You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
sõlmitud lepinguid ja asus kohe rikkuma ka 10. jaanuari 1941 kokkulepet Saksariigiga. Lahkuda soovijate registreerumine on kokkuleppe järgi vaba ja lepinguosalistepoolt aktiivselt abistatav. Selle asemel tegid nõukogude julgeolekuorganisatsioonidigal pool nii ulatuslikke takistusi isegi registreerumisel, et see viisvähemalt ühe enesetapuni Lätis. Mitte kedagi ei vabastatud registreerumiseks egaümberasumiseks kinnipidamiskohtadest ja enamasti mitte ka väeteenistusest.Nende isikute probleemid jäeti saatkondade korraldada ja korraldamata needjäidki, sest algas Eestit okupeerivate lepingupoolte omavaheline verine konflikt.Saksa suursaadiku Hans Frohweini esialgse hinnangu järgi 9. septembrist1940 oli oodata vähemalt 3300 isiku väljasõitu Eestist Saksamaale, neist umbesveerand ümberasujaid (Umsiedler) ja kolmveerand põgenikke (Flüchtlinge).PõgenikevoogMõlemad kategooriad jagunesid omakorda Saksa kodanikeks (Reichsdeutsche)ja saksa päritolu isikuteks (Volksdeutsche). Tegelikult kogunes Eestis ja Lätis tõsiselejulgeolekuterrorile vaatamata kokku 18 000 ärasõidutaotlejat, kellest Saksamaalepääses 11337, sealhulgas Eestist vähemalt 5082, Rootsi andmetel aga 7000 kuni7500. Kuna enne uue kokkuleppe sõlmimist vormistatud tõelised ümberasujad olidsaatkondadele hästi teada, sai juurde tulla ainult põgenikke. Himmleri 19. augusti1940. aasta korralduse lisas on ära toodud foto ja allkirjaga varustatud passilaadseteltunnuskaartidel kasutatud kood. Kõik, kes Saksa saatkonnaotsuse kohaselt kvalifitseerusidümberasujatena, said randiga kaardid numbriga vahemikus 500 001kuni 502 000, sama korraldusega defineeritud põgenikud aga ilma randita kaardinumbriga üle 502 000 (tegelikult Eestist kuni 521 000). Samad isikut tõendava dokumendinumbrid on kasutusel transpordinimekirjades, nii et ei saa olla mingitraskust kolonisaatorite ja põgenike vahel vahetegemises. Jälgede segamiseks trükitiaga mõlemale tunnuskaardiliigile, nii randile kui ilma, sama pealdis – DeutscherUmsiedler. Mingeid vara üleandmise deklaratsioone ja nende numbreid riikidevahelinekokkulepe ja selle lisad ette ei näe.Põgenikke viidi Tallinnast rongiga Laugszargenisse ja osalt ka laevaga Gotenhafenisse.Tõelisi ümberasujaid-kolonisaatoreid, kelle Eestisse jäänud vara kompenseeritiPoolas küüditatute varandusega, on transpordinimekirjades ainult 172ehk vaid 3 %. Aga nad sõitsid kõik uhkelt aurulaevaga Brake tundmatusse tulevikku,mis tumenes veelgi.Himmleri 4. augusti 1941. aasta konfidentsiaalse korraldusega uuriti ja sorteeritiEestist ja Lätist pärit põgenikest ümberasujaid veel kord, jagades nad neljagruppi. Esimesse kahte kuulusid kuulekad või siis neutraalsed, mingilgi määral saksapäritolu isikud, ka veerandjuudid, kes küll ei saanud poolakate vara, kuid võisidümberasujate laagrist lahkuda ja töötada vabadel töökohtadel ka idaaladel (70 %).Kolmas grupp olid etniliselt lootusetult eesti või läti soost põgenikud, kellel lubatijääda vaid Saksa mitteidaaladele või siis lahkuda tagasi Baltikumi (28,5 %). Neljas72
Change language