Kaks uut potentsiaalset markerit kreatiniini taseme mõjutajana

1.5. Kreatiniini toksilisus
Toitude kuumtöötlemist, nagu praadimine ja grillimine, on seostatud mutageensete ja
vähkitekitavate osakeste moodustumisega (Goldman ja Shields, 2003). Uuringute tulemused
on näidanud, et kreatiin ja kreatiniin võivad olla toidu mutageenide ja ureemiliste toksiinide
prekursorid (Spingarn jt., 1980). Heterotsüklilised amiinid (heterocyclic amines, HCA) on
mutageensed kemikaalid, mis moodustuvad lihas küpsemisel kõrgetel temperatuuridel
aminohapete, valkude ja kreatiini pürolüüsil. HCA substraate ei leidu küpsetamata lihas. HCA
kartsinogeenne mehhanism toimub N-hüdroksüülamiini bioaktiveerimisel tsütokroom P450
poolt. Sellele järgneb esterifikatsioon ja tekivad nitreeniumi ioonid, mis on kõrgelt
kartsinogeensed ühendid ja võimelised guaniini asendama, eemaldama või lisama muutes
seega DNA järjestust. HCA-sid on kokku umbes 17 ja neist kõige tuntum on 2-amino-1-
metüül-6-fenüülimidaso[4,5-b]püridiin (2-Amino-1-methyl-6-phenylimidazo[4,5-b]pyridine,
PhIP), mis indutseerib rinna-, eesnäärme- ja jämesoolevähi teket (Goldman ja Shields, 2003).
PhIP kuulub amino-imidaso-azareenide (AIA) gruppi, mis on levinud grillitud või praetud
kalas, küpsetatud kanalihas, loomalihas, praetud munades ja ka toidu valmistamise aurudes.
Kreatiin ja kreatiniin on AIA mutageenide prekursorid. Toitudes, välja arvatud taimetoitudes,
kus leidub suurel hulgal kreatiniini ja kreatiini, tõuseb kuumutades mutageenide hulk
(Spingarn jt., 1980). Kui liha töödelda enne küpsetamist kreatinaasiga, siis kreatiini ja
mutageensete osakeste arv kahaneb vastavalt 65% ja 73% (Vikse ja Joner, 1993). Kuna
kõrgetel temperatuuridel on soodustatud kreatiniini tekkimine kreatiinist, siis arvatakse, et
pigem on tõeline AIA mutageenide prekursor kreatiniin (Knize ja Felton, 2005).
1.6. Haigused
1.6.1. Kreatiniini taseme muutustega seotud haigused
Kreatiniini normaalne füsioloogiline kontsentratsioon inimese organismis on 0,5-1,4
mg/dL, aga teatud patoloogilistes seisundites (krooniline nefriit ja neerude kahjustus) võib see
ületada 11 mg/dL piiri. Kui tase on üle 1,7 mg/dL, tekib vajadus mõõta kreatiniini kliirensit ja
kui üle 6 mg/dL, siis on tegu juba raske neerukahjustusega (Edmund ja David, 2006).
Kontsentratsioon alla 0,5 mg/dL näitab vähenenud lihasmassi (Lad jt., 2008).
Kõrge seerumi kreatiniini kontsentratsioon on tugevalt seotud kõrgema diastoolse ja süstoolse
vererõhuga, hüpertensiooni, valede vererõhurohtude kasutamise ja vananemisega. Kõige
suurem seos kreatiniini taseme tõusul on esimese astme hüpertensiooniga (140-159 mmHg
süstoolne või 90-99 mm Hg diastoolne) (Coresh jt., 2001). Seetõttu on kõrge vererõhk oluline
sõltumatu marker kroonilise neeruhaiguse kujunemisel (Klag jt., 1996). Kroonilise neeruhaigusega
patsientidel on suurem risk saada lõppstaadiumi neerukahjustus (Culleton jt., 1999).
14