eesti kunsti ajaloo (1860 – 1940) - Tallinna Ülikool

Traditsiooniliselt põhineb õpidisain konkreetsele õppimiskäsitusele rajatud tegevusmudelil
ja sisaldab järgmisi etappe:
1) sihtrühma vajaduste analüüs;
2) õpieesmärkide sõnastamine;
3) õpetamise strateegiate valik;
4) õppesisu valik ja järjestamine;
5) õppematerjalide või õpikeskkonna valmistamine;
6) õppematerjalide või õpikeskkonna kvaliteedi hindamine.
Õpisüsteemide disain (instructional systems design) on haridustehnoloogia haru, mis
keskendub üldjuhul mesotasandil õpetamisega ja õppimisega seotud terviklike süsteemide
arendamisele (Laanpere, a).
2.2.1 Õpisüsteemi disaini mudelite liigitus
Tavaliselt on õpisüsteemi näol tegemist “standardiseeritud koolitustootega”, millesse
tehtavad küllaltki suured investeeringud tasuvad end ära tänu korduvale rakendamisele.
Enamus õpidisaini mudelitest on kõige olulisemate komponentidena õpieesmärkide
sõnastamine ja nende põhjal hindamisvahendite kavandamine.
1962 aastal kujundas R.Gagne enda klassikalise õpidisaini (instructional design) teooria,
milles on kesksel kohal tunni ülesehitus üheksa õppesündmuse ahelana:
1) köida õpilaste tähelepanu;
2) teadvusta õpilastele tunni eesmärgid;
3) meenuta varem õpitust neid teadmisi, mida võib seekord vaja minna;
4) esita uus osa;
5) juhenda õpilaste iseseisvat õppimist;
6) anna õpilastele võimalus oma uusi teadmisi demonstreerida või rakendada;
7) anna õpilastele tagasisidet nende soorituse kohta;
8) hinda õpilaste sooritust;
9) taga õpitu kinnistamine.
36