Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain

Recommendations

Info

+ – + + – SPA keskused / SPA centres 18 graphic illustration of my poor parenting skills, I paid up on the spot. It made no difference, to those superiors, that I was a travel writer working on, and promoting, Tallinn. In my experience, a new restaurant would so value wordof-mouth reports that it would have let this one go. It makes you wonder what kind of management structure is at work at this hotel. I am not trying to excuse the messy eating habits of small children, but find it very hard to excuse the lack of professionalism and, quite simply, good business sense of such an ostensibly business-oriented, foreigner-friendly establishment. Do they not have insurance for such incidents? May be that man in the lake will rise up and sort them out one day. Lunching at Gloria was a reassuringly positive experience: children are given a colouring book, complete with pomp-free line-drawings of owner Dmitri and of plates on which restless diners can sketch what they had for dinner. Now there’s an idea for the Ritz. Privé klubi ja eesti toit Privé club and est food inglise joodikud ja gangsterite autod english drunks and gangster cars David Bate, London Tallinn vananaiste suve ajal, Tallinna arhitektuur, “Tallinna Juht”, Pirita rand, linnaservade karm ilu Tallinn during an Indian summer, Tallinn – architecture, “Tallinn Guide”, Pirita seaside, the harsh beauty of the outskirts of the city Vene elanikkonna väljajätmine Eesti ühiskonnast, Eesti skinheadid Excluding the Russian population within the Estonian society, the skinheads of Estonia Mats Eriksson, Stockholm bussiliin nr 67 / bus no 67 Marko Nautras, Tallinn + Must huumor. Mõnus, mitte-põhjamaine kohvikukultuur. Muusika. Vaated linnamüüridelt. Otsekohesed inimesed. Sõit Piritale. Päikeseloojangud jäätunud mere kohal. Suur hulk pangaautomaate. Sõpruse kino. Astelpaju. Igati tasemel ööklubi Hollywood. Tugevad naised. Head hambaarstid. Saun. Hing. Kõndimine purustatud kalliskividel: Tallinna munakivid pärast värsket lumesadu. Black humour. Cosy, non-Nordic café culture. Musicianship. Rampart views. Plain-speaking people. The ride to Pirita. Sunsets over a frozen sea. Useful ubiquity of ATMs. Sõprus cinema building. Astel paju. Over-the-top Hollywood. Strong women. Good dentistry. Sauna. Soul. Walking on crushed diamonds: the cobbles of Tallinn after a fresh fall of snow. Postkaardimüüjad tänavatel. Kostümeeritud inimesed, kes üritavad sind restorani meelitada. Taustamuusika restoranides. Tobedate nimedega maitsetud kasiinod. Merevaigulaevad poeakendel. Post card touters. People in fancy dress trying to tempt you into restaurants. Unthought about background music in restaurants. Tacky casinos with silly names. Amber boats in shop windows. – + Clare Thomson, London Tallinna kunstiilma inimeste energia. Asjalik isetegemise oskus. Vanadaamid linna peal kõndimas, igasuguse ilmaga. Kalevi šokolaad. The energy of people on the Tallinn art scene. Ability to do-it-yourself with down to earthattitude. The old ladies going around the city regardless of what the weather is like. Kalev chocolate. Talvine sõit Helsingist Tallinna: 3,5 tundi piina, kuulates purjus soomlasi (ning tunduvalt väiksemal hulgal eestlasi ja muid rahvusi), tüütult odavat alkoholi müütavad valjuhääldid. The boat-trip to Tallinn from Helsinki during winter: 3,5 hours of torture consisting of listening to drunken Finns (and far fewer degree Estonians – and other nationalities) and constant push from the loudspeakers to buy cheap alcohol. Anu Pennanen, Helsinki Jaak Jõerüüt MR. DIKSIT Novellikogust “Igavene suvi”, Eesti Raamat, 1980 Mr. Diksit saabus Tallinna ühel meie jaoks väga kuumal juulipäeval. Ta tuli Riiast rongiga ja jõudis pärale varahommikul. Ta oli meie külaline, ja mina, tööl, puhkuseta, lõõtsutav ning trafaretne, olin tema vastuvõtja. Seisin perroonil, õige vaguni juures, vaatasin kohale jõudnud reisijaid ja tuletasin meelde oma passiivse inglise keele hapraid tervituslauseid. Lõpuks ilmus vagunist tamburisse tumesinises ülikonnas väike vanem härra. Oma suurt labast kartongkohvrit vagunist välja upitades vaatas ta süvenenult jalge ette, perrooni äärde vaguni alla. Pime õline kuristik lahutas teda Tallinnast, ta vaatas sinna paar pikka hetke, umbusklikult, kuid agressiivselt. Astusin juurde, võtsin kohvrist kinni ja tõmbasin selle enda kätte. “Hellou!” ütles mister Diksit ja lõi pilgu üles. Tema selja tagant naeratas leebelt ja emalikult loomulikus õrnas blaseerumusvines neiu, tõlk, kes saatis vanahärrat ringreisil mööda väikseid Nõukogude vabariike. Tõlk, Nataša, lükkas vanahärrat kergelt õlast, too tegi otsustava sammu ja me olimegi kolmekesi koos ning asusime orienteeruma keeltes, mida oskasime rääkida, tahtsime rääkida ja suutsime rääkida. Ma olin võrdlemisi noor, võtsin oma ülesannet tõsiselt, ehkki ei teadnud päriselt, milles see seisnes. Ma aimasin, et võõras linnas on vastuvõtja tulnuka jaoks midagi väga olulist. See on maja, kes kõnnib, hotell, kes räägib, pood, mis tuppa tuleb, auto, kes viina joob, kallis sõber, kelle vastu pole mingeid kohustusi. Püüdsin seda kõike olla ning ühtlasi võimalikult kiiremini endale selgeks teha, millist neist variantidest mu seekordne külaline kõige rohkem loodab minus peituvat. Sõitsime vaksalist hotelli. Tee peal viipasin paremale ja vasakule, katsudes selgitada, kus liigume, kuhu jääb linn, kuhu meri. Laususin, et neil vedas ilmaga. Hindu kiskus särgimansette pikalt kuuekäisest välja ja noogutas kiirete nõksuvate pealiigutustega. Hotellis, registreerimisformaalsustega kiiresti hakkama saanud, saatsin nad liftiukseni. Leppisime kokku kohtumise kellaaja, vajutasin mällu hindu soovid ja läksime lahku. Päike tõusis kõrgele taevasse, linn oli tuline ja umbne ning ma tänasin saatust, et on selline ilm ja loodetavasti on ka järgmised päevad samasugused, sest mulle piisas paarist sügisesest nädalast, mil pidin lõunamaalastele (bulgaarlane, katalaan) selgitama, et meil tuleb igal aastal talv, et meil sajab talvel lund, mis jääb püsima. […] Programm oli lihtne ja tavaline. Pidime linnas ringi sõitma, vaatama Lauluväljakut, Toompead, vanalinna ülevalt, siis vanalinna seal sees olles, kirikuid seest ja väljast. Külaline pidi viibima ametlikul vastuvõtul. Külalist pidi sõidutatama Vabaõhumuuseumi. Külaline pidi kuulda saama jutte kultuurist, fakte ajaloost, legende ja lihtsalt väljamõeldisi. Külaline pidi saama, mida tahtis ja mida oli otsima tulnud. Istusin autos hotelli ees ja ootasin. Nad tulid uksest välja, Nataša pea võrra pikem ja nelikümmend aastat noorem. Mr. Diksit oli selga pannud teise ülikonna, see oli rohekas ja kuldsete niitidega ning ta läigatas selles vahetevahel nagu suitsuräim. “Suurepärane hotell”, ütles mr. Diksit, “puhas hotell. New Yorgi hotellide parimal tasemel”, ütles ta. Tema kõne oli kiire ja pilk elav. Kartsin äkki, et mu ingliskeelsed laused tulevad suust soomeliku aeglusega ning vastasin vene keeles. Nataša tõlkis ja ütles siis mulle: “Te saate hästi aru? Siis ma tagasi tõlkima ei hakka.” Vastasin, et saan aru. Saan, ja kui ei saa, siis küsin tema käest. Olime kokku leppinud. Toompeal püüdsin külalistele selgitada linnaehituse kunagisi põhimõtteid ja vanalinna säilimise põhjusi. “Kas seal on meri?” kiikas mr. Diksit kõige kesklinnapoolsema vaateplatvormi äärest vasakule. “Kas seal on Soome? Kus on Soome?” “Kui läheme teisele poole, siis näitan”, ütlesin. Mr. Diksit jäi vait, vaatas tungival pilgul linna katustele ja hüüdis siis innukalt: “Kas näete, seal on hotell! Oo!” Noogutasin. Vaateplatvormil oli ka ametlik fotograaf, kes 19
seisis oma kolmjala kõrval. Mr. Diksit märkas teda ja soovis, et meid kolme pildistataks. Andsin ta palve edasi. Fotograaf solvus ja ütles, et tema pildistab ainult gruppe. “Oh, I see,” ütles hindu ja küsis minu käest, kas saaks kohtuda meie indoloogidega. Selgitasin, et see on mõeldav, kuid meil on lühike suvi (ikkagi!) ja kõik on puhkusel, linnast ära, maal, kättesaamatud. “Ma proovin, ma teen kõik, mis võimalik,” lisasin. Jalutasime teisele poole, et vaadata merele. Kitsastel tänavatel, munakividel astus mr. Diksit ettevaatlikult, kartes tasakaalust välja minna või komistada. Ta käis pilk maas ja ma ei saanud talle midagi näidata. Hakkasin rääkima legende, mis Tallinnaga seotud. See huvitas teda, isegi väga. Kui olime jõudnud Toomkiriku taha, jäi ta seisma ja vaatas mulle suhu. Ma jutustasin parajasti, et Ülemiste järves elab hall vanamees, kes linna uputada tahab, kuid see ei õnnestu, sest kõik selle linna elanikud teavad, mida vastata, kui tuleb hall taat ja esitab oma küsimuse. “Oo, see on suurepärane,” ütles hindu. “See on väga stiilipuhas legend.” Ja luges üles analoogid, mida teadis. Ta klassifitseeris legendi, võttis taskust märkmiku ja kirjutas sinna mõned märksõnad. Muu teda selleks korraks enam ei huvitanud. Ei vaated Schnelli tiigile, vaksalile, merele, kaugusse. Ta mõtiskles äraoleva pilguga rinnatise ääres ja küsis siis minu käest, kas eestlastel on ka rahvusjook. Rääkisin ära kõik, mis teadsin eestlaste joovastavate jookide valmistamise harjumustest. Mr. Diksiti tähelepanu tõmbasid endale veinid. Tükk aega kirjeldasime Natašaga talle, mis on punane sõstar ja mis on must sõstar. “Kust saab mustasõstraveini?” küsis hindu. Alustasin uuesti, seletades, et seda tehakse kodudes. “Kas me ei võiks minna mõnda kodusse?” küsis hindu. “Praegu on suvi, marjad alles valmivad, läheb mitmeid kuid, oh, veel enam, enne kui mahl lõpuks käärinud on, nii et seda veiniks võib nimetada,” leidsin kõige diplomaatlikuma vabanduse. Mr. Diksit lõpetas selle teema, kuid sügav erutus oli tõusnud ta silmisse ja ma nägin neist halli vanamehe ning mustasõstraveini vastu- 20 helke. Kaks suurt uudist olid rabanud teda sellel väikesel maanurgal juba esimese poole päeva jooksul ja ta tahtis vastukinki teha. “Namaste,” tänas ta mind, seejuures kummardades, peopesi vastastikku pannes, ja puudutas pöialdega oma ninaotsa. Nataša naeratas. Kauged maad on tulnud minu juurde, mõtlesin lollilt ja kurvalt, on tulnud, aga mina pole võrdväärne partner. Mul on varuks veel mõned kunstilegendid ja keskaegsed müürinurgad. Ei tea, mis saab. […] Kui saabus esmaspäev, mr. Diksiti kolmas ja viimane päev Tallinnas, veetsin sellegi koos temaga ja ta tõlgi Natašaga. Me läbisime kirjandusloolisi paiku ja muid objekte. Tema briljandiga kuldsõrmus hiilgas tumedal nahal heledana. Kui istusime ametlikul vastuvõtul ümber laua kabinetis, ees kohvitassid ja veeklaasid, heitis ta õhku pikki tervituslauseid. Ta rääkis tuimalt nagu kõnetoolis ja kohendas vahel särgimansette. Nataša sosistas mulle, et õhtul oli mr. Diksit kõik hotelli baarid läbi käinud, kõikmõeldavad letid ja joogikohad, ning küsinud igalt poolt mustsõstraveini. Nataša naeratas. Tundsin end süüdlasena. Päevad olid kadunud kiiresti, olin need lasknud mööda libiseda illusiooniga, et aega on palju, ent mr. Diksit pidi õhtul ära sõitma ja mina siia jääma. Ma olin talle rääkinud paljust, oli see siis minu süü, et tema ennast ainult mõne asja külge haakis? Siis ütles mr. Diksit: “Kui ma olin Bombay ülikooli üliõpilane, ütles mulle mu ajalooprofessor: “Ehk avaneb Teil kunagi võimalus külastada neid väikseid rahvaid. Tehke siis seda!”” Nende väikeste rahvaste all, selgitas külaline, mõtles professor leedulasi, lätlasi ja eestlasi. Nüüd oli ta siin. Ta ütles paisuval häälel, et päevad Tallinnas jäävad talle unustamatutena meelde. Ta nägu oli närviliselt elav, pilk terane ja kindel. Ta oli endasse süvenenud ja seda ei kõigutanud teised. Pärast koosviibimist lahkusime. Mr. Diksit, Nataša ja üks eesti kirjanik sõitsid Vabaõhumuuseumi vaatama. Kell kuus ootasin neid hotelli ees. Kui kell sai veerand seitse, tulid nad, ent mitte liftist, vaid ettesõitnud autost. Nad olid alles tagasi jõudnud ja sööstsid üles kohvreid võtma. Ootasin hotelli ees, mul oli narr tunne, et jälle läheb kõik kuidagi untsu. Jälle närveldamised, sekeldused, ei mingit lahkumisrahu ega sujuvaid sündmusi. See riivas mind sisimalt. Aga juba nad tulid. Rongi lahkumiseni jäi kakskümmend minutit. Panime kohvrid sisse, kuid mr. Diksit kadus äkki. Nataša istus autosse. Seisin auto kõrval ja vaatasin ringi. Möödus mitu minutit. Siis märkasin teda saja meetri kaugusel suveniirikioski juures. Väike vanahärra oli teiste taha varjunud. Viipasin ja jooksin ta poole. Ta jooksis mulle vastu, vaimustusest äge. Ta näitas mulle, et oli ostnud karbikese, kus lebasid väike lõhnavee pudel ja väike seep, kõik Tallinnas tehtud. Rahulolevalt istus ta taha Nataša kõrvale ja me sõitsime. Vaatasin kella ja rehkendasin, mida teha siis, kui tee on manööverdavate kaubarongide pärast vahepeal kinni ja tuleb ootama jääda. Sõita üle muru? Lennata? Kuulsin, et Nataša tegi härra Diksitile malbes toonis etteheiteid. Siis mr. Diksit röögatas: “Vale! Meil pole mingit kartust! Minu ja mr. J (ta mõtles mind) magneetiline jõud (magnetic power) hoiavad kinni selle rongi (we shall stop the train)!” Ta oli võitja. Ta teadis minust kõik. Me võisime peatada kõik rongid. Ta oli lisanud oma tarkusele halli vanamehe, mustad sõstrad ja minu. Tal olid lõhnavesi ja seep. Ta teadis, mida selle kõigega peale hakata. Ta oli külastanud neid väikseid rahvaid, need olid olemas. Fotod photos David Bate Jaak Jõerüüt From the collection of short stories Eternal Summer, Eesti Raamat, 1980 Mr. Diksit arrived in Tallinn on a July day that was quite hot by our standards. He came from Riga by train and was here early in the morning. He was our guest and I, working, without a holiday, panting and dreary, was the one to welcome him. I stood on the platform by the right carriage, eyed the arriving passengers and tried to recall the few shaky sentences of welcome in my passive English. Finally, an elderly smallish gentleman in a dark blue suit emerged from the carriage. Dragging his large coarse cardboard suitcase, he stared gravely in front of him, down the edge of the platform under the carriage. A dark oily abyss separated him from Tallinn, and for a few long moments his glance was fixed there, suspiciously but aggressively. I stepped closer, grabbed hold of the suitcase and took it from him. “Hello!” said Mister Diksit and looked up. Behind him, a young woman smiled amiably and maternally, with just a hint of weariness, an interpreter who accompanied the old gentleman on his tour around small Soviet republics. The interpreter, Natasha, gave a gentle push to the old man’s shoulder, he took the decisive step and we were all together, the three of us, and began sorting out the languages in which we could and were willing to speak. I was relatively young and took my task seriously, although I was not quite sure what it actually entailed. I gathered that in a strange city the welcoming party is essential for the newcomer. He is the house who walks, a hotel 21
Page 2 and 3: Tallinna praktikad Practices of Tal
Page 4 and 5: Vana Tallinn tundub nii mõneski m
Page 6 and 7: Ajakirjast “Estonian Art” 2/200
Page 8 and 9: From the Estonian Art magazine, 2/2
Page 12 and 13: who talks, a shop who comes to the
Page 14 and 15: 26 ...käskige taksojuhil ennast bo
Page 16 and 17: 30 Mats Eriksson Linn ei ole meistr
Page 18 and 19: I visited the buildings used by the
Page 20 and 21: 38 Ebba Moi Lasnamäe, Tallinn, Ees
Page 22 and 23: 42 Anu Pennanen Fotod Anu Pennanen
Page 24 and 25: Kaarel Kurismaa objektid Tallinna l
Page 26 and 27: SÕPRADELE IDAS... Sel ajal kirjuta
Page 28 and 29: Toomas Paaver Küllap on ka paljude
Page 30 and 31: Tartu mnt Toomas Paaver Tallinna ta
Page 32 and 33: HÄRJAPEA JÕGI, MAA-ALUNE Keskajal
Page 34 and 35: Toomas Paaver 1912. planeeris soome
Page 36 and 37: Veronika Valk You wish to go from t
Page 38 and 39: Kopli Kopli poolsaarel asus tellise
Page 40 and 41: Uus-Svobodaa New-Svobodaa around J
Page 42 and 43: kino jaoks. Buss nr 32, Männiku-Ko
Page 44 and 45: Foto photo Mark Raidpere TEINE TULE
Page 46 and 47: 90 KIRIKUD CHURCHES Toomkirik, 13.-
Page 48 and 49: II maailmasõjas hukkunute ja 9. m
Page 50: Aitäh sponsoritele, toetajatele ja

Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?