi 

Soomes. Töötervise Instituudi** ja HYKS-i*** 

koostööna on valminud teatmik kopsuvähist ja 

mesotelioomist kutsehaigusena, kus antakse 

ülevaade sellest, kuidas tuleks vastavaid haigusi 

põdevate patsientide tööanamneesi uurida. Alati 

tuleb püüda selgitada asbesti osa kopsufibroosi 

ja pleuramuutuste võimaliku põhjustajana. 

– Kui tööl asbestiga kokkupuudet omavatel patsientidel 

esineb asbestist tingitud haigusele iseloomulikke 

sümptomeid või tekib vastav kahtlus, 

tuleb edasised kliinilised uuringud teha kopsuhaiglas 

või kutsehaiguste kliinikus. 

Meetmed kutsehaigusjuhtumite puhul 

Soomes 

– Asbestiga kokkupuudet omavate patsientide 

* sm. Lääkintöhallitus 

** sm. Työterveyslaitos 

*** sm. Helsingi Ülikooli Keskhaigla

mesotelioomi-, kopsuvähi-, pleura- ja parenhüümifibroosi 

juhud selgitatakse välja ja neist 

tehakse vastavad teadaanded kindlustussüsteemile. 

– Sel põhjusel haigestunutele makstakse toetusi 

kutsehaiguste süsteemist. Eriti kutsevähi juhtudel 

võivad makstavad toetused haigestunutele 

ning surmajärgsed toetused omastele olla küllalt 

suured. 

– Kui on põhjust arvata, et töökohal asbestiga 

kokkupuutumisest tingitud haigus on põhjustanud 

patsiendi surma või soodustanud varasemat 

surma, tuleb teha kohtumeditsiiniline lahang 

(seadus surmapõhjuse selgitamisest 459/73, 

paragrahv 7). Sama põhimõte kehtib ka juhul, 

kui meditsiinilisel lahangul tekib kahtlus, et 

surma põhjustas asbestiga seotud haigus. Kui 

kutsehaigus leiab kinnitust alles lahangul, tuleb 

kindlasti täita ka E-otsus. 

Asbestiga kontaktis olnud haigete 

jälgimine 

– Patsiendi jälgimine peaks toimuma töötervishoiule 

spetsialiseerunud arsti järelevalve all. 

– Mittetöötavaid asbestist märgatavalt mõjutatud 

patsiente kontrollitakse tavalises korras ambulatoorselt. 

Juhised 

– Meditsiinivalitsuse eluruumide seisukorda käsitlev 

eeskiri (1990) puudutab ainult tööpuhust 

kokkupuudet asbestitolmuga, sätestades, et õhus 

asbesti olla ei tohi. 

– Kui eluruumi õhus on üle 5 mikromeetri suurusi 

asbestikiude enam kui 0,01 tk./cm 3 , peaks tervisekomisjon 

määrama (tervishoiuseadusele 

tuginedes) abinõud asbesti õhust kõrvaldamiseks. 

– Eluruumide ehitamisel ei tohi mingil juhul kasutada 

asbesti ega asbesti sisaldavaid materjale. 

6.75 SILIKOOS 

Matti S. Huuskonen 

Kokkupuude 

– Pikaajaline, valdavalt üle 10-aastane kokkupuude 

kristallilise ränidioksiidi tolmuga (kvarts, 

kristobaliit, tridümiit) võib põhjustada silikoosi. 

– Ränitolmuga seotud tööd on näiteks 

kaevandamis-, lõhkamis-, kivitöötlemis-, ehitus- 

ja valutööd 

klaas-, portselan-, email-, savi- ja kivitoodete 

valmistamine 

lubja-, tsemendi-, mördi-, tellise- ja betoonitööd 

ning betoontoodete valmistamine 

liivapritsi või lihvimismasinatega töötamine 

199 

tulekindlate konstruktsioonide valmistamine 

ja lammutamine. 

Patogenees 

– Alla 5 mikromeetri suurused kristallid põhjustavad 

alveoolides ja respiratoorsetes bronhioolides 

reaktsiooni, mis viib vähehaaval fibroosini. 

Kliiniline pilt 

– Subjektiivsed kaebused võivad puududa, olgugi 

et kopsude röntgeniülesvõttel ilmneb juba nodulaarseid 

muutusi. Võib esineda kuiv ärritav köha 

ja õhupuudusetunne. Kaebuste ja röntgenileiu 

vahel puudub seos. 

– Spirograafia võib haiguse algstaadiumis näidata 

vitaalkapatsiteedi langust. Haiguse edasi arenedes 

võib ilmneda obstruktiivset tüüpi leid ja 

mõningal määral halvenenud gaasivahetus. Isegi 

kaugelearenenud protsessi korral on gaasivahetuse 

häire vaid vähene. 

– Silikoos tõstab vastuvõtlikkust kopsutuberkuloosile. 

– Silikoos suurendab ka kopsuvähiriski. 

Diagnoos 

– Pikaajaline kokkupuude kristallilise ränitolmuga 

– Iseloomulikud muutused kopsude röntgenipildil 

– Mõnikord kopsubiopsia 

– Kopsufunktsiooni uurimisest on abi haiguse 

raskusastme määramisel. 

Tervisliku seisundi jälgimine 

– Ränitolmule eksponeeritud töötajate tervist tuleb 

kontrollida tööle asumisel ja edasi iga kolme 

aasta tagant. 

6.80 VÕÕRKEHA 

HINGAMISTEEDES 

Toimetus 



– Esmaabipunktides töötav ja telefonivalves olev 

personal peab tundma lihtsaid võõrkeha eemaldamise 

võtteid. 

– Kui võõrkeha eemaldamine ebaõnnestub, peab 

alati proovima suult-suule või maskiga ventileerimist, 

sest kõrgema rõhu all olev õhk võib 

võõrkehast mööda pääseda. 

Võõrkeha eemaldamine 

Pea alaspidi rippuda laskmine 

– Kui tekib kahtlus, et laps on aspireerinud võõrkeha 

ja tal esineb ilmne hingamispuudulikkus, 

tuleb laps esmalt, pea alaspidi, jalgadest kinni


hoides rippuma panna, koputades talle samal 

ajal käega tugevalt seljale. 

– Kui võõrkeha rippuda laskmisel ja koputamisel 

ei eemaldu, proovitakse Heimlichi võtet. 

Heimlichi võte 

– Võõrkeha eemaldamise esmane võte täiskasvanute 

ja teisene laste puhul, kui pea alaspidi 

rippuda laskmine ei ole tulemust andnud. 

– Haigel haaratakse selja tagant kätega ümber 

keha, asetades käed risti kõhule nabast kõrgemale. 

Äkilise tugeva liigutusega tõmmatakse 

käed enda poole üles, nii et rõhk kõhuõõnes 

tõuseb, diafragmakaared kerkivad ja suruvad 

õhku järsult kopsudest välja. 

Larüngoskoopia või bronhoskoopia 

– Teha juhul, kui eelnimetatud võtetega võõrkeha 

eemaldada ei õnnestu. 

Hingamisteede avamine nõela abil 

– Kui ülemised hingamisteed on näiteks näotrauma 

tõttu kinni ja intubatsioon ei õnnestu, võib 

kanüülida trahhea võimalikult jämeda Viggo ® - 

nõelaga kilpkõhrest vahetult allpool. See on 

enam soovitatav ja lihtsamini teostatav võte kui 

hädatrahheostoomia. 

1. (Kui saab kiiresti kätte), ühendatakse nõel süstlaga, 

milles on keedusoolalahus. 

2. Nõel surutakse keskjoonel vertikaalselt trahheani, 

kogu aeg aspireerides. Kui süstlasse hakkab 

tulema mulle, on see märk sellest, et nõelaots 

on trahheas. 

3. Eemaldatakse mandrään ja ühendatakse kanüül 

hingamisaparaadi voolikuga, kasutades ühendamiseks 

näiteks 10-ml süstalt. 

4. Käega kinni hoides tagatakse kanüüli püsimine 

trahheas (mitte lasta kanüülil niverduda!). 

5. Vajadusel asetatakse trahheasse esimese kõrvale 

teinegi kanüül, et kiirendada väljahingamist. 

6.85 ÄRRITAVATEST GAASIDEST 

PÕHJUSTATUD ÄGEDAD 

KOPSUREAKTSIOONID 


Eesmärgid 

– Teatavatele ärritavatele gaasidele (näit. lämmastikdioksiid, 

kloor) eksponeeritutel hoitakse kopsuturse 

tekkimine ära viivitamatu kortikosteroidiinhalatsiooniga. 

– Töökohtadel, kus puututakse kokku ärritavate 

gaasidega, peaks esmaabikapp sisaldama ka 

inhaleeritavat kortikosteroidi. 

Kokkupuude 

– Tulekahjud: 

200 

paljude gaaside ja molekulaarsel kujul esinevate 

ainete segud 

näit. õli- ja plasttoodete põlemisel vabanevad 

akroleiinid. 

– Tööstus: 

tööstusprotsesside käigus vabanevad gaasid 

gaasilekked tööstusettevõtetes ja gaaside 

transpordil. 

Toimekohad ja sümptomid 

– Vees hästi lahustuvad gaasid (ammoniaak, soolhape, 

väävelhape, formaldehüüd, atsetüülaldehüüd, 

äädikhape) imenduvad juba ülemiste hingamisteede 

limaskestadelt, põhjustades 

tugevat köha 

kipitust 

kõripealise või kõri turset. 

– Keskmisel määral vees lahustuvad gaasid 

(fluorvesinik, vääveldioksiid, kloor, kloordioksiid, 

jood, broom, fluor) mõjustavad ka bronhe, 

põhjustades 

köha 

suurenenud süljeeritust 

bronhiaalobstruktsiooni 

– Vees halvasti lahustuvad gaasid (fosgeen, 

osoon, lämmastikdioksiid, metüülbromiid, akroleiin, 

dimetüülsulfaat, tsinkkloriid) jõuavad alveoolide 

tasemele ja võivad põhjustada mh. 

kopsuturset, mis võib tekkida kohe pärast gaasi 

sissehingamist või kuni ööpäev hiljem. Näiteks 

põhjustab lämmastikdioksiid kopsuturset tavaliselt 

3–30 tundi pärast eksponeerimist. Ärritavatest 

gaasidest põhjustatud kopsuturse sümptomiteks 

on 

kuiv köha või veriröga 

õhupuudusetunne, kiunuv hingamine 

halb enesetunne, oksendamine 

võimalik palavik, hüpotensiooninähud. 

– Kõik ärritavad gaasid võivad põhjustada eluohtlikku 

alveoolikahjustust, kui ekspositsioon on 

tugev või kestab kaua. 

Ravi 

Kopsuturse ärahoidmine 

– Alati on kindlam kopsuturset ärahoidvat kortikosteroidravi 

teha kui jätta see tegemata. 

– Kopsuturse profülaktika läbiviimine: 

esimene ööpäev: võimalikult kiiresti pärast 

kokkupuudet gaasiga (kõige parem 15 minuti 

jooksul) antakse 800 mikrogrammi budesoniidi 

või 1000 mikrogrammi beklometasooni 

inhalatsioonina, vahekambrit kasutades; sama 

annust korratakse iga 4 tunni tagant 

järgmised 4 päeva: sama annus neli korda 

päevas (ärkveloleku jooksul) 

pärast 5. päeva: kui kopsunähte pole, ravi 

lõpetatakse; kui nähte esineb, jätkatakse ravimist 

kuni paranemiseni.

– Eriti tugev ekspositsioon gaasile nõuab suuri 

intravenoosseid kortikosteroidiannuseid. Tugeva 

ekspositiooni või juba väljakujunenud kopsuturse 

korral on näidustatud intensiivravi statsionaaris. 

Bronhiaalobstruktsiooni ravi 

– Beetasümpatomimeetikum iga kolme tunni tagant, 

näit. 

salbutamool 0,4 mg 

terbutaliin 0,5 mg 

fenoterool 0,4 mg. 

Kõri ja kõripealise turse ravi 

– Adrenaliiniinhalatsioon (Adrenalin Medihaler ® ): 

kõige rohkem kolm inhalatsiooni poole tunni 

jooksul 

vähemalt üheminutine vahe inhalatsioonide 

vahel. 

Köha ravi 

– Näit. klobutinoolhüdrokloriid 20 mg (= 2 ml 10 

mg/ml) lihasesse või veeni 

– Beetasümpatomimeetikum 

6.90 UNEAPNOE JA TEISED 

UNEPUHUSED 

HINGAMISHÄIRED 

Pirkko E.Brander 

Eesmärgid 

– Pöörata tähelepanu unepuhustele hingamishäiretele, 

sest need võivad olla une halva kvaliteedi ja 

päevase väsimuse põhjustajad. 

– Tunda ära unepuhuse hingamispuudulikkuse 

sümptomid krooniliste kopsuhaiguste ja hingamislihaste 

haiguste korral. 

– Tunda ära öised astmasümptomid. 

Uneapnoe sündroom 

Määratlus 

– Uneapnoe: üle 10 sekundi kestev hingamisseisak 

une ajal 

– Hüpopnoe: üle 10 sekundi kestev oluline hingamise 

vähenemine (hingamisliigutuste amplituudi 

>50%-line langus) 

– Obstruktiivne uneapnoe (või hüpopnoe): apnoe/ 

hüpopnoe põhjuseks on ülemiste hingamisteede 

ahenemine une ajal. Hingamisliigutused samal 

ajal jätkuvad. 

– Tsentraalne uneapnoe (või hüpopnoe): apnoe/ 

hüpopnoe põhjuseks on hingamise tsentraalse 

regulatsiooni häire. Hingamisliigutusi pole. 

– Segatüüpi uneapnoe: kombinatsioon ülalloetletud 

apnoevormidest 

– AI=apnoeindeks= apnoeepisoodide arv tunnise 

une vältel 

– AHI=apnoe-/hüpopnoeindeks ehk RDI (ingl. 

201 


respiratory disturbance index): apnoede ja 

hüpopnoede koguarv tunnis une ajal. AHI > 10 

loetakse tavaliselt patoloogiliseks. 

– ODI 4 = hapniku desaturatsiooni indeks (ingl. 

oxygen desaturation index): apnoe/hüpopnoe 

vältel vere hapnikusisaldus (SaO 2) langeb ja 

hingamise taastumisel suureneb. Hapniku desaturatsiooni 

indeks peegeldab teatud suurusega 

(näiteks üle 4%-ste) hapnikusisalduse languste 

arvu tunnis une ajal. Indeks saadakse oksümeetriatulemuste 

registreerimisel. 

– Uneapnoe sündroom: korduvad unepuhused 

hingamisseisakud põhjustavad kliinilisi sümptomeid 

või leidu. 

– UARS = ülemiste hingamisteede resistentsussündroom 

(ingl. upper airway resistance syndrome): 

inimene ärkab une ajal korduvalt hingamisteede 

suurenenud voolamistakistuse tõttu. 

Selle tagajärjeks on päevane väsimus ilma tõelise 

apnoe, hüpopnoe või norskamiseta. 

Taust 

– Obstruktiivse uneapnoe sündroomi esineb umbes 

4%-l tööealistest meestest ja 2%-l naistest. 

Enamik patsiente on keskealised ülekaalulised 

mehed. 

– Norskamisel ja uneapnoel on tõenäoliselt seos 

hüpertooniatõve, südame- ja ajuvereringehaiguste 

ning liiklus- ja tööõnnetuste kõrgenenud 

riskiga. Ravimata uneapnoega näib kaasnevat 

suurem letaalsus, võrreldes aktiivselt ravitud 

apnoega. 

– Naistel on uneapnoe enne menopausi haruldane. 

– Pickwicki sündroomi korral esineb korduvate 

uneapnoede kõrval ka kroonilist hingamispuudulikkust. 

– Puhtalt tsentraalset uneapnoe sündroomi esineb 

harva, tavaliselt seoses kesknärvisüsteemi haigustega. 

Obstruktiivse uneapnoe sündroomi sümptomid 

– Igaöine valjuhäälne katkendlik norskamine 

– Hingamisseisakud une ajal 

– Tugev päevane väsimus, tungivad tukastussööstud 

– Sagenenud öine urineerimisvajadus, öine higistamine, 

rahutu uni või unetus, impotentsus, 

ärrituvus, äkilisus, mälu ja kontsentratsioonivõime 

langus 

– Öised rütmihäired ja valuhood rinnus 

– Hommikune peavalu 

– Öine voodi märgamine (lapsed) 

Kliiniline leid 

– Ülekaal (2/3-l patsientidest) 

– Kitsas neel; lõtv ja normaalsest allapoole laskuv 

pehmesuulagi, suur, turses, keele peal ripnev 

uvula, mahukad kurgumandlid, kitsas nina, väike 

või tahapoole tõmbuv alalõug, suur keel, lastel 

suur neelumandel, lühike ja paks kukal


– Jalgadel tursed 

– Kõrgenenud vererõhk 


– Teised päevast väsimust põhjustavad haigused 

(36.76) 

Uuringud 


anamnees, staatus, kaal, vererõhk, 

üldvereanalüüs, kilpnäärme funktsioon, 

rindkere röntgeniülesvõte, EKG. 

– Järgnevad uuringud: 

une registreerimine kogu öö jooksul; 

kitsamad uneuuringud (tavaliselt registreeritakse 

üheaegselt õhuvool termistori abil, hingamisliigutused 

nn. unepadja abil ja SaO 2 

sisaldus oksümeetri abil, mõnikord registreeritakse 

veel magamisasend asendianduri ja 

norskamisheli mikrofoni abil), mis viiakse 

enamasti läbi kopsuhaigustele spetsialiseerunud 

osakondades, harvemini neuroloogiaosakondades. 

Nendest uuringutest kliiniliselt 

olulise uneapnoe kindlakstegemiseks ja sobiva 

ravimeetodi valimiseks tavaliselt piisab; 

lai kogu öö polüsomnograafia hõlmab ka EEG 

registreerimist uneperioodide vältel. See on 

vajalik diferentsiaaldiagnostiliselt raskeimatel 

juhtudel, eriti juhul, kui päevase väsimuse 

põhjuseks peetakse ülemiste hingamisteede 

resistentsussündroomi. 


– Kaalu vähendamine kergendab ülekaaluliste 

seisundit. 

– Selili magamist aitavad vältida näiteks pid• aama 

seljaosale abaluude vahele kinnitatavad tennispallid 

või spetsiaalsed padjad (apnoe esineb 

mõnikord vaid selili magades). 

– Tuleb vältida unerohtusid ja sedatiivse toimega 

ravimeid, samuti alkoholi tarvitamist enne magamaminekut 

(apnoed sagenevad ja pikenevad). 

– Ninakinnisust tuleb ravida. 

– Foonhaiguste ravi on vajalik. 

Mehaanilised abivahendid 

– Ninalaiendajate kasutamine öösel leevendab 

mõnedel patsientidel norskamishelisid, kuid ei 

mõjuta apnoesid. 

– Alalõua ja keele asendit mõjutavad vahendid 

vähendavad osadel patsientidel apnoed märkimisväärselt. 

Soomes on nende kasutamine veel 

harv. 

– Transnasaalne CPAP-ravi (6.96) on efektiivne 

ja praegu olulisim ravimeetod obstruktiivse 

uneapnoe korral. 

Ravi läbiviimise eest vastutavad kohalikud 

kopsuhaiguste kliinikud. 

Kirurgiline ravi 

– Neelu avardavad operatsioonid: 

UPPP = uvulopalatofarüngoplastika kõrva- 

202 

nina-kurguhaiguste kliinikutes (erivormiks 

LUPP = laseruvulopalatoplastika) 

- aitab norskamise vastu, kuid apnoe vastu 

aitab vaid pooltel juhtudel 

- ei sobi raske uneapnoe raviks ega ülekaaluliste 

patsientide raviks 

- NB! Kui operatsiooni soovitakse vaid sotsiaalselt 

ebamugavusi tekitava norskamise 

raviks, tuleb uneapnoediagnoos eelnevalt 

kogu öö kestva uneuuringuga välistada. 

tonsillektoomia/ adenotoomia 

- eriti lastel. 

– Nina avardavad operatsioonid: 

septoplastika, polüüpide eemaldamine kõrvanina-kurguhaiguste 

kliinikutes. 

– Lõualuukirurgilised menetlused: 

haiglate näo- ja lõualuukirurgia osakonnas või 

stomatoloogiakliinikus 

juhtudel, kui ülemiste hingamisteede kitsus on 

seotud näokolju luulise anatoomia iseärasustega 

operatsioonimeetodi valimiseks – tsefalomeetriline 

röntgenoloogiline uuring ja ninaneelu 

dünaamiline fiiberendoskoopia. 

– Trahheostoomia 

on vajalik vaid juhtudel, kus uneapnoe on 

eluohtlik ja transnasaalne CPAP-ravi ei õnnestu. 

Muud unepuhused hingamishäired 

Taust 

– Unepuhused füsioloogilised muutused hingamise 

regulatsioonis ja mehaanikas koos juba 

ärkvelolekul ilmneva hingamispuudulikkusega 

võivad viia hingamise olulisele pärssimisele ja 

unepuhusele hüpokseemiale. 

– Hüpokseemilistel patsientidel süveneb hüpokseemia 

eriti nn. REM-une ajal. 

Rindkeret jäigastavad haigused (rindkeredeformiteedid) 

ning hingamislihaste haigused 

– Hingamine nõrgeneb öösel tugevalt. 

– Öine hingamispuudulikkus eelneb kroonilisele 

ventilatsioonipuudulikkusele. 

– Öise ventilatsioonipuudulikkuse sümptomid: 

halb uni, hommikune peavalu, päevane unisus, 

korduvad ägeda hingamispuudulikkuse ja 

südame dekompensatsiooni perioodid. 

– Uuringud: 

üldvereanalüüs, rindkere röntgeniülesvõte, 

EKG, a-astrup (aB-pO 2 vähenenud ja aBpCO 

2 suurenenud, eriti hommikul), kopsufunktsiooni 

uuringud (tavaliselt raskekujuline 

restriktsioon) 

öise ventilatsioonipuudulikkuse kahtluse 

korral saata patsient uuringutele kopsuhaiguste, 

neuroloogia- või lasteneuroloogia kliinikusse, 

kus on võimalus väljahingatava õhu 

CO 2-sisalduse öiseks registreerimiseks.

– Raviks on öise ventilatsiooni toetamine nina-näo 

maski või mõnikord ka trahheostoomia abil 

(kodune ventilaatorravi). 

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD) 

– Hüpokseemia süveneb une ajal tugevasti. 

– Tavaliselt ei esine olulist, ravi vajavat unepuhust 

hüpokseemiat nendel patsientidel, kelle päevased 

hapnikuväärtused on normis. 

– Uuringud: 

üldvereanalüüs, EKG, rindkere röntgeniülesvõte, 

kopsufunktsiooni uuringud, a-astrup 

une registreerimine on näidustatud, kui COPDpatsiendil 

esineb päevaste veregaasianalüüside 

põhjal väljaselgitamata pulmokardiaalne 

haigus või sekundaarne polütsüteemia või 

kahtlustatakse samaaegset uneapnoed. 

– Kopsuhaigust ravitakse optimaalselt ja öist 

hüpokseemiat ravitakse samamoodi kui pidevat 

hüpokseemiat (vere hapnikuga rikastamine). 

Öine astma 

– Astmahaiged magavad halvasti, ärkavad öö 

jooksul korduvalt. 

– Põhjuseks on enamasti bronhide öine kitsenemine 

ja sellega seotud sümptomid (köha, õhupuudusetunne). 

– Öine astma viitab tavaliselt astma dekompensatsioonile. 

– Uuringud: 

jälgitakse maksimaalseid väljahingamiskiirusi 

– näidud on hommikupoole ööd kõige halvemad. 

– Raviks on astma põhiravi (põletikuvastase medikamentoosse 

ravi) tugevdamine (inhaleeritavad 

kortikosteroidid, mõnikord ka suukaudne hormoonikuur). 

Mõnikord tarvitatakse regulaarselt 

kestvatoimelisi bronhe laiendavaid ravimeid 

(salmeterool, formoterool, teofülliin). 

6.93 LENNUREISID JA HAIGUS 

Pekka J.Oksanen 

Taust 

– Nüüdisaegse reisilennuki salongis vaheldub 

õhurõhk (olenevalt lennukõrgusest ja lennukitüübist) 

merepinna taseme rõhust kuni 2100 

meetri kõrgusele vastava rõhuni. Hapnikku on 

kabiini õhus alati 21%, kuid sissehingatava õhu 

rõhu langedes väheneb ka alveolaarse hapniku 

osarõhk. Tervel inimesel on maapinnal viibides 

arteriaalse vere hapniku osarõhk (aB-pO 2) umbes 

13 kPa ja 2100 meetri kõrgusel veel umbes 

8 kPa. Hüpoksiasümptomid ilmnevad alles 3000 

meetrist kõrgemal, kui aB-pO 2 langeb alla 7 

kPa. Vastavad hemoglobiini hapnikuga küllastatuse 

protsendid on 98, 92 ja 87. 

203 


– Lennukisalongi õhku hoitakse tsirkulatsioonis, 

nii et õhk vahetub 6–12 korda tunnis. Salongi 

õhk on väga kuiv (suhteline niiskus lennu ajal 

alla 10–20%). 

– Rõhuvahetused põhjustavad organismi suletud 

õõntes rõhusümptomeid, kui õõnesisest rõhku ei 

saada ümbritseva rõhuga võrdseks. Kõige sagedamini 

on tegemist infektsioonist või allergiast 

põhjustatud keskkõrva- või ninakõrvalkoobaste 

sümptomitega. 

Absoluutsed vastunäidustused 

lennukiga reisimisele 

– Värske südame- või ajuinfarkt (viimase 2–4 nädala 

jooksul) 

– Kompenseerimata südamepuudulikkus 

– Rahuoleku stenokardia 

– Õhkrind 

– Raske aneemia (Hb < 75 g/l) 

– Värsked operatsioonijärgsed seisundid (õhkusisaldavad 

õõned, iileus vms.) 

– Ohtlikud nakkushaigused (difteeria, värske 

kopsutuberkuloos, katk, siberi katk, koolera) 

Muud haigused ja seisundid, millele 

tuleb tähelepanu pöörata 

– Väheste sümptomitega angina pectoris: 

kui patsient suudab käia tasast maad mööda 

100 meetrit või treppi mööda üles minna, võib 

ta ka lennata. 

– Vähenenud gaasivahetus kopsudes: 

kui aB-pO 2 on maapinnal < 9 kPa, ei talu patsient 

ilma lisahapnikuta lendamist üle 1 tunni. 

– Psühhoos: 

nõuab asjaga kursis olevat saatjat ja lennufirma 

eelnevat informeerimist. 

– Diabeet: 

pikkade lendude ajal ajastatakse söömine ja 

ravimite manustamine täpselt samuti kui 

päritolumaal, alles sihtkohta jõudes võib 

söögi- ja ravimite manustamise aegu muuta 

(23.20). 

– Traumapatsiendid: 

kipsis jäse ei mahu alati ära lennuki istmesse; 

lennuki tõusu ja laskumise ajal tuleb istuda, 

seljatugi ülestõstetud asendis ja turvavöö 

kinni, jäse ei tohi olla vahekäigus. 

– Opereeritud otoskleroosiga patsient: 

rõhumuutused võivad põhjustada peapööritust. 

– Laste nahalööbega nakkushaigused: 

vastunäidustust ei ole, kuid nakkusoht on 

olemas. 

– Rasedus: 

rase naine võib minna rahvusvahelisele lennule 

kuni 36. rasedusnädala lõpuni; 

Soomes võib sisemaistele või Skandinaavia


lendudele minna 38. rasedusnädala lõpuni eeldusel, 

et rasedus on kulgenud tüsistusteta. 

– Sünnituse järel 

ei tehta takistusi ei emale ega ka vastsündinule. 

MEDIF-ankeet 

– Kõik lennufirmad kasutavad standardiseeritud 

MEDIF (Medical Information) – ankeeti, mille 

täitmist lennufirma võib nõuda enne lennuloa 

andmist haigele inimesele. Ankeete saab kõigist 

Finnairi kontoritest, samuti Finnairi tervisepunktist*. 

– MEDIF-ankeeti nõutakse kõigilt raamiga transporditavatelt 

haigetelt, samuti nendel juhtudel, 

kui kardetakse, et haige ei saa üksi hakkama 

lendamise või sellega seotud formaalsustega. 

Lennukite esmaabivahendid 

– Hapnik 

– MediBox 

Vahendid: 

- haavaside 

- marli 

- kiirside 

- alkoholiga lapid 

Ravimid: 

- Disperin ® 

- Panadol ® 

- Nezeril ® 

- PeeHoo ® 

- Imodium ® 

– Esmaabikomplekt (ingl. First-aid kit) 

Vahendid: 

- marli 

- esmaabiside 

- põletushaava side 

- haavateip 

- kiirside 

- haaknõelad 

- käärid 

- Leucostrip 

- lahased 

- kolmnurkne lina 

- soojendustekk 

- esmaabikäsiraamat 

- juhised abi kutsumiseks 

– Erakorralise meditsiinilise abi komplekt (ingl. 

Emergency Medical Kit) 

Vahendid: 

- vererõhumõõtja 

- stetoskoop 

- staasitoru 

- süstlad (1 ml, 2 ml, 5 ml) 

- süstlanõelad 

- neelutoru 

* Finnair Oy:n terveysasema (faks (09) 818 4824). 

204 

- alkoholiga lapid 

- põiekateeter 

- kindad 

- elustamismask 

- nimekiri komplekti sisust koos näidustuste 

loeteluga 

- steriilsed õmblusnõelad 

- kindad ühekordseks kasutamiseks 

Ravimid: 

- inj. Solu-Cortef ® 125 mg/ml 

- inj. Buscopan ® 20 mg/ml 

- inj. Adrenalin ® 1 mg/ml 

- inj. Temgesic ® 0,3 mg/ml 

- inj. Furesis ® 10 mg/ml 

- inj. Phenergan ® 25 mg/ml 

- inj. Diapam ® 5 mg/ml 

- inj. Metopram ® 5 mg/ml 

- inj. Atropin ® 1 mg/ml 

- inj. Digoxin ® 0,25 mg/ml 

- inj. Methergin ® 0,2 mg/ml 

- inj. Ventoline ® 0,5 mg/ml 

- inj. Glucos ® 30% 

- tabl. Postafen ® 25 mg 

- inhal. Ventoline ® 0,1 mg/dos 

- aerosol. Dinit ® 1,25 mg/dos 

6.95 HAPNIKRAVI KODUS 

Aarne Lahdensuo 


– Koduse hapnikraviga saab vältida kopsuarteri 

rõhu pidevat tõusu kaugelearenenud kroonilise 

obstruktiivse kopsuhaiguse korral ja pikendada 

sellega haige eluiga. 

– Kaebused (õhupuudusetunne) hapnikraviga oluliselt 

ei vähene. 

– Kodune hapnikravi on näidustatud ainult neile 

patsientidele, kellel esineb püsiv hüpokseemia 

ehk arteriaalse vere hapniku osarõhu langus. 

– Ravi määramine peab toimuma pärast põhjalikku 

kaalumist. 

– Kodust hapnikravi alustades tuleb kindlustada 

asjatundlik järelevalve selle üle. Ravi puudutavad 

otsused ja ravi läbiviimine peaks jääma 

kohaliku kopsukliiniku teha. 

Näidustused 

– Krooniline kaugelearenenud kopsuhaigus, tavaliselt 

COPD (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus). 

– Arteriaalse vere hapniku osarõhk on vähemalt 3nädalaste 

vaheaegadega tehtud analüüsides ilma 

hapnikuinhalatsioonita alla 7,3 kPa (55 mmHg). 

– Hapniku osarõhk võib olla ka 7,3–7,9 kPa (55– 

59 mmHg), kui on tugevalt väljendunud mõni 

alljärgnev tunnus

cor pulmonale 

hematokrit üle 55% 

oksümeetriliselt tõestatud eriti madalad öised 

hapniku osarõhud, ilma et esineks öist uneapnoe 

sündroomi 

– kesknärvisüsteemi sümptomid, mis hapnikraviga 

selgelt vähenevad. 

– Tingimusteta eeldus koduse hapnikravi alustamiseks 

on mittesuitsetamine. 

Ravi läbiviimine 

– Koduse hapnikravi jaoks kasutatakse tavaliselt 

elektriga töötavat hapnikukontsentraatorit, mille 

abil eemaldatakse õhust lämmastik ja muudetakse 

sissehingatav õhk üle 90%-liseks hapnikuseguks. 

Kohtades, kus puudub elekter, võib 

kasutada ka vedelhapnikuballooni. 

– Kaasaskantavat vedelhapnikuballooni vajab 

väike osa haigetest, eelkõige inimesed, kes veel 

töötavad või kel on muudel põhjustel suurem 

liikumisvajadus. 

– Hapnikravi eeldab haige poolt head valmidust ja 

nõusolekut pikaajaliseks koostööks raviasutusega. 

– Tähtis osa kodusel hapnikravil olevate patsientide 

jälgimises on füsiaatri regulaarsetel külastustel. 

6.96 UNEAPNOE TRANSNA- 

SAALNE CPAP-RAVI 

Toimetus 


– Nina kaudu tehtav CPAP-ravi (CPAP= continuous 

positive airway pressure) on obstruktiivse 

uneapnoe (6.90) korral kasutatav ravimeetod, 

millega saab tõenäoliselt vähendada päevast 

väsimust. 

– Ninakaudse CPAP-raviga tekitatakse ninaneelus 

ninamaski abil väike ülerõhk, mis takistab uneaegse 

kollapsi teket ülemistes hingamisteedes. 

– Ravi läbiviimise eest vastutavad tavaliselt kohalikud 

kopsuhaiglad või kopsuhaiguste osakonnad. 

Ravi näidustused 

– Obstruktiivne uneapnoe sündroom (teatud juhtudel 

ka tsentraalne uneapnoe) peab olema kindlalt 

diagnoositud. 

– Näidustuste määramisel tuleb arvesse võtta 

uneapnoest põhjustatud kaebuste tugevust ja 

päevasest väsimusest tingitud riske, samuti kaasnevaid 

haigusi või funktsioonihäireid (näit. hüpertooniatõbi, 

ajuinfarktirisk, öised südame rütmihäired). 

Obstruktiivse uneapnoe seos päevase väsimu- 

205 

sega ja ilmselt ka liiklusõnnetustega on 

leidnud üsna kindlat tõestust. 

Uneapnoe osast teiste haiguste kujunemisel, 

samuti tema kõrgemat letaalsust põhjustavast 

mõjust on vähe andmeid. 

– Patsiente, kelle apnoeindeks on alla 10 (6.90), 

ravitakse transnasaalse CPAP-raviga harva. 

– Ravi nõuab haigelt head koostööd; näit. alkohoolikud 

ei suuda transnasaalset CPAP-ravi 

kasutada. 

Ravi läbiviimine 

– Ravi alustatakse haiglas, kus määratakse kindlaks 

sobiv rõhk (tavaliselt 5–10 cm veesammast), 

mille juures apnoehood kaovad. Ravi 

eesmärgiks on ilma apnoeta REM-uni. 

– Ravi kulgu jälgitakse kord aastas toimuval kontrolluuringul. 

– Ninakaudse CPAP-ravi aparaadid kuuluvad üldist 

füüsilist vormi tõstvate abivahendite hulka. 

6.97 KESTVATOIMELISED 

INHALAATORID JA HÜPER- 

BAARSE HINGAMISRAVI 

SEADMED 

Toimetus 


Põhimõtted 

– Kestvatoimelisi inhalaatoreid ja hüperbaarse 

hingamisravi seadmeid kasutatakse mõnedel 

juhtudel inhaleeritavate ravimite koduseks manustamiseks. 

– Tänapäeval on hästi kättesaadavad, tavalisele 

annusaerosoolile alternatiivsed inhalatsioonimoodused 

(inhaleeritavad pulbrid jms.) vähendanud 

vajadust kestvatoimeliste inhalaatorite ja 

hüperbaarse hingamisravi seadmete kasutamise 

järele kodustes tingimustes. 

Kestvatoimelised inhalaatorid 

– Kestvatoimelised inhalaatorid on enamasti 

pihustipõhimõttel funktsioneerivad kapillaarinhalaatorid, 

mis töötavad pidevalt (näit. Spira 

Modul 1) või mida saab käsitsi reguleerida (näit. 

Spira Modul 3). Seadmeid kasutatakse kodus 

tavaliselt elektriga töötava kompressori külge 

ühendatuna. 

– Näidustused: 

soov kasutada bronhodilateerivaid ravimeid 

tavalisest suuremates annustes 

patsiendil esinevad tugevad ärritusnähud 

tavalise annusinhalaatori või inhaleeritavate 

pulbrite kasutamisel 

raviga kaasnevast õhuteede niisutamisest 

paistab olevat kasu.


Perioodilise hüperbaarse 

hingamisravi (IPPB) seadmed 

– Kõige lihtsamad kodus kasutatavad hüperbaarse 

hingamisravi seadmed käivituvad sissehingamise 

alguses ja töötavad kogu sissehingamisfaasi 

jooksul. 

– Seadmetest olgu mainitud näit. Spira Modul 5 

ning firmade Bennet ja Bird tooted. 

– Perioodilise hüperbaarse hingamisravi näidustused 

ravimite annustamisel kodus: 

väike hingamisamplituud ja seepärast kõrge 

hingamissagedus 

suur hingamistöö, hingamise abilihaste tugev 

kasutamine 

alveolaarne hüpoventilatsioon (pidevalt või 

korduvalt suurenev süsinikdioksiidisisaldus) 

206 

rohke sitke lima eritus, tavalisest köhimisest 

lima eemaldamiseks ei piisa. 

– Perioodilise hüperbaarse hingamisravi vastunäidustused: 

kalduvus hüperventilatsioonile 

veriköha 

kaugelearenenud bulloosne emfüseem 

ebastabiilne vereringe. 

– Tuleb meeles pidada, et perioodilist hüperbaarset 

hingamisravi rakendades segatakse küllalt 

tugevalt vahele hingamise füsioloogiasse, nii võib 

ravi tagajärjel näit. venoosne naas halveneda. 

– Kestvatoimeliste inhalaatorite ja hüperbaarse 

hingamisravi seadmete vajaduse üle otsustamine 

tuleks jätta kohaliku kopsuhaiguste kliiniku 

hooleks.

6. HINGAMISELUNDITE HAIGUSED 6.

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?