Eesti Tervisekaitse Seltsi 50. konverentsi kogumik - Terviseamet
Eesti Tervisekaitse Seltsi 50. konverentsi kogumik - Terviseamet
Eesti Tervisekaitse Seltsi 50. konverentsi kogumik - Terviseamet
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
inspektsioon jäi alles Tervishoiuministeeriumis ja vabariikliku alluvusega linnades.<br />
Tema ülesanneteks olid väliskeskkonna (õhu, vee, pinnase) ennetav<br />
sanitaarjärelevalve, jälgides sanitaarnormide täitmist ettevõtete ja asutuste<br />
projekteerimisel, ehitamisel ja ekspluatatsiooni vastuvõtmisel, samuti jälgis ta<br />
väljatöötatavate riiklike standardite ja vaktsiinide kvaliteeti.<br />
1951. aastal loodi <strong>Eesti</strong> NSV Tervishoiu Ministeeriumis Sanitaar- ja Epidemioloogia<br />
Valitsus. 1954. aasta lõpul ühendati senini sanitaarinspektorite kontrolli all olnud<br />
ennetav järelevalve- ja sanitaar- ja epidemioloogiajaamade jooksva järelevalve<br />
funktsioonid. Ainsaks sanitaarjärelevalve asutuseks jäi sanitaar- ja epidemioloogiajaam,<br />
mille peaarst täitis ka riikliku sanitaarinspektori ülesandeid. <strong>Eesti</strong> NSV<br />
Tervishoiu Ministeeriumi juures loodi peaepidemioloogi ametikoht. Sujus koostöö<br />
teaduslike, ravi- ja sanitaarasutuste vahel. Siiski jäi püsima kaadri probleem,<br />
mistõttu tulid esile eksimused töös (puudulik järelevalve ehitatavate objektide üle,<br />
vähene situatsiooni analüüsi oskus, hilinenud meetmete rakendamine<br />
epidemiologiliselt ohtliku olukorra likvideerimisel). Sageli töötasid sanitaararstidena<br />
kohakaasluse alusel kirurgid, günekoloogid ja teised arstid, kelle teadmised<br />
sanitaariast olid puudulikud. Mitmete reorganiseerimiste käigus tuli ette administratiivseid<br />
vääraid samme, mis lõppkokkuvõttes nõrgestasid sanitaarteenistust. Tõsise<br />
tähelepanu alla võeti töötajate väljaõpe. Kuni 1964. aastani sai vabariik<br />
erikoolitusega sanitaararste ja epidemiolooge vaid Leningradi Sanitaarhügieeni<br />
Meditsiiniinstituudist (keskmiselt 3-5 arsti aastas). Alates 1964. aastast hakkas Tartu<br />
Riikliku Ülikooli Arstiteaduskond ette valmistama arste sanitaaria ja epidemioloogia<br />
alal. 1965. aastal töötas sanitaar- ja epidemioloogiaasutustes 214 arsti (1,6 arsti<br />
10 000 elaniku kohta). Loodi sanitaar- ja epidemioloogiajaamade vastastikuse<br />
abistamise süsteem, juurutati ühtsed objektide sanitaarkontrolli skeemid, pandi alus<br />
kogemuste vahetamise koolidele, korraldati regulaarselt erialaseid seminare,<br />
sanitaarvelskrite ja laborantide konverentse, kord kvartalis toimus rajoonide<br />
peasanitaararstide nõupidamine. Saadi juurde ruume, paranes varustatus autodega,<br />
uuenes laboratooriumide sisustus, tunduvalt paranes riiklik rahastamine. Laienes<br />
sanitaarharidustöö organisatsioon, mille metoodiliseks juhtivaks keskuseks oli<br />
Vabariiklik Sanitaarhariduse Maja. Tallinna, Tartu, Kohtla-Järve ja Pärnu linnade<br />
ning Harju, Rakvere ja Viljandi rajoonide sanitaar- ja epidemioloogiajaamade<br />
koosseisus loodi sanitaarhariduskabinetid. Teistes kohtades täitsid neid ülesandeid<br />
sanitaarharidustöö instruktorid. Töötasid tervise rahvaülikoolid ja ühiskondlikud<br />
sanitaarinspektorid.<br />
1970-ndatel aastatel oli kõikide sanitaar- ja epidemioloogiajaamade koosseisus<br />
olemas sanitaar-hügieeni ja bakterioloogia laboratooriumid. Keerukamaid laboratoorseid<br />
analüüse ja instrumentaalseid uuringuid teostas Vabariiklik Sanitaar- ja<br />
Epidemioloogiajaam.<br />
Kogu süsteemi aluseks oli <strong>Eesti</strong> NSV Ülemnõukogu kaheksanda koosseisu esimesel<br />
istungjärgul 14. juulil 1971. aastal vastu võetud ENSV Tervishoiuseadus, mis muuhulgas<br />
piiritles Nõukogude Liidu ja <strong>Eesti</strong> NSV pädevuse tervishoiualases tegevuses.<br />
Seaduse III osa kandis pealkirja „Elanikkonna sanitaar-epidemioloogilise heaolu
Change language