Ringvaade 4_2012.indd - Eesti Loomaarstlik Ringvaade

HUUMORLoomaarst muigabMadis AidnikÕppejõuna Narva maanteel1. augustil 1975. aastal sain assistendikskirurgia ja sünnitusabi kateedris. Kateedriruumid paiknesid hoones Narva mnt 84.Alumist korrust jagasime 1963. aastal asutatudVabariikliku Veterinaarpolikliinikuga.Kitsaste olude sunnil tekkinud moodustisoli kliiniku ühiskasutaja ja tulevaste loomaarstidekliinilise õppe süda. See süda lõi pärishästi, kuid aeg-ajalt t ekkis rütmihäireid.Kord tahtis üks osapool kodasid ja siis jälleteine pool – vastupidi – vatsakesi stimuleerida.Kõigele vaatamata sidus meid sõnulseletamatukollegiaalsus ning reaalsus- jahuumoritaju. Nüüd asja juurde.• Noore assistendina sattusin ühe toredakursuse juhendajaks. Sellel kursusel oliveel suhteliselt palju noormehi, kellesthiljem rajoonide (maakondade) pealoomaarstidsaid. Stuudiumi ajal ei tekitanudnemad mulle, ja loodan, et ka mina neile,erilisi probleeme. Juba küpsete arstidenarääkis üks neist mulle mõndagi, milliste„tükkidega“ hakkama said.• Nõukogude ajal saadeti esmakursuslasedseptembrikuuks majanditesse. Üksrühm meie tudengeid oli pandud sigalatremontima. Aedikutes olevat olnud hästinuumatud sead. Poisid olid naljaviluksseatalitajat lollitama hakanud, et neil kõhttühi ja et nemad tapavad lõunaks sea ära.Naisterahvas olevat selle peale irvitanudja öelnud, et proovige ainult! Meie poisidolid enamasti maalt ja naljaviluks torkasidkisea ära. Talitaja tõstnud käed taevapoole ja kiljunud: „Issand, nad tapsidkisea ära!“• Kolmandal kursusel saadeti tudengeid esmakordseltveterinaararstide juurde suviselepraktikale. Seda praktikat kureerisinpalju aastaid. Tudengid valisid koostatudnimekirja järgi kolhoose ja sovhoose, kuhuminna. Ungarlasest üliõpilane Deinešoli valinud Adavere näidissovhoosi. Sellemajandi pealoomaarst oli Roland Karu.Ta oli konkurentsitu autoriteediga loomaarstideseas ja mis seal salata – teda kartsidka kõik tema kodumajandi loomakasvatajadkarjakuni välja. Kolleeg Karu infojärgi oli juhtunud järgmine lugu. Üliõpilaneoli helistanud, et tema tuleb praktikalesellel ja sellel kuupäeval. R. Karu öelnud,et tulgu aga pealegi, lisades: „Tulen kokkulepitudajal Põltsamaale autoga vastu.“Kokkulepitud ajal üliõpilast bussijaamaspolnud. Elukogenud mehena oli kolleegläinud miilitsasse. Poiss oligi soolaputkas,kuna oli õhtul sõbraga kõvad tropidteinud. Pärast lahtilaskmist hakati sõitmaAdavere poole. Tudeng oli rapitud olekusolnud ja sõnanud: „Nüüd pean ma endüles pooma.“ Selle peale pidas kolleegauto kinni, ulatas praktikandile sedelgarihmaja öeldes: „Telefonipost on seal jalase aga käia.“ Elu olevat armsaks saanudja ehk teenib seda kusagil tänagi.• Vabariikliku Veterinaarpolikliiniku kauaaegsekspõhituumikuks olid Hubert Pärnakivi(juhataja), Juhan Kasak (kirurg),Vello Jõks (günekoloog). Kõik nad olidkoloriitsed ja mällu jäänud inimesed.Ühel ilusal päeval Juhan Kasak kiitles,et vaadake mehed, kus mul on nimi, loeeest või tagant, ikka Kasak. Hubert, kesseda kuulis, sõnas: „Mis sellest, aga loeoma eesnime tagant ettepoole.“ VelloJõks oli äkilise iseloomuga. Samas mõnehetke pärast kahetses ja püüdis asjaklaarida. Kord ütles Vello Juhanile üprishalvasti. Mõne aja pärast tuli klaarima:„Juhan, saa aru, mul on selline iseloom.“Aga Juhan vastu: „Homsest hommikustalates hakkab asi käima nii. Tulen tööle,annan sulle vastu pead ja selle peale ütlen,et ära pane pahaks, mul on sellineiseloom. Ja Vello, kui sind vaadata, siistundub, et Venemaal on nälg.“• 1977. aastal seisid teaduskonnas ees dekaanivalimised. Samal ajal oli Tallinnaloomaaiast kliinikusse opereerimisekstoodud skrotaalsongaga must makaak.Ahv oli kirurgia maneežis raudpuuris jatatistas iga mööduja pihta. Mulle meenutassee elukas suurt vene mässajat Pugatšovi.Puurist läks mööda kolleeg ToivoSuuroja, kes kummardus ja sõnas: „Ahsee on siis meie uus dekaani kandidaat.“• Järgmiseks dekaaniks sai histoloog dotsentHanno Kübar, kes oli ülimalt aus,kuid administraatorina liialt inimesi usaldavja teda võis lihtsalt haneks tõmmata.Bussijuhiks oli raudtorudest läbi käinudja huumoritajuga Endel Lukk. Dekaan olilasknud välja uurida, et Elvas on müügilvesiemulsiooni, mida ühe lae värvimisekshädasti vaja oli (defitsiidiühiskond).Kübar andis bussijuhile omast rahakotistraha. See otsustas nalja teha: „Dekaan,mina olen nõrga iseloomuga. Nõos keeranpoodi, ostan napsi ja läinud on sinuraha ja värvist oled ka ilma.“ Nägin situatsioonipealt. Kolleeg oli tõelise dilemmaees. Suure surmaga saime selgeks teha,et tegu on naljaga.• NSVL lõpu eel tekkis suur bensiinipõud.Eelpool mainitud bussijuht ütleb mullekeset päeva, et tal on viimane tilk bensiinipaagis. Teadsin, et talonge on, kuid limiitipole. Õppetöö seismajäämine oli silmeees. Endel soovitas, et pangu ma lips etteja ülikond selga ning lähme mitte bussigavaid „sinise“ ristiga UAZ-ga bensiinijaama.Ehk „nõiud“ Johani jutuga midagivälja. Jaamas oli luuk kinni. Koputasinkui taeva väravale. Tehakse lahti: „Mis tahad?“„Mul siin vetabiauto, kiire väljakutse,aga bensiini netu.“ See naine oli lahke.Ütles, et tulgu ma tagauksest sisse.Mõtlen: „Milleks?“ Lähen ja sees prouajuhatas mulle lahkelt WC ust. Miks? „Te jutahtsite vett“, on vastus. Selgitasin, et tekuulsite ennist valesti. „Ma tahan vetabivilliselebensiini.“ Naersime. Tänu sellelesain õppetöö jälle käima.(Järgneb)Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 4 • 2012 31