<strong>Paldiski</strong> linna asutamise ja arengu ajaloost(Järg. Algus <strong>Paldiski</strong> Linnalehes nr 44/62)<strong>Paldiski</strong> Linnaleht nr.4/73 2010<strong>Paldiski</strong> aastal 1939. Foto ühe <strong>Paldiski</strong>Linnalehe lugeja isiklikust arhiivist.Baltiiski sadama linna arengTeisele maailmasõjale läks linn vastu Baltilaevastiku ehitus<strong>järg</strong>us oleva sõjalis-merelisebaasina. Saksa väed tungisid Eesti territooriumile1941. aasta juulis ning augustikeskel alustasid Vene väed ja PBL* raskeidlahinguid Tallinna ja <strong>Paldiski</strong> eest. <strong>Paldiski</strong>oli selleks hetkeks kaasatud kaugesse edelakaitsevööndisse. Osa tsiviilelanikkonnast(elanikud ja sõdurite perekonnad) evakueeritisellel perioodil linnast ära Tallinnasse.Pingeliste lahingute järel õnnestus Saksavägedel 25. augustil 1941 Vene vägedekaitsest läbi murda ning alustada veriseidlahinguid Tallinna eeslinnades. Osa Venevägedest hakkas selle läbimurde tulemusenataganema <strong>Paldiski</strong>sse. 27. augustil algasPBLi ülemjuhatuse otsusel vägede evakueerimine<strong>Paldiski</strong>st meritsi. Olles sõjalisedobjektid õhku lasknud ja hävitanud sõjalisevara, asusid linna kaitsnud väeosad laevadelening jätsid linna maha. 28. augustilsisenesid linna Saksa väed. Saksa okupatsioonkestis kuni 24. septembrini 1944.Esialgu paiknes linnas väike garnison,mere- ja tagalaväeosad. Sadamas baseerusidSaksa sõjamerelaevastiku laevad, miskaitsesid Soome lahes paiknevaid miinitõkkeid.Sel perioodil ehitasid Saksaokupandid linna uue sadama piirkondaväikesed kaid kaitselaevade jaoks ning sõjaväelinnakussenende poolt 1942. aastalrajatud koonduslaagrisse barakid. Sarnaselt1918.–1919. aasta Saksa okupatsioonile,rakendasid hitlerlased Eestis mitte üksnesterrorit kohaliku elanikkonna kallal, vaidsooritasid ka majanduslikke röövretki,mille eesmärk oli kohaliku tööstuse, energiaressurssideja loodusrikkuste halastamatuekspluateerimine fašistliku sõjamasinahuvides.See röövimine saavutas suurima ulatuseVene vägede pealetungi ajal aastal 1944,kui Nõukogude Armee väed hakkasidlähenema Eesti piiridele. Kokkuriisutudkraami vedasid Saksa okupandid välja niiraudteed pidi kui ka Tallinna, <strong>Paldiski</strong> jaPärnu sadama kaudu. 23. septembril 1944vallutasid <strong>Paldiski</strong> Nõukogude armee jasõjalaevastiku väeosad.Linnast lahkumisel fašistid praktiliselthävitasid selle. Kogu linnas jäi puutumatavaid ligikaudu paarkümmend maja jaraudteejaam. Linna taastamine ei alanudmitte kohe pärast selle minekut Nõukogudevägede kätte. Allesjäänud elanikudja linnas dislotseeruvad väeosad elasidallesjäänud ehitistes, kohandasid elamiseksenam kõlbulikke purustatud ehitis, elasidmuldonnides.1940. aastate keskel moodustati linnas PBLehitusvalitsus, mis asuski taastamistöödele.Ehitusvalitsus lükkas linna lõunaosaskäima väikese elamuehituskombinaadi,mis hõlmas väikest mehaanika, tisleritöö,puidutöötluse ja muid ehituslikke tööjaoskondi.Linna põhjaosas kindluse varemetetaga ja uue kalmistu ees alustati kivimurdetöid.<strong>Paldiski</strong>st ammutatud kivi ja killustikei läinud mitte üksnes oma linnavajadusteks, vaid seda veeti välja ka Tallinnaja teistesse Eesti ning Läti linnadesse.Taastamistöödest võtsid suuresti osa kaallesjäänud kohalikud elanikud (esialgu eiolnud neid üle saja). Plaanipärane linnataastamine algas 1940. aastate lõpus, milrekonstrueeriti purustatud hooned ningehitati uusi maju ja barakke.1950. aastate alguses hakkasid linna ilmumaühekorruselised ühe- ja kahekorterilisedkokkupandavad kilpmajad. Needmonteeriti kokku mahapõletatud hooneteasemele Nõukogude (praegune nimi Peetri,toimetuse märkus), Kingissepa (Muuli),Oktoobri (Pakri) ja Lauristini (Rae) tänavapiirkonnas. Selsamal perioodil moodustusPunaarmee (Tuule) ja Põhja (Põhja) tänavarajoon. Tõsi küll, esmalt püstitati nendetänavate lõppu barakid, kuid 1960. aastatelõpuks need lammutati. Samal ajal alustatika Sadovaja (Aia) tänava täisehitamist– raudtee taga, põhihoonetest ida pool.Južnaja (Lõuna) tänava piirkonnas arendatika individuaalehitust.1950. aastate esimesel poolel algas 29.kvartali ehitus. Kvartal hoonestati vastupidavatekõigi mugavustega kivimajadega.Samaaegselt selle ehitusega algas esimestkorda kogu <strong>Paldiski</strong> ajaloo vältel ka veevärgija kanalisatsioonisüsteemi rajaminekoos puhastusrajatistega. Esmakordselthakati linnas tänavaid asfalteerima. 1958.aastal ehitati linna haigla, mis rändas enneselle hoone ehitamist mööda linna ringi.1962. aastal elektrifitseeriti raudteelõikTallinn–<strong>Paldiski</strong> ning avati elektrirongideotseliiklus.Eriti kiiresti hakkas linn arenema 1960.aastate esimesel poolel. Sel perioodil ehitativiiekorruselised majad Osipovi (Sadama)tänav 14, 16, 18, 20 ja 22, Lauristini (Rae)tänav 31, 27, 48 ja 52 ning 1960. aastate lõpusnr 21 ja kaubamaja. Linn, mis hõlmaskuni selle ajani 40 hektarit, paiknes 1970.aastate lõpuks juba üle 400 hektari suuruselmaa-alal.Nende aastate lõpuks kujunesid lõplikultvälja ka linna eri piirkonnad. Lõunaosasasetses tööstustsoon, mis hõlmas mehaanikatehast(see asutati autoremonditöökodadebaasil aastal 1944), leivatehast, automajanditja muid ettevõtteid, mis täitsidlinna vajadusi. 1980. aastate alguses rajatisamasse piirkonda ka TootmiskoondiseMarat üks tsehh.Elurajoonid paiknesid linna põhjaosas,hõlmates Nõukogude (Peetri), Kingissepa(Muuli), Lauristini (Rae), Oktoobri (Pakri),Balti (Pargi), Adamsoni (Adamsoni),Punaarmee (Tuule), Põhja (Põhja), Sadovaja(Aia) ja Južnaja (Lõuna) tänavat, 32.kvartalit, Majatšnaja (Majaka), SalavatJulajevi (Salavat Julajevi tänav) ja Meere(Mere) tänavat. Kujunes välja ka puhketsoon,mis kätkes endas väikest parki kultuurimajaja kino Baltika piirkonnas ningsamuti kahte väikest haljasala Nõukogude(Peetri) tänava piirkonnas.Pärast sõda <strong>Paldiski</strong> sadam taastati ningkõrvuti sellega, põhja poole, ehitati kapuidust kaid kalurikolhoosi Nord kalalaevadejaoks. 1960. aastate alguses viidikolhoosi Nord filiaal (kaluribrigaad) ülemugavamasse kohta, kaide asemele rajatiaga paadisadam ja linna ujumisrand. Sõja<strong>järg</strong>selperioodil kasvas linna elanikkondsuhteliselt kiiresti. Kui vahetult pärast sõjalõppu võis linnas loendada 250–350 elanikku,siis juba 1951. aastal elas linnas üle3500 inimese; 1967. aastal 8000 inimest;1980. aastate alguses aga ligikaudu 10 000inimest.* PBL – Punalipuline Balti Laevastik.L. V. Matsejevitši ajaloolise lühiülevaatematerjalide põhjal.Ajalooülevaate jätku võite lugeda meie aja
<strong>Paldiski</strong> linna asutamise ja arengu ajaloost(Järg. Algus <strong>Paldiski</strong> Linnalehes nr 44/62)Ajaloolised isikud, kelle tegevus onolnud seotud <strong>Paldiski</strong>ga (Baltiiskisadama, Rogerwiekiga)Rogerwieki sõjasadama rajaja Peeter I viibissadama rajamisel korduvalt ise kohal. Põhjasõjaajal (1700–1721) käis Peeter I Eestisküllaltki sageli. Teadaolevalt külastas ta Revalit(Tallinna) aastatel 1711, 1714, 1715,1717, 1718, 1719, 1721 ja 1723. Esmakordselt23. juulil 1715 väisas ta möödaminnes,Haapsalust (Hapselist) tulles <strong>Paldiski</strong>(Rogerwieki) lahte, kust ta sõitis kuivamaad mööda edasi Revalisse. Olles lahe jaselle ümbruskonna üle vaadanud, otsustasta, et „saagu siia sõjalaevade sadam”. Teistkorda ilmus ta samasse kohta 1718. aastajuuli lõpus. Tema seekordse külaskäiguajal toimus mandrikaldal pidulikus õhkkonnassadamale ja kindlusele nurgakivipanemine. Samas käskis Peeter I alustadaettevalmistustöid kasarmute, töökodade jamuude rajatiste ehituseks tulevase sadamavajadusteks. 1719. aasta sügisel, oktoobris,külastas Peeter I jälle Rogerwieki, vaataslahe veel kord põhjalikult üle, tegi sügavusemõõtmised ja kontrollis ettevalmistustöödekäiku. Viimast kordaviibis ta Rogerwiekis18. juulil 1723. Selkorral pani ta nurgakivikaitsemuulileja näitas kätte uuedkohad, kuhu ehitadalinn, kaubasadam jaRogerwieki sõjasadamarajaja Peeter I tuletorn.Rogerwieki väisasidka Peeter I lähimad abilised, nende seas kaAdmiraliteedi Prikaasi ülem, galeerflotilliülemjuhataja Hango lahingu ajal (1714),Balti laevastiku ülemjuhataja aastatel 1723–1726 Fjodor Matvejevitš Apraksin, kes oliVenemaa esimene kindraladmiral. Ta oliPeeter I usaldusalune ja suurepärane käsutäitja.Pärast PeeterI surma kureeris taRogerwieki ehitustkuni aastani 1726. Tasuri Moskvas aastal1728.Rogerwiekis käiska teine Peeter Iaatekaaslane: krahv, generalissimus, värvikaimvürst ja suur riigivaras AleksandrDanilovitš Menšikov. Sõjasadama ehitusealgusperioodil valitses ta Baltikumi jaIsurimaad*.Esimene Rogerwieki lahe uurija, peamistekaitsekindlustuste projekti autor ja uuesõjasadama ehituse esimene juhataja (direktor)oli Liivimaalt pärit insener JohannLudwig Luberas. Ta elas Rogerwiekis aastatel1721 kuni 1731. Aastal 1731 kolis taMoskvasse, kuhu ta määrati Kroonlinnakanali, doki ja sadama ehituse direktoriks.Vaatamata uuele ülesandele jäi ta elulõpuni Rogerwieki ehituse kuraatoriks.On ilmne, et ta oli andekas, haritud ja tarkinsener-fortifikaator* ja hüdrorajatisteehitaja, kuivõrd talle usaldati niisugusedkeerukad hüdrotehnilised rajatised naguKroonlinna kanali ehitus ning seejärel kaLaadoga kanali ehitus. Ta suri aastal 1752insener-kindrali aukraadis.Meie linn on seotud veel ühe huvita inimesega:inseneri ning Aleksandr Puškinivanavanaisa Abram Petrovitš Hannibaliga,kes 1755. aastal määrati äsja surnud Luberasiasemele. Ukaasis tema nimetamise kohtatoonitati, et Hannibal määratakse neidmahukaid insener-tehnilisi rajatisi juhtima„kui valitsevale Senatile tuntud ja selleks asjaksvõimeline” isik. Lisaks sellele nimetatita Rogerwieki sadama ning Kroonlinna jaLaadoga kanalite komisjoni liikmeks. 23.oktoobril 1739. aastal ülendati Abram Hannibalpeakindraliks (pr k general en chef) jamäärati Laadoga kanalite ning Kroonlinnaja Rogerwieki ehituste komisjoni peadirektoriks.See komisjon juhtis hüdrotehnilisteja kaldarajatiste ehitust neis sadamais ningrahastas ja kontrollis tööde käiku. AbramHannibal juhtis sedakomisjoni kuni aastani1762. Täpseidandmeid tema viibimistekohta Rogerwiekissiiani ei ole.1762. aastal läksAbram PetrovitšHannibalKroonlinna ja Rogerwiekikanalite komisjon79 aastase kindral-feldmarssali BurchardChristoph von Münnichi direktsioonialla. Münnich viibis Baltiiski sadamas aastal1762, kohe pärast tema määramist direktoriks.Alaliselt ta selles linnakeses siiski<strong>Paldiski</strong> Linnaleht nr.5/74 2010ei elanud, kuna oli samaaegselt nimetatudka Revali ja Narva sadama direktoriks.Olles tutvunud Baltiiski sadama ehitusega,töötas ta välja linna, kaitsekindlustusteja laevatehaste ehitusplaani, mille esitasvalitsusele aastal 1763. Muu hulgas kuulubtalle ka idee ehitada linna puukiriku asemelekivist Püha Georgi kirik, mille ehitusviidi lõpule aastal 1787, ning samuti kivipaleeKatariina II-le, ehkki selle ehitus eisaanud kunagi teoks. Münnichi välja pakutudplaan oli sedavõrd grandioosne janõudnuks nii palju raha, et valitsus lükkasselle tagasi. Sellele vaatamata jäi ta PeeterI mõtte, et Rogerwieki lahele tuleb rajadasõjasadam, tuliseks pooldajaks. Juba vanuigi,veidi enne oma surma, ta kirjutas: „...Imetledes Rogerwieki sadamas teostatudtöid, meenuvad mulle tahtmatult ajad, milPeeter Suur ise töötas minu silme all sadamalevundamendirajamise kallal jakannustas meidkõiki tööle. Mulletundub, justkuihõljuks vee kohaltema vaim, mis ontäis rõõmu teadmisest,et järelpõlvKindral-feldmarssali pole tema suurtBurchard Christoph von plaani unustuseMünnichi portreehõlma jätnud.”Münnich suri aastal1767 Tartus ning on maetud oma Luunjateenismõisa, mis asub 14 km kaugusel Tartust.Toimetuse märkused:* Isurimaa – 13.–15. sajandil Suur-Novgorodi valitsusele alluv isurite rahvuseterritoorium, mis hõlmas mõlemat Neevakallast ja Laadoga järve edelakalda ümbrust.Nimetati ka Ingerimaaks. 1478. aastalühendati Moskva suurvürstiriigiga. 16.–17. sajandil kuulus Isurimaa koosseisu katerritoorium Soome lahest lõuna pool kuniNarva jõeni koos Jammi, Koporje ja Jaanilinnalinnaga.* Insener-fortifikaator – spetsialist sõjalisteinsener-tehniliste rajatiste valdkonnas.L. V. Matsejevitši ajaloolise lühiülevaatematerjalide põhjal.Ajalooülevaate jätku võite lugeda meie ajalehe<strong>järg</strong>misest numbrist.