Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain
Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain
Vaata kogu bukletti (.pdf) - Maris Lindoja Disain
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Turist on nende meelevallas, keda ta oma puhkusereisi<br />
ajal kohtab. Turismindus (hotellid,<br />
lennukompaniid, restoranid, baarid, poed,<br />
diskod, klubid jne) on jälle turisti meelevallas.<br />
Niisugune varustaja-turisti nõudmiste vahekord<br />
on elementaarne tõsiasi, mis isegi seda<br />
teadlikult adumata toidab ühiskondlikke suhteid<br />
selle vahel, kuidas turist käitub võõrustaja<br />
suhtes ja mida ta eeldab külastatavalt paigalt<br />
ja inimestelt, kellega seal kokku puutub. Ometi<br />
mõtlevad turistid harva iseendast kui mingisse<br />
sotsiaalsesse struktuuri kuuluvast inimesest,<br />
sest puhkusereisi kogemus on väga tihedalt<br />
seotud normaalse igapäevase tegelikkusega.<br />
Turistiruum kuulub fantaasiavalda.<br />
Mõne minuti hilineva lennu puhul võtavad<br />
mõned reisijad seda kui isiklikku solvangut.<br />
Sündmusest marruaetud turistile tähendab<br />
see põgus “viivitus” täket tema ettekujutuses<br />
täiuslikust puhkereisist. Niisuguses kujutluses<br />
on turist kuningas ja kuninganna (mõnikord<br />
saadetuna nende kuninglikest lastest) ja<br />
eeldab vastavat kohtlemist. Vähemalt selline<br />
on briti turistide üldine mentaliteet; teiste<br />
kohta ei söanda arvamust avaldada, ehkki<br />
nende juhtumisi pealtkuuldud jutud tunduvad<br />
üsna sarnased. Mõistagi on alati eksisteerinud<br />
erinevat tüüpi kroonitud päid; mõned pobisevad<br />
oma pahameele endale nina alla, teised<br />
teevad kõva kisa. Minu eesmärk pole aga<br />
siinkohal turistide sümptomite üle otsustada,<br />
vaid näidata, kuidas kuningakoja analoog<br />
kehtib üsna hästi <strong>kogu</strong> turisminduse struktuuri<br />
kohta. Sellal kui agaramad õukondlased<br />
kuninga ja kuninganna ees koogutavad ja<br />
lömitavad, kaotavad vähema sarmiga isikud<br />
kuningapere poolehoiu. Need on turismitööstuse<br />
põhireeglid. Samas, kui kõik nurisevad<br />
24<br />
David Bate<br />
turistide ja nende käitumise üle, on praktiliselt<br />
igaüks ise mingil ajal turist olnud. Selle paradoksi<br />
taga peitub tõsiasi, et teiste turistide<br />
põlastamine kuulub turistiksolemise juurde,<br />
isegi kui mõned eelistavad ennast teistest<br />
eristada näiteks “rändaja” sildi all. 1 Ehk teisisõnu<br />
– mitte tahta olla nagu “turist” on ise üks<br />
turismitööstuse iseloomulikke jooni. Mõned<br />
reisikorraldajad tõotavad külastatava paiga<br />
autentset, ja mitte tavalist turistlikku kogemist.<br />
Sestap küsimus – mis oleks autentne kogemus<br />
külastades Tallinna?<br />
Tallinna turismivõlu näib jagunevat kaheks<br />
“autentseks” sooviks – ajalooline ja modernne.<br />
Esimene ja kõige ilmsem kujutlus käib keskaegse<br />
linna kohta. Autentsuse tuvastamine<br />
minevikus on modernsuse tunnusmärk. Tallinn<br />
on tõeline vana linn ning turisti fantaasia<br />
vohab just seoses mineviku, kõige ajaloolisega.<br />
Siin on soov “fantaasia”, sest päris autentset<br />
kogemust turist ei saa; tuleb leppida autentsuse<br />
märkidega. Ses osas on turistid nagu<br />
semiootikud, konnates mööda tänavaid autentsuse<br />
märkide otsinguil. Turistilinnal peavad<br />
olema, nagu seda kirjeldas Dean MacCannell,<br />
“tähised”. Turist vajab ajaloolise koha autentsuse<br />
märke, millest kokku panna kogemus<br />
autentsest paigast. Tüüpline näide on siinkohal<br />
keskaja restoranid. Keskaja temaatikaga restoran<br />
jääb mõnede jaoks alati mitteautentseks,<br />
ometi on tema semiootiline funktsioon<br />
sisendada Tallinna keskaegsust. Munkade ja<br />
piigade (mitte-ajalooline kokkusobitamine)<br />
poolt serveeritud keskaegse söömaaja kogemus<br />
annab veidral kombel turistile kinnitust<br />
keskaegse linna ehtsusest. Pariis on ainult siis<br />
“Pariis”, kui olete näinud Eiffeli torni; ainult siis,<br />
kui olete näinud paiga märki, saab paik<br />
sümboolselt “ehtsaks”. Turist leiab end püütuna<br />
semiootika lõksu, mis vahendab talle mingit<br />
kohta läbi märkide. Asjade niisugune seis ei<br />
pruugi olla täiesti rahuldustpakkuv, eriti<br />
kui – kapitalistliku kultuuri puhul tavaline<br />
nähtus – nende märkide ja tähiste tarbimine<br />
muutub valdavaks eesmärgiks. Põlisrahvad on<br />
saanud ekspertideks, ning pakuvad oma<br />
kultuuri rahvusvahelise turismitööstuse raames<br />
kui mingi paiga märkide ja tähiste seeriaid.<br />
Tallinna ajaloolisus on üks turistlik tõmbenumber,<br />
kuid on olemas ka teine aspekt, mis on<br />
täiesti kaasaegne ning millel pole ajalooga eriti<br />
midagi tegemist. Tolles teises turistiruumis<br />
keerlevad kujutlused ka ümber autentsuse,<br />
ümber festivali heterotoopia ruumi. Siin ei näi<br />
turist olevat huvitatud asja märkidest, vaid<br />
pigem märgi taga peituva autentsema asja<br />
kogemusest. See on paraku turismitööstuse<br />
kõige problemaatilisem külg, tähendades<br />
paratamatult seda, et turist kipub tegema asju,<br />
millesse tema kodukohamaa ühiskond kuigi<br />
sallivalt ei suhtu. Võtame näiteks joomiskultuuri<br />
ja seksi, “kehakogemuse” turismi. Tallinn<br />
on nüüdseks sattunud Suurbritannia reisifirmade<br />
nimekirja kui poissmeeste ja ka naiste<br />
pulmaeelsete prassingute sihtpunkt. 2 See<br />
tähendab, et suurel hulgal mehi ja naisi saabub<br />
linna oma riitusi või riivatut karnevalielamust<br />
nautima, enne kui algab normaalne elu.<br />
Seksiturism on muutunud tähtsaks tööstusharuks;<br />
hotellid varustavad külastajaid telepornoga,<br />
ning baarid ja taksod muretsevad<br />
juurdepääsu prostituutidele ja bordellidele. Ent<br />
needki tegevused on vallatud autentsusesoovist:<br />
tegeliku seksi, erootika ja liialduste<br />
kogemus. Autentset kogemust valitsevad siingi<br />
märgid, millegi keelatu semiootika. Need, kes<br />
tahavad lihtsalt klaasi kergitada, seisavad<br />
ikkagi semiootilise valiku ees: kas minna omaenda<br />
kultuurile sarnasesse kohta (McDonalds<br />
ja Coca-Cola tekitavad ameeriklastes õdusat<br />
kodutunnet üle terve maailma) või riskida<br />
mõne eksootilise ja teistsugusega. Turist ei<br />
pääse märgisüsteemist ka siin; kokteilibaar,<br />
hotellivestibüül ja pubi pakuvad erinevat tüüpi<br />
semiootilisi kujutelmi elukogemusest, tagasihoitusest<br />
või õdususest. Samas pole ükski<br />
neist autentsem kui teine. Öised tantsuklubid<br />
pakuvad samuti erinevaid kogemusi, muusikat,<br />
eagruppe või tantsuesteetikat, isegi kui nad on<br />
suuresti sarnased ses mõttes, et pakuvad väga<br />
keskendunud paika vastassugupoolega kohtumiseks.<br />
Niisugused semiootilised erinevused<br />
ilmnevad näiteks ööklubides. Viru hotelli küljes<br />
asuv klubi on laupäevaõhtuti täis napsitavaid<br />
ja vanade lemmikmeloodiate saatel tantsivaid<br />
eestlasi; Parlamendis tantsivad nooremad<br />
eestlased moodsama muusika järgi, aga Club<br />
Privé pakub tantsuks minimaalsemat ja peenekoelisemat<br />
muusikat, lisaks võimalust kohata<br />
turiste, kellele kõrgem sissepääs on taskukohane.<br />
Lisaks on striptiisiklubid ja erootilise tantsu<br />
paigad ka semiootilise uuringu objektiks;<br />
vaadakem internetti riputatud ülevaadet<br />
Tallinna prostituutidest:<br />
Fotod David Bate<br />
Cocktail Bar Hotel Pub<br />
25