6/107 29.06.2012 - Paldiski Linnavalitsus

l i n n a l e h t • n r . 6/107 2012Paldiski kogudusedSaja aasta möödumise puhul keisrite kohtumisest PaldiskisEsimese maailmasõja eelõhtul(Järg. Artikli algust lugege numbrist 5/106, lk 11.)Püha heausklikkutsaari, märtritja strastoterpetsitNikolaid kujutavikoon, misasub Jordanville’iPüha Kolmainsusekloostris, New Yorgiosariigis.Baltiiski sadamastõstatatud erititähtsate teemadeseas oli keiser WilhelmII poolt väljapakutud projekt luua vastukaaluks AmeerikaStandard Oilile Euroopa naftatrust, mis oleksühendanud Euroopa naftatootja-maid (millinegeniaalne Euroopa Liidu idee ennetamine!) –Austria-Ungarit, Venemaad ja Rumeeniat. Poolaastat enne kohtumist Vene tsaariga tegi Saksamaakeiser ettepaneku selle idee elluviimisekska Emanuel Nobelile, arvestades tema üldistmuret vajaduse pärast astuda USA vastu majandussõtta,et saavutada Euroopa poliitiline sõltumatusAmeerika jõulisest ekspansioonist. Keiserarutas seda küsimust aktiivselt ka Kokovtsoviga,keda autasustas Saksamaa Musta Kotkaordeniga. Oma raamatus „Minu minevikust“(„Из моего прошлого“) (1903–1919) meenutabVladimir Nikolajevitš Kokovtsov: „Vestlusomandas eriti elava iseloomu ning ületas isegiõukonnaetiketiga lubatud piirid.” Hiljem kirjeldabta aga oma Saksa kantsleriga peetud vestluseiseloomu hoopis teisiti: „Ütlesin talle, et Saksamaasõjaline programm /…/ tekitab meie seasülimat muret. /…/ Olen veendunud sõjavastanening pean relvastuse pidevat kasvu mõningatesriikides kõrgeimal astmel ohtlikuks. See valmistabkõigi riikide avalikku arvamust ette selliselt,et sõjaline kokkupõrge on vältimatu. Hakkasinkantslerile seletama, et Venemaal ei ole pealetungiplaani,et Venemaa mõtleb ainult kaitsest,võimaliku kallaletungi tagasitõrjumisest. /…/Saksamaa kantsler ei jäänud oma vastuselgitusegamulle võlgu. Ta tundus mulle lihtsa, siiraja tõearmastaja inimesena. /…/ Teda hirmutabavaliku arvamuse ja tärkavatest Balkani sündmustestmõjustatud slaavi idee paratamatu jatugev mõju Venemaa valitsusele – seda enam, etta näeb, et meeleolud Prantsusmaal on muutumasüha enam ja enam murettekitavaks.”Olles realist ning teadvustades, et Venemaa eisaa katkestada oma liitlassuhteid Prantsusmaaga(riigiga, mis oli küll monarhiavastane ja revolutsiooniline,kuid mille eesmärgiks oli piirataSuurbritannia ekspansiooni, mis ähvardasnii Venemaad kui Prantsusmaad), oli kantslersügavalt kurb selle pärast, et 30 aastat tagasi oliSaksamaa traditsioonilises poliitikas Venemaasuhtes toimunud saatuslik pööre. Seepärast eijäänud nüüd üle muud, kui ohtlike sündmustearenemise vältimatut protsessi vaid ohjata,lootes sellele, et Saksamaal ja Venemaal onpalju ühiseid huve, mis sunnivad neid vaatamarelvastumisele kui vaid möödapääsmatule ettevaatusabinõule.Samuti puudutas kantsler kauue kahepoolse kaubandusleppe allkirjastamisevõimalusi, mis oleks aluseks kindlustundele Venemaaja Saksamaa rahuliku kooseksisteerimiseosas. Paraku ei saanud aga tollase Euroopa poliitilisemaastiku silmakirjalikkus ja vasturääkivuskuidagi jääda kajastumata ka kohtumisetulemustes.Pärast seda, kui Saksa laev Hohenzollern oliBaltiiski sadamast lahkunud, märkis tsaar NikolaiII vestluses Kokovtsoviga, et on kõnelustegakeiser Wilhelmiga ülimalt rahul, sest viimaneoli talle kinnitanud, et ta ei lase Balkani sündmustelteravamaks areneda ega kasvada üleilmsekstulekahjuks. Rahumeelse ja heatahtliku inimesenaoli tsaar neid tõotusi ja lubadusi kuuldesväga rõõmus, ent kainelt mõtleva riigipeanaoli ta samas sunnitud arvesse võtma tegelikkuasjade seisu Euroopas: „Aga ettevalmistusi tulebikkagi teha. On hea, et meil õnnestus mereprogrammellu viia, nüüd on tarvis valmistudamaakaitseks.”Samal ajal oli Balkanil lõpule jõudmas endisteTürgi territooriumide jagamise viimane etapp.Ka Itaalia hakkas äkki rahvusvahelises poliitikasaktiivsust ilmutama, pretendeerides uuekoloniaalimpeeriumi rollile, ning uute ambitsioonideraames haaras ta sisuliselt enda allaTripolitaania (Liibüa) ja mitu saart Egeuse meres.Türgis endas toimus 1912. aasta juulis vereturiigipööre ning uus valitsus oli valmis astumaItaaliaga rahumeelsetesse läbirääkimistesse.Balkanimaad püüdsid kriisiolukorda varasemaltvõimsas Türgi riigis ära kasutada ja olidvalmis seda ründama, et see täielikult tükkideksjaotada. Tsaar Nikolai II mõistis aga hästi,et Türgi Euroopa osa jagunemine võib kaasatuua konflikti ja sõja Euroopas, mistõttu taesines ootamatult Venemaale mittetüüpilisesrollis, teatades valmisolekust säilitada Türgipuutumatus. Selles avaldus tema tugev tahe ollarahusobitajaks, kes suudab vastu seista kiirekasu ja poliitilise edu ahvatlustele: „Tsaarile /…/avaldati suurt survet, kusjuures seekord mitteainult käputäie ministrite poolt, vaid ka märkimisväärseosa Vene ühiskonna poolt, kes nõudsidmeelitava ja tsaari südamele nii lähedaseloosungi all „Rist Püha Sofia katedraali tippu!”Venemaa sekkumist Balkani asjadesse. Tsaar saiaga selgesti aru, et selline sekkumine tooks kaasasõja Türgis ning see oleks ühtlasi algus sõjaleEuroopas. Ta ei allunud mitte mingisuguselemõjutamisele ega kergekäelistele soovitustele,vaid hoidis jätkuvalt kindlalt enda valitud positsiooni.”Samas kujunes aga Türgi sõdurite pooltMakedoonias Kočani külas pärast Makedooniarahvuslaste poolt heidetud pommi lõhkemisttoime pandud bulgaarlaste massimõrv ajendiksaktiivsele kampaaniale kogu Balkani ajakirjanduses.Tsaar Nikolai II rahusobituslikul algatusel otsustatikoostada Venemaa, Prantsusmaa, Inglismaa,Saksamaa ja Austria ühispöördumine Balkaniriikide ja Türgi poole hoiatusega, et „kuipuhkeb sõda, ei lase need riigid juhtuda nõnda,et konflikti tulemusena toimuksid mis tahesmuutused Türgi Euroopa osa territoriaalsesstatus quo’s“. 25. septembril 1912 kuulutas agatilluke Montenegro Türgile sõja. Balkani riigidarvestasid sellega, et eespool nimetatud suurriigidei jää oma hoiatusele kindlaks.Nii imelik kui see ka ei oleks, aga keiser Wilhelmsuhtus Balkani riikide algatustesse teatavalmääral kaastundlikult: „Las Balkani riigid näitavadennast. Kui nad Türgi otsustavalt alistavad,siis tähendab, et neil oli õigus ja nad on ärateeninud väärika autasu. Kui nad purustatakse,siis jäävad nad vaikseks ja püsivad pikka aegarahulikuna…” Sazonov ei olnud aga vastupidirahul sellega, et Balkani riigid, kes olid lubanudVenemaa tahtega arvestada, alustasid Venemaaleebasobival hetkel sõda. Sündmused arenesidomasoodu. Montenegro järel astusid sõtta Bulgaaria,Serbia ja Kreeka. Kuu aja jooksul Türgipurustati ning tema Euroopa valdustest jäi allesvaid Konstantinoopol, mis jäi Türgi koosseisuvaid tänu tsaar Nikolai II rahualgatustele.Kahe Balkani sõja ajalugu on eraldi teema, misväärib põhjalikku käsitlemist, kuid ei ole praegumeie ülesanne. Tuletame vaid lühidalt meelde,et selle sõja võitjad pöörasid vaid kuu aja jooksulomavahel tülli: sõda ja agressiivsed ambitsioonidpaljastasid eilsete liitlaste vahelised– eriti Serbia ja Bulgaaria vahelised vastuolud.Bulgaaria taotles Austria toel Balkani poolsaarelhegemooniat, mis viis ta kümnepäevasessesõtta oma endiste liitlaste vastu, kellega ühineska Türgi. Kokkuvõttes Bulgaaria alistati ning tajäi ilma suurest osast oma territooriumist, sealhulgasAdrianoopolist (praegu Edirne), mis tagastatiTürgile.25. juulil (7. augustil) 1913 kirjutati Bukarestisalla rahulepingule. Üks Prantsuse ajaleht kirjutas:„Pärast kümmet kuud rasket tööd saabusEuroopa jaoks koolivaheaeg.” See oli aga vaidillusioon: Euroopa lähenes aeglaselt, kuid kindlaltväga ohtlikule rajajoonele – katastroofile– ning mitte miski ei suutnud enam traagilistsündmuste käiku peatada. Omamoodi katseksjätkata kahe keisri rahusobitavaid kohtumisiBaltiiski sadamas kujunes nende viimane kokkusaaminemais 1913 Wilhelm II tütre ja Cumberlandihertsogi pulmade ajal. See kohtuminekulges kõigiti sõbralikus õhkkonnas, kuid eisuutnud enam kaasa tuua Venemaa ja Saksamaasuhete paranemist.(Jätkub ajalehe järgmises numbris.)Preester Valeri NazarenkoPaldiski Püha Georgi kogudusPaldiski Linnaleht nr. 6/107 17