Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain

Recommendations

Info

Ajakirjast “Estonian Art” 2/2004 Ma elan Nõmmel, väikeste eramajade ja kruntidega täidetud Tallinna linnaosas, mis laias laastus tekkis eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel ning mis asub südalinnast kümnekonna kilomeetri kaugusel. Ma mäletan, et nelja-viieaastasena kesklinnas käies imestasin alati, kuidas sellises kohas üldse saab orienteeruda, kuidas saavad meelde jääda tänavad, kuidas siin saab käia. Kui minu isa ja ema linna läksid, mõtlesin ma sageli, et “no ega mina küll siin kunagi üksi käima ei hakka”. Ent mõne aasta pärast hakkasin käima linnas koolis ning seetõttu on mul kesklinnaga palju isiklikku seotud. Seda just vanemates piirkondades, mitte uute aladega, kuhu praegu rohkem ehitatakse ning mis mulle väga tuttavad ei ole. Kui ma linna lähen – Nõmme inimesed räägivad ikka, et “lähen linna”, sest kuigi Nõmme on olnud ise linn, ei pea nõmmekad seda linnaks, meie jaoks on see “kodu” ja linn ja kodu on kaks eri asja –, siis seostub mu linnakujutus Toompea kandiga. Kui ma aga vahel jalutades uutele aladele satun, siis tundub mulle, et olen justkui võõras linnas. Mõnele see tunne meeldib ja mõnele mitte. Mulle meenuvad kohe ekslemised suurlinnades, kui otsid mõnd raamatu- või plaadipoodi ja siis tuleb kaardi järgi läbi minna sellistest tänavatest, kus midagi huvitavat ei ole. Majad on siin piirkonnas viidud kõrgemale tasandile 10 Hasso Krull ja mingit kontakti jalutajal nendega ei ole. Ülevaate majast saad ainult siis, kui vaatad maketilt, aga kitsal tänaval, kus perspektiiv puudub, ei saa ka hoonest pilti. On ainult suured pinnad, mis tulevad lähemale, tavaliselt reklaampinnad või tumendatud vitriinid, tihtipeale ka lihtsalt betoon. See on minu jaoks kesklinnas uus kogemus. Mõned kohad Tallinnas on nüüd üks teine koht ja seda võiks lühidalt määratleda, et on Tallinna linn ja sinna sisse on ehitatud üks võõras linn. Võib öelda, et kui ma pikalt Tallinnas käin, siis olen ma vahel linnas ja vahel võõras linnas. Tallinnas on loomulikult mitu piirkonda. Eesti peamise raudteesõlme ja -hoone Balti jaama ümbrusesse koonduvad inimesed, kes näevad välja, nagu oleks nende ainus küsimus, kuidas ellu jääda. Või see küsimus on neil olnud, see on lahenenud ja nende kahjuks lahenenud. Kuigi nad on elus, on ainult lühema aja küsimus, millal neid näeb kahel jalal veel kõndimas. Ometi ei ole Tallinn hoolimata oma mitmenäolisusest suurlinnaks saanud, vaid on muutunud stiililiselt veel segasemaks ja hübriidsemaks kui varem. Ja ma ei näe väga palju võimalusi olukorra muutmiseks. Kuni arhitektuur sõltub väga suurel määral tellijast (ja Tallinnas ta sõltub), seni ei saa minu arust olla ka kontekstiga arvestamisel positiivseid pöördeid. See on nartsissistlik arhitektuur, kus Fotod Anu Pennanen toimub tellija egoga samastumine: hoone on tema ise. Ja kui inimene mõtleb iseenda peale, siis ta kõrgub täiesti autonoomse olendina kõige ümbritseva keskel ja muu on kõik taust. Tellija jaoks on see linna kõige tähtsam maja ning miks peaks tema arvestama ümbritsevaga, las ümbritsev arvestab sellega, et tal on kõrval Ühispanga hoone või Radissoni hotell. Selle peavoolu saaks ära muuta ainult teine peavool, kus oleks maniakaalne ja kuskilt väga suure võimu saanud peaarhitekt, kes samastab end kogu linnaga, laseb mõned hooned lammutada, mõned teised kohta tõsta. Täiesti võimalik, et millalgi võiks säärane aeg ka tulla, kuigi esialgu ma neid tingimusi ette ei kujuta. Aga praegu, ma arvan, valdab mind linnast autoga läbi sõites teatav filmilikkuse tunne. Tallinn on nagu film, mis on filmitud küll erinevates paikades, aga narratiivi kaudu püütakse luua muljet, et sündmuskoht on üks, kuigi tegelikult näidatakse juhuslikke kaadreid, mis on võetud erinevates linnades erinevatel tänavatel. Ent mõeldes Tallinna ja ka mõnede teiste Eesti linnade südalinnade täisehitamise peale, meenus mulle liivi muinasjutt kümnekingalistest ja libahuntidest. On kümnekingaliste pulm ja libahundid tulevad neid segama, aga kümnekingalised on juba maa alla koopad ehk suured pulmasaalid valmis ehitanud. Kui libahundid neid väljas varitsevad, panevad kümnekingalised koopa suu niimoodi kinni, et välja ei ole isegi lõhna tunda. Samal ajal käib sees justkui mingi pidu ja süüakse ära isegi rebane ja jänes, kes olid pruutpaari vankri vedajateks. Minu jaoks toimib sama efekt erinevate hoonetega kesklinnas, näiteks kaubanduskeskusega Viru Keskus, kust ma pean palju läbi käima, kuna elan Nõmmel ja bussid lähevad nüüdsest keskuse alt. Nii et tahestahtmata on see hoone saanud mulle oluliseks, kuigi väljastpoolt üldse mitte. Kui teda hakati ehitama, vaatasin, et kas mingit suurt garaaži ehitatakse ja nüüd, kui struktuur on kinni kaetud, saan ma väljastpoolt sellest hoonest veel vähem aru. Tegelikult on ta ju modernistliku väljanägemisega või pigem modernismist tuletatud ornamendiga karp, aga sees on tal hoopis midagi muud, kui väljast võiks arvata. Kui sa ükskord sees oled, siis on omakorda tunne, nagu oleksid kusagil maa-aluses maailmas, kümnekingaliste pulmasaalis. See on ka omamoodi labürint, aga mitte vanamoodne keskmega spiraalne labürint, vaid see, mida Umberto Eco nimetas maneristlikuks rägaks. Maneristlik räga on ilma keskmeta ja talle on seega omane, et tasandid on nii segi, et ei saa aru isegi sellest, kas ollakse maa all või maa peal. Ja kuna Viru Keskus on siseruum, siis tavaline tunne on, et asud kogu aeg maa all. Kui vahel satudki lifti või akna juurde ja näed linnapanoraami, siis see loob hoopis filmi- või videoklipi tunde, see ei ole nagu päris. Kui autoga sõites on see tunne horisontaalne, et linn on erinevatest linnadest kokku pandud, siis siin on sama tunne, aga vertikaalselt, oled justkui rongis, kus istud ja vaatad, et rong hakkas liikuma ja saad siis aru, et ei olnud nii, hoopis kõrvalt hakkas rong liikuma. Nii tulebki mõte, et tegelikult liigutatakse hoopis linna panoraami. Nii oledki seal all justkui kümnekingaliste peosaalis, kus sa ei tea seda, oled maa all või maa peal, idas või läänes, päikestki pole näha. Väljas on aga libahundid ja seepärast, kui lihtsalt ühest uksest välja astud – kunagi ei tea ju, kuhu satud – siis on jäik betoon, võõra linna tunne, mingi hais on, tuul viib prahti mööda tänavat edasi, tihti on näha kodutuid inimesi, need on juba sellised ohumärgid. Jah, võib kindel olla, sealt algab libahuntide maailm. 11
Liivi muinasjutt Kümnekingalised teind oma tütrele pulma. Pruut olnud Vaidkülast, peigmees S krõgkülast. Kuid nad pole teadnud õieti, kus kohal just pidada seda pulma, sest neil olnud hirm libahuntide ette. Siis nad otsustand lõpuks – minna Pitrõg-külla Ivõrt-kangrule (see on üks selline suur kangur sääl). Nad läind siis ühel ööl kokku ja kaevand valmis selliseid suuri auke, kus nad võiksid pidada pulma. Koopad saand ka üsna ilusad, ja kümnekingalised olnud lustil rõõmsad. Kui toad olnud kõik valmis, siis nad hakand otsima pruutpaarivankrit, leidnud hobuse ribiluid ja teind siis neist vankri. Hobuseiks nad saand jänese ja rebase. Nii olnud kõik valmis, ja nad sõitnud Ire-külla papi manu. Papp olnud ka juba kokkuräägitud kohas – kuskil kangrutevahelises lohus – ja papil olnud kaasas veel mõni kolm-neli kümnekingalist lauljaiks. Papp ise olnud säältsamast keegi Ire-küla mees ja ta nimi olnud Indrõk. Kuid libahundid saand kah haisu ninna, et neil kümnekingalisil tulevad sellised “pühad” (st pidu). Kui need kümnekingalised olnud nüüd kõik koos papi man, siis pruut peigmehega joosnud kolm korda vastu päeva ümber põõsaste, – ja sellega nad olnud laulatet. Sääl aga see papp tulnud joostes risti üle kangrutevaheliste soonikute ja hüüdnud, et libahundid tulevad neile järgi. Kui nad kuulnud seda, et libahundid tulevad, siis üks tõmmand jänese, teine vankri, kolmas rebase ja joosnud kuis aga igaüks suutnud oma tubade manu, mis nad kaevand, pugend puha sinna sisse ja teind kõik augud kinni, et keegi neid ei võiks leida. Vaevalt nad saand kõik oma augud kinni, sääl olnud ka libahundid juures, käind ümberringi ja ütelnud aina, et nagu oleks kümnekingaliste lõhna – nagu ei oleks kah, nagu oleks kümnekingaliste lõhna – nagu ei oleks kah. Siis libahundid kõnelnud kokku, et nad lähevad eemale ja jätavad kaks tükki luurama. Kümne- 12 kingalised aga olnud sees nii vait, nii vait, et pole julgend teha raasugi müra. Jänese ja rebase nad söönd pulmaroaks ära. Jõudnud hommik ja kõigil olnuks aeg minna koju. Siis need kümnekingalised kaevand augu lahti ja üks ronind välja vaatama, kas kedagi pole näha. Pole olnud kedagi, ja juba nad olnud ülirõõmsad, et igaüks saab oma koju tagasi. Aga niipea kui nad kõik olnud väljas, kohe olnud ka libahundid seljas. Ja siis nad hakand taplema – ükski pole tahtnud jääda alla. Nad tapelnud nii, et nahad läind läbi õhu ja selline müra olnud, et kajand kogu mets. Kuid kümnekingalised pole olnud nii tugevad kui libahundid. Libahundid kiskund puruks kõik kümnekingalised, mitte ühtki teist pole jäänd neist ellu, kui ainult vana Indrõk’u naine, kes tulnud selle tapluse teatega, – see putkand läbi soonikute koju. Libahunte aga surnud ainult üks – see olnud Ire-külast va Korkil’ – Ans, kes pole olnud nii painduv kui teised. Oskar Loorits, Liivi rahva usund, II. Tartu, 1927 [1998]. Lk 90–91. Livonian fairy-tale Ten-shoe creatures celebrated their daughter’s wedding. The bride was from Vaidküla, the bridegroom from S krõg village. As they were afraid of the werewolves they were in two minds as to where the party should take place. – Finally they decided to go to Ivõrt stone heaps in Pitrõg village. One night they all came together and dug enormous holes in the ground where they could have the wedding party. The caves turned out very nicely, and the ten-shoes were truly pleased. When all the rooms were ready, they began looking for a carriage for the newlyweds. They found some horse’s ribs and built a pretty carriage. A hare and a fox served as horses. Everything was now set, and they drove to Irevillage to fetch the priest. The priest who was of the same village and called Indrõk, waited at the agreed place – somewhere in a hollow between heaps of stone – and he had brought along a few ten-shoes to sing. Photos Anu Pennanen Alas, rumour had reached the werewolves about the upcoming party of the ten-shoes. When everybody had gathered at the priest, the bride and bridegroom ran three times anticlockwise around the shrubbery – and had thus become man and wife. Suddenly the priest came running between the stone heaps and shouted that werewolves were on their way there. Hearing that, one ten-shoe grabbed the hare, the second the cart and the third the fox and rushed to their rooms that they had dug. They closed all the entrances so that noone could find them. They had hardly finished when the werewolves were already there, walking around the stones and arguing – they seemed to smell the tenshoes and then they couldn’t, then could and again couldn’t. Finally they agreed to move a bit further but leave two to keep an eye on the stones. Inside their caves, the ten-shoes sat totally quiet and made no noise whatsoever. As a wedding feast they ate the hare and the fox. Morning came and everybody wanted to go home. One of the ten-shoes opened a cave and climbed out to see whether the coast was clear. There was no-one to be seen anywhere, and the ten-shoes were happy to start for home. But as soon as every one of them was out, the werewolves sprang into action. A battle now broke out as nobody wanted to surrender. The fighting was so fierce that skins flew in the air and the noise echoed all over the forest. The ten-shoes, however, were not quite strong as the werewolves. The latter tore all the tenshoes to pieces, and not one survived except the wife of old Indrõk who fled home between the stone heaps. Only one werewolf died – Korkil – Ans from Ire village who was not so loose-limbed as the others. Oskar Loorits, Faith of the Livonian peoples, II. Tartu, 1927 [1998]. Pp 90–91. 13
Page 2 and 3: Tallinna praktikad Practices of Tal
Page 4 and 5: Vana Tallinn tundub nii mõneski m
Page 8 and 9: From the Estonian Art magazine, 2/2
Page 10 and 11: + - + + - SPA keskused / SPA centre
Page 12 and 13: who talks, a shop who comes to the
Page 14 and 15: 26 ...käskige taksojuhil ennast bo
Page 16 and 17: 30 Mats Eriksson Linn ei ole meistr
Page 18 and 19: I visited the buildings used by the
Page 20 and 21: 38 Ebba Moi Lasnamäe, Tallinn, Ees
Page 22 and 23: 42 Anu Pennanen Fotod Anu Pennanen
Page 24 and 25: Kaarel Kurismaa objektid Tallinna l
Page 26 and 27: SÕPRADELE IDAS... Sel ajal kirjuta
Page 28 and 29: Toomas Paaver Küllap on ka paljude
Page 30 and 31: Tartu mnt Toomas Paaver Tallinna ta
Page 32 and 33: HÄRJAPEA JÕGI, MAA-ALUNE Keskajal
Page 34 and 35: Toomas Paaver 1912. planeeris soome
Page 36 and 37: Veronika Valk You wish to go from t
Page 38 and 39: Kopli Kopli poolsaarel asus tellise
Page 40 and 41: Uus-Svobodaa New-Svobodaa around J
Page 42 and 43: kino jaoks. Buss nr 32, Männiku-Ko
Page 44 and 45: Foto photo Mark Raidpere TEINE TULE
Page 46 and 47: 90 KIRIKUD CHURCHES Toomkirik, 13.-
Page 48 and 49: II maailmasõjas hukkunute ja 9. m
Page 50: Aitäh sponsoritele, toetajatele ja

Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?