Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
6<br />
Reform<br />
7<br />
ei taha töötada. Tegelikult võib tegu<br />
olla raskes depressioonis inimesega,<br />
kelle suurimaks võimetekohaseks<br />
pingutuseks ongi kord kuus end<br />
püsti ajada ja töötukassasse vedada.<br />
Töötukassa spetsialistidel ei ole<br />
meie teada psüühikahäirete hindamise<br />
oskust, praegu õpetatakse<br />
neile seda ainult skisofreenia võtmes.<br />
Sotsiaaltöötaja haridus (isegi<br />
magistritasandil) ei anna pädevust<br />
hinnata psüühikahäirete olemasolu,<br />
nende mõju ega raskusastet. Väline<br />
mulje aga on psüühikahäiretega<br />
inimesel sageli väga eksitav – tal<br />
on käed-jalad küljes ja riided puhtad.<br />
Kuid tegelikult peitub selle taga<br />
inimene, kes ehk tõesti ei suuda 80<br />
protsenti ajast tööülesandeid täita.<br />
Kui vaadata reformi koostamisel<br />
abiks olnud töörühmi, selgub,<br />
et koos pole käinud ühtegi vaimsele<br />
tervisele spetsialiseerunud rühma.<br />
Tekib suur kahtlus, et selle sihtrühma<br />
vajadustele pole reformi ette valmistades<br />
mõeldudki.<br />
Siit tekibki küsimus: kas osatakse<br />
sedalaadi probleeme õigesti hinnata<br />
ja näiteks aktiivsuse nõuet (osaleda<br />
aktiviseerivates meetmetes, õppida,<br />
töötada) juhtumist lähtudes kohandada?<br />
Kasu asemel kahju<br />
Raske depressioon võib kaasa<br />
tuua passiivsuse, apaatsuse, alanenud<br />
energiatasemest tingitud suutmatuse<br />
n-ö normaaltasemel igapäevaselt<br />
toime tulla.<br />
Sotsiaalfoobia või Aspergeri sündroomi<br />
/ autismi diagnoosiga kaasneb<br />
omaette hoidmine, piiratud sotsiaalsus,<br />
teistest inimestest füüsiliselt eraldatud<br />
olemine (kollektiivtöö on välis-<br />
Foto: Bulls<br />
tatud). Neid probleeme mitte delikaatselt<br />
arvestav sundus võtta osa<br />
„aktiviseerivatest meetmetest” võib<br />
vaimset tervist hoopis kahjustada.<br />
Teame ka näiteid, kuidas töötukassa<br />
survestas inimest vastu võtma<br />
ebasobivat tööd (valvuriamet öisel<br />
ajal), mille tagajärjel tal vallandus<br />
lisaks oma muudele probleemidele<br />
tõsine paanikahäire. Kuidas on sellised<br />
riskid maandatud?<br />
Palju leidub ka inimesi, kes hakkavad<br />
saama uuest reformist kasu<br />
asemel hoopis suurt kahju. Näiteks<br />
on absurdne, et sama suurt toetust<br />
hakatakse maksma nii 40- kui ka<br />
80-protsendise töövõimekaotusega<br />
inimestele, kellest mõlemal on uue<br />
süsteemi järgi eristamatu osaline töövõimekus.<br />
Miks diskrimineeritakse<br />
suurema töövõimekaoga inimesi, kel<br />
on niigi raskem, samal ajal kui väiksema<br />
töövõimekaoga inimesed saavad<br />
uues süsteemis raha juurde?<br />
Kaotajad<br />
See probleem puudutabki eelkõige<br />
just psühhiaatrilise diagnoosiga<br />
inimesi. Sest andmeid vaadates selgub,<br />
et kõige sagedamini (64 protsendil)<br />
on psühhiaatrilise diagnoosi<br />
tõttu töövõimekaoga inimestele<br />
määratud töövõimetuse protsendiks<br />
just 80.<br />
Töövõimetoetuse summade<br />
vähendamisega 180 ja 320 eurole<br />
kaotavad lisaks need inimesed, kes<br />
on raskustele vaatamata olnud nii<br />
tublid, et on suutnud luua või leida<br />
töökoha, mis vastab nende vajadustele.<br />
Elu aga näitab, et enamasti on<br />
sissetulek madal ja selle juurde nad<br />
vajavadki pensionit, et erivajadustest<br />
tingitud lisakuludega siiski ära<br />
elada.<br />
Milliseid teenuseid pakutakse neile<br />
uues süsteemis, et kaotatud väärtust<br />
tasa teha? Reformi pakutavad<br />
teenused, mille ülesandeks on töövõimet<br />
suurendada, on sätitud nende<br />
suunas, kes vastavad kindlatele<br />
kriteeriumitele (töökoha puudumine,<br />
aktiivsussoov, soov liikuda ja<br />
töötada väljaspool kodu jne). Ülejäänud<br />
(ka meelitamise peale ei suuda<br />
oma häire tõttu kodust välja tulla)<br />
ei saa midagi – kulud jäävad, oma<br />
eluga peab edasi võitlema, aga nüüd<br />
siis lihtsalt väiksema igakuise summaga.<br />
Kaotavad ka need, kes terviseprobleemidest<br />
hoolimata pingutavad<br />
tööd teha ja teenivad keskmise<br />
palga või üle selle. Nad lihtsalt võrdsustatakse<br />
tervete inimestega, kuigi<br />
nende terviseprobleem võib olla<br />
väga kulukas ja elu piirav.<br />
Veebifoorumi „Sa ei ole üksi” kasutajad<br />
Lisaprobleem:<br />
kust tulevad töökohad?<br />
Õhku jääb rippuma ka<br />
küsimus, kuidas erivajadustega<br />
inimestele<br />
kavatsetakse leida sobivad<br />
töökohad – milliseid<br />
samme on kavas<br />
astuda, et kohti luua?<br />
Erivajadustega inimestele on<br />
enamasti jõukohane töötada osakoormusega<br />
ja nad vajavad oma<br />
vajadustele kohandatud tingimustega<br />
töökohti, paljud on võimelised<br />
töötama üksnes kodus. Kuidas<br />
on plaanis ettevõtteid motiveerida<br />
selliseid kohti looma? Isegi Tallinna<br />
tingimustes on see olnud üsna<br />
keeruline, rääkimata maapiirkondadest,<br />
kus juba praegu töötamise<br />
võimalusi napib.<br />
Tekib hirmutav mõte, et töökohtade<br />
kohandamisest võiksid olla<br />
huvitatud peamiselt ettevõtted,<br />
kus on juba praegu probleeme töötajate<br />
leidmisega (peamiselt viletsa<br />
palga ja kehvade töötingimuste<br />
tõttu) ning kes seega peavad kasutama<br />
iga võimalust, et kas või ajutiselt<br />
töökäsi leida.<br />
Kui aga tööd otsiv inimene on<br />
omandanud kutse- või kõrghariduse<br />
(tõenäoliselt riikliku tellimuse<br />
alusel) ja tahaks rakendada erialaseid<br />
teadmisi, kuidas plaanib<br />
töötukassa lahendada olukorra<br />
siis? Riigi seisukohalt üsna kasutu<br />
ja surnud ring, kui koolitada inimesed<br />
välja ja siis loobuda nende<br />
teenustest õpitud erialal (sest neil<br />
on erivajadused), suunates nad<br />
töötukassa kaudu näiteks puhastusteenindajaks<br />
(lihtsalt üks näide,<br />
sest sel alal on alati töökäsi vaja ja<br />
enamasti võimalik töötada osalise<br />
koormusega).<br />
Tundub, et see, võib-olla isegi<br />
kõige tähtsam samm reformi<br />
õnnestumiseks on jäetud tegemata.<br />
Ehk siis – kus on analüüsid,<br />
projektsioonid ja arvutused?<br />
Lubadusi, et kõikidel aidatakse<br />
leida soovitud töökoht, võiks jagada<br />
alles siis, kui on, mida jagada.<br />
Praegu tundub, et need on tühjad<br />
lubadused ja reaalsuses plaanitakse<br />
inimesi survestada ebasobivatele<br />
töökohtadele asuma või siis jäävad<br />
nad töötuks edasi, kuid peavad<br />
hakkama nüüd toime tulema palju<br />
väiksema rahaga.<br />
Psüühikahäired<br />
võtavad enamasti<br />
80 protsenti<br />
töövõimest<br />
Eestis on 23 038 inimest, kellele on töövõimetus<br />
määratud psühhiaatrilise haigestumise tõttu.<br />
Neist 64 protsendile on määratud 80-protsendine<br />
töövõimekadu.<br />
Allikas: sotsiaalministeeriumi andmed (1.01.2013)<br />
Inimeste arv 0 4 17 219 194 1545 1360 14 666 1670 3363<br />
Töövõimetuse<br />
protsent 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100<br />
Kuidas lahendab töötukassa minu juhtumi?<br />
Naine (34). Omandatud<br />
kutseharidus ja<br />
omandamisel kõrgharidus<br />
erialal, mida<br />
saaks realiseerida riigiasutuses.<br />
Depressioon,<br />
sotsiaalfoobia, 80-protsendine<br />
töövõimekaotus,<br />
keskmine puue.<br />
Tervisliku seisundi tõttu suudan<br />
tööd teha olenevalt perioodist<br />
0–50-protsendise koormusega. Et<br />
töötamine jätkuvalt võimalik oleks,<br />
on vaja paindliku graafikuga osalise<br />
koormusega tööd (mida saaks vähemalt<br />
mingil määral teha kodus) ja<br />
töökohas kohandatud tingimusi, st<br />
eraldatud töönurka, kuna ma ei suuda<br />
töötada avatud kontoris.<br />
Kroonilise depressiooni tõttu on<br />
töövõime kõikuv, tihti on see parem<br />
õhtusel ajal. Otsene suhtlus on raskendatud,<br />
suurem osa suhtlust<br />
peaks käima interneti kaudu.<br />
Olen arvel töötukassas, kus konsultant<br />
arvas, et kui tahan osalise<br />
koormusega töötada, peaksin minema<br />
tööle koristajana, sest midagi<br />
muud neil pakkuda ei ole. Mina<br />
sooviksin töötada õpitud alal. Praegu<br />
majandan ära, kuna saan toetust<br />
isalt (millega tasun üüri), töövõimetuspensioni<br />
ja hetkel ka töötuskindlustust<br />
(varem sain väikest palka).<br />
Mõne aasta pärast aga jääb mu isa<br />
pensionile, seega tema mind enam<br />
toetada ei saa. Seega on eluline vajadus<br />
edaspidi kompenseerida puudu<br />
jääv osa (lisaks uue reformi raames<br />
vähenev pension) palgaga, mida<br />
tuleb hakata mingil moel teenima.<br />
Infoks lisan, et elan üksi, seega<br />
kulud elamispinnale (korteri üür ja<br />
kommunaalkulud) tuleb üksi tasuda.<br />
Siiski tahaks ellu jääda.<br />
Pikkade otsingute tulemusena on<br />
mul õnnestunud leida psühhiaater,<br />
kel on detailne ülevaade mu seisundist<br />
ja sellest lähtuvast töövõime<br />
kaotusest. Diagnoosi selgitamiseks,<br />
täpsustamiseks ja lahenduste leidmiseks<br />
oleme koostööd teinud viis<br />
aastat. Häire tõttu ei ole ma eriti hea<br />
eneseväljendaja ja isiklikel teemadel<br />
suudan rääkida vaid usaldusisikutega<br />
(lähedased, terapeut, psühhiaater).<br />
Kõige paremini väljendan end<br />
kirjalikult ja siis, kui vastamiseks<br />
on antud piisavalt aega. Inimene,<br />
kes mind ei tunne ja mu probleeme<br />
sügavuti ei tea, hindab mind enamasti<br />
vaikseks ja tagasihoidlikuks<br />
inimeseks, kel pealtnäha pole suurt<br />
midagi viga. Paratamatult tekib<br />
küsimus, missugune hakkab välja<br />
nägema töö juhtumikorraldajaga:<br />
kuidas suudab ühe või paari vestluse<br />
järel hinnata mu töövõimet inimene,<br />
kel pole psühhiaatrilist haridust<br />
ega kogemust?<br />
Veebruar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Suurhaiglates toimub peresünnitusi maakonnahaiglatest enam. Veebruar 2014
Change language