SEB ÜHISPANGA 10. TARTU RATTAMARATONI AMETLIK RATTAPARTNER
10. Tartu Rattamaraton HARRASTAJA 5 Harrastaja jaoks on iga rattamaraton unikaalne Suurt pingutust nõudvad tõusud, mis pulsi lakke ajavad, ning närvekõditavad laskumised kiiretesse kurvidesse ühes puhkust lubavate lõikudega üle heinamaade korduvad aastast aastasse, kuid ometi on neis iga kord midagi uut. Ratturi jaoks muudavad sõidu kordumatuks erinev ettevalmistus, varustus ning ilmataat, kellel on alatihti üllatusi varuks. Sellel aastal kümnendat korda võistlustulle astuva Anti Ooti sõnul mängib just viimane igas sõidus üht olulisemat rolli. «Suur vihm teeb raja libedaks ja mudaseks ning muudab sõidu adrenaliinirohkemaks. Kuum päike kütab temperatuuri väga üles, mis lõpetab paljude sõidu enne finišit, kuna keha ei pea sellisele saunale vastu. Külm toob endaga kaasa jälle potentsiaalsed lihasekrambid ja kuivus silmi matva tolmu,» selgitab Oot. Päris äärmusi on viimase kümnendi jooksul tulnud Tartu rattamaratonidel osalejatel läbi elada harva. Vaid esimesel aastal tuli ligi tuhandel pikema distantsi ette võtnud võistlejal kannatada lausvihma, mis muutis Ooti sõnul Harimäe tõusud porimülgasteks, kust vaid hambad ristis ennast üles pressiti. Muudatused rajal Aastatega on märgatavalt muutunud ka rada – see nõuab praegustelt osavõtjatelt võrreldes 1998. aastal startinutega oluliselt suuremat pingutust. Algselt 63 km suusamaratoni trassi järgiv sõit on kasvanud praeguseks 87 kilomeetrini ning on konkurentsitult Eesti suurim maastikurattavõistlus. Ümberkorraldustega on muudetud võistlusrada ka oluliselt turvalisemaks – lõigatud on võsa ning pinnast on muudetud toekamaks. Rattasõit kui elustiil Üheksa aastat tagasi organiseerima hakatud Tartu rattamaraton tekkis peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul praktiliselt tühjale kohale, kuna maratonitüüpi võistlust meie kodumaal sel ajal ei pakutud. Esimese maastikumaratonina mäletab seda ka Anti Oot, kelle sõnul olid just sõidu uudsus ja kasvav huvi jalgrattaspordi vastu põhjused, miks end ühes tuttavatega registreeriti. Sellest ajast peale on rattapisik nakatanud juba tervet keha ja paljusid sõprugi ning sellest on saanud elustiil. Lisaks Tartule käiakse sõitmas mujalgi Eestis ja nii tihti kui vähegi võimalik. «Kui on tulemas võistlus, siis seatakse oma tegemised ikka selle järgi. Puhkama ei sõideta ja midagi suurt ette ei võeta, ka sünnipäevad jäävad täpselt nii lühikeseks, kui kohe saabuv mõõduvõtt lubab,» lisab Oot. Läbi aastate on hea olnud ka üldine atmosfäär ja seda eriti just harrastussportlaste hulgas. «Kui juhtub kumm purunema või kett katkema ning oma jõud või varustus sellest üle ei käi, siis ikka leidub keegi, kes abistava käe ulatab,» kiidab Oot. Samuti ei kujuta külg-külje kõrval sõitmine endast vihast võistlust ja tõuklemist, vaid pigem ollakse üksteise vastu aupaklikud ja arvestatakse kõigi võistlejatega. «Teinekord tehakse grupis sõites naljagi, näiteks räägitakse anekdoote, mille tulemusena kõik naerust vappuvad,» muigab kõigil Tartu rattamaratonidel osalenu. Võistlusele esirattata Sarnaselt teiste eluvaldkondadega ei ole ka rattaspordis tundmatud erinevad äpardused. Kõige levinum on võistluseks vajalike detailide koju unustamine alates kinnastest kuni esirattani välja. Viimane kipub meelest minema eelkõige neil, kes tulevad kohale oma autoga ning on jalgratast auto külge kinnitades unustanud alt võetud esiratta autosse panna. Uko Urb Margus Ansu (Postimees)