Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain

Elasin kaks kuud Tallinnas NIFCA külaliskunstnikuna,
kus mul oli kasutada suur ateljee. Ja
vaade aknast oli puhas luksus – sealt paistis
kogu linn, vanad vahitornid kõige ees. Hommikukohvi
jõin alumise korruse kohvipoes, ostsin
Vabaduse väljaku tädide käest metsvaarikaid
ega jõudnud Tallinna ära kiita. Oli suvine aeg,
inimesed tundsid end hästi ja vabalt, koguneti
kohvik Moskva ette, kutsuti üksteist kohtama,
joodi piimaga kohvi või nauditi niisama elu.
Kõndisin tänavatel, kavandasin rännakuid
mööda Eestit. Võib-olla oli see minu aeg, minu
linn?
Kui tasapisi selgusid reaalsed vahemaad
Tallinna linnas, näiteks Piritalt Mustamäele,
üürisin endale jalgratta. Laenutuses oli üksainus
riistapuu – mägijalgratas, äsja vabrikust toodud,
tulipunane ja suurte kirjadega. Nüüd liikusin
tänavatel üsna kiiresti. Paraku said minu
turistirõõmud varsti otsa, sest pidin hakkama
oma projekti kallal tööle – eesmärk oli pildistada
igasuguseid kommunismiajastu ehitisi.
Kaamera käes ja kolmjalg seljas, liikusin
Tallinnas ringi, kord jalgsi, kord rattaga. Ei ratas
ega mu jalad vedanud mind kordagi alt.
I was in Tallinn for two months at NIFCA residence,
and had a great space all to myself.
Speaking of the view from the window – it was
pure luxury, where you could see the whole city
of Tallinn with the old wathchtowers in the foreground.
I took my daily coffee downstairs at the
coffeeshop, bought some wild raspberries from
the Vabaduse square ladies and thought Tallinn
was a great city to be in. Summertime was still
present, people were relaxed, hung out in front
of café Moskva, dating and drinking caffe latte or
just having a good time. I strolled through the
32
streets, examined the tourist agenda and
planned for outdoor trips around Estonia. Maybe
this was my time, my city?
When I realised the distance between different
places, from Pirita to Mustamäe, I soon had rented
a bike. The only bike the shop had was a
mountain bike. It was brand new, bright red
with big labels. I was now moving around the
streets really fast. But soon the pleasure of being
a tourist was over and I had to start working
with my project of taking photographs with my
camera of different ex-communist projects and
buildings. With my camera and tripod on my
back I felt like a moving target when I came
speeding through the streets of Tallinn on my
red bike. But the bike was good, and so were my
legs.
Päeval püüdsin aru saada ja mõista möödunud
nõukogude aega Tallinnas, Eestis. Ühelt Rootsi
täikalt olin leidnud raamatu “Tallinna arhitektuur”,
avaldatud aastal 1987, mille kaanel ilutses
ülaltvaade Väike-Õismäe elurajoonile. See oli
tüüpiline nõukogude propagandapilt, mis esitas
antud rajooni kui vägevat moodsat
eksperimenti. See andis mulle lootust näha
hiigelmastaabis elamukomplekse, millest kõige
äärmuslikum oli Väike-Õismäe klassikaline
ümmargune kuju, mis nägi välja nii uus, valge,
puhas ja moodne.
Seesama raamat ja pilt kaanel ärgitasidki mind
Tallinna minema. Tahtsin oma silmaga näha
neid nõukogudeaegseid vägevaid lubadusi,
viisaastaku plaane, hiiglaslikke elamuprojekte,
nende seisukohast lähtuvalt ehitatud modernistlikku
arhitektuuri.
During daytime I tried to understand and search
for the old soviet era of Tallinn. I had at a Swedish
flea market come by a book called Tallinna
arhitektuur, which was published in 1987 with a
great cover showing the housing development
of Väike-Õismäe from above. The picture is a
classic propaganda image showing the Soviet
colony as a great modernist experiment. This
photograph gave me a promise of seeing giant
housing projects and buildings. The most extreme
was Väike-Õismäe´s classical round
shape that looked so new and white, clean and
modern.
It was this book and image that got me fascinated
with the idea of going to Tallinn. I wanted to
see the great promises from the Soviet era, the
five year planning, the big housing projects, the
modernist architecture built from their point of
view.
Külastasin varem kompartei poolt kasutatud
ehitisi. Mul lubati teha pilte endises Plaanikomitees,
1980. aastal valminud Olümpiapurjespordikeskuses
ja kompartei koolituskeskuses. Minu
jaoks oli kõige huvitavam maja KP Keskkomitee,
mille koosolekutesaal oli nüüd suletud ja kasutuses
hoiuruumina. Seda ei remonditud, ehkki
ülejäänud maja siiski korrastati. Ruum näis
mulle kui Eesti nõukogude koloonia vana süda,
tõeline aare, mis on kaotanud oma otstarbe. Aga
mida see kõik mulle andis? Kas hakkasin
tasapisi lähemale jõudma vastusele, ja mida ma
üldse siit otsisin?
Ma polnud selles isegi kindel.
Väike-Õismäe. Gustav Germani foto raamatust “Tallinna arhitektuur”, Eesti Raamat 1987
Väike-Õismäe. Photo Gustav German, Tallinna arhitektuur, Eesti Raamat 1987
33