*tuule makett - Infopoint Estonian Culture

2 2 2 / Tõnu Õnnepalu
■
Liha on sõnaks saand, mitte sõna lihaks.
Kes elab, võib sõnaks saada,
see on minu-inimese väikene lootus
ja täna ta paistab kätte, täna, täna!
Täna ärkab liha minu lihas ja muld minu luudes
ja puude mahl, maa vesi tõuseb üles,
maa külm pime vesi, elutu vesi, jää vesi
surub üles mööda puude sooni,
mööda mändide kibedat,
vahtrate magusat ihu,
üles, välja, auruks, nagu vaim,
ilmaasjata, vesi surub, mahl surub, veri surub, jah,
sõna kuulmata, ilmaaegu!
Aulide ümin on täna Võidulaul,
Nimetu määratu lihahääl mere tüünes loorituses,
hommiku kirgaste katete all, valguse sõnatuses, soojuses,
jah, sõnatuses, sõnaks saamatuses, sõnasse mahtumatuses.
Ja mina jään sellest välja, välja sellest suurest päevast,
sest minu sees on sõnu,
nähes ja kuuldes ma mõtlen sõnu,
ma ei tee häält nagu aulid, ma ei laksuta tiibu,
sõnad mu peas on tumm liikumatu laul,
tarbetud hääled, mida ei kuule keegi,
pime valgus, mida ei näe keegi,
tegemata liigutus, paitus ja valu, mida keegi ei tunne.
Aga minus on midagi veel, juhtumisi on minus veel kõik,
mis täna puudutab üksteist ja minema lendab.