Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
8 Elu lugu<br />
9<br />
800-grammisena<br />
sündinud Marten<br />
tõukas käima<br />
vanemate liikumise<br />
Miks rääkida enneaegsetest lastest? Et sellele küsimusele vastata, otsustas<br />
noor ema Kristel Kukk rääkida Puutepunktidele oma lapse loo. Kolm ja pool<br />
kuud enne õiget aega sündinud Marten on äsja saanud kaheaastaseks. See on<br />
piisav aeg, et teha läbielatust mõned järeldused ja ettepanekud.<br />
Kristeli jaoks said poja sügavalt<br />
enneaegne sünd, seda saatnud<br />
halastamatu teadmiste puudus<br />
ja haiglasüsteemi vähene<br />
sõbralikkus põhjusteks, miks ta<br />
otsustas asuda võitlema muutuste<br />
eest. Foto: Heiko Kruusi<br />
Minu laps otsustas sündida 25(+3)<br />
rasedusnädalal. See +3 tähendab<br />
päevade arvu, mis näidatud nädalat<br />
ületas. Miks laps tuli nii vara, sellele<br />
ei osanud ükski arst põhjust öelda.<br />
Lihtsalt sünnitegevus hakkas peale<br />
ning enam ei olnud midagi teha.<br />
Enne sünnitust<br />
2. veebruaril 2012 kella 22 ajal läksin<br />
tugevate toonuste ja verejooksu<br />
pärast Pelgulinna sünnitusmaja erakorralisse<br />
vastuvõttu. Loomulikult<br />
jäeti mind kohe sisse ja hakkas pihta<br />
valvearstide rahmeldamine. Valvearst<br />
rääkis, et sellise rasedusnädalaga<br />
kaalub laps vaevu 500 grammi ja<br />
ellujäämise tõenäosus on väga-väga<br />
väike...<br />
Nii ma siis olingi pisarates, voodis<br />
pikali ning koos mehega teadmatuses.<br />
Öeldi ainult, et mina jään haiglasse,<br />
kuid mees minu juurde jääda<br />
ei saa ning peab koju minema. Mind<br />
pandi tilgutite alla, tehti kopsusüste<br />
ja palju muud, mida ma enam ei<br />
mäleta. Meeles on vaid see, et olin<br />
šokis, nutsin ja tundsin end väga<br />
üksikuna. Abituna ja teadmatuses.<br />
Tahtsin olla mehega koos, turvaliselt<br />
ja kindlalt. Paitasin siis kõhtu<br />
ja rääkisin lapsega: palun püsi veel<br />
kõhus, ära veel tule, liiga vara on...<br />
Paari tunni pärast läksid valud veel<br />
tugevamaks ja mind otsustati siiski<br />
sünnitusosakonda viia. Lõpuks<br />
lubati ka mehel tagasi tulla. Nii ma<br />
lebasin kogu öö sünnitusosakonnas<br />
pidevate valudega, mees hoidis käest<br />
kinni ja kordas pidevalt, et kõik saab<br />
korda, ärgu ma muretsegu.<br />
Hommikul tuli uus arst ja rääkis,<br />
milline on elulootus ja mis edasi<br />
saab. Sünnitusosakonna juhataja<br />
tuli minu juurde ning ütles, et tema<br />
soovitaks erakorralist keisrit, kuna<br />
siis on suurem tõenäosus, et laps<br />
jääb ellu.<br />
Samuti rääkis ta, et on ilmale aidanud<br />
ühe sama sügavalt enneaegse,<br />
kes nüüd on juba viie-kuueaastane<br />
tubli laps. See lohutas mind väga. Et<br />
ma ei ole tõesti ainukene, tõesti on<br />
veel emasid, kes sünnitavad lapse<br />
enneaegselt. Ma ei olnud ju varem<br />
kuulnudki väljendit „enneaegne<br />
laps”. Mis mind ees ootab? Kas mu<br />
laps on terve? Oi kui palju oli peas<br />
küsimusi! Aga vastuseid ja vastajaid<br />
polnud.<br />
Lapse sünd<br />
Umbes kella 13 ajal otsustati erakorraline<br />
keiser teha ja rasedus lõpetada.<br />
3. veebruaril kell 13.55 sündis<br />
800-grammine poiss.<br />
Mina last ei näinudki, sest ta viidi<br />
kohe minema, kuulsin vaid väikest<br />
piuksu. Nii oleks tahtnud teda kas<br />
või korrakski näha.<br />
Pärast sündi ei rääkinud minuga<br />
lapsest mitte keegi. Olin täielikus<br />
teadmatuses. Mehele öeldi, et ei teata,<br />
kas laps üldse elab öö üle. Mees<br />
mulle loomulikult sellest siis ei rääkinud,<br />
vaid alles järgmisel päeval, kui<br />
öö oli möödas. Tagantjärele mõeldes,<br />
võib-olla oligi parem, et ta mulle<br />
ei öelnud, sest olin niigi väga segaduses<br />
– sünnitasin, aga last ei ole...<br />
Palatis oli minu kõrval teine ema<br />
koos oma vastsündinuga. See suurendas<br />
mu segadust ja üksindustunnet<br />
veelgi: nemad olid koos, mina ...<br />
mina aga isegi ei teadnud, kas...<br />
Kahju, et ei ole sellist võimalust,<br />
et enneaegse lapse ema saaks olla<br />
teistest sünnitajatest eraldi, sest teine<br />
vanem koos terve lapsega muudab<br />
olukorra veelgi raskemaks. Peas<br />
tiirlesid mõtted, et ma ise olen kõiges<br />
süüdi. Et ma ei saanud hakkama.<br />
Mina olen süüdi, et laps kannatab.<br />
Reanimatsioon<br />
Last nägin alles kolmandal päeval.<br />
Ma vaevu kõndisin, kanüül oli<br />
veel küljes, aga pidin oma last nägema.<br />
Mina olin Pelgulinnas ja laps oli<br />
Mustamäel lastehaiglas. Miks ei või<br />
olla reanimatsioon ja intensiivravi<br />
sünnitusmajaga koos? Miks lapse<br />
ema peab lapsest nii kaugel eemal<br />
olema? See raskendab kogu olukorda<br />
ju veel rohkem! Mina eemaldusin<br />
Veebruar 2014<br />
www.vedur.ee/puutepunkt<br />
2011. ja 2012. aastal sündis Eestis 150 alla 1500-grammist last.<br />
Veebruar 2014
Change language