*tuule makett - Infopoint Estonian Culture

7 6 / Uku Masing
■ Manda d’ Hajje
I
Tuul viis ära ämblikuvõrgu
ja ma kunagi ei leia teda,
kuigi kõik põllud lõhnavad.
Ei keegi toeta kirsioksi nõrku:
valged varjud vajuvad valla
nagu väsinud värvu tiivad.
Õhtul, kui eha heidab magama ujude alla,
pilk laterna valgel uduse näo.
Kaugusest meelde kutsub lindude nõiduv laul,
aga homme, juba unustatud eile,
mälestuski taevaste lillede sao,
hing tukub pilvede pääl.
Ainult: kuulsin korra valgete liblikate laule
ja nyyd? Keegi ei tunne selle rohu valu,
mis kivi alt ei jõua kasvada välja.
Ah, ära palu,
et kõik päevad oleksid sädelev vikerkaar,
sest nukrus eal sydamest ära ei kao,
surm vaid vaigistab vaikuse nälja.
Siiski ei maga,
kuigi rahu peaks olema ju,
on vaid uni, mille kosutus kannatus,
võimata õnnede ootus.