Veebruar 2012 - Rõngu Vald

6 RÕNGULANE RaamatunurkViivi Luik „SeitsmesJärjejuttrahukevad“Keerasin selja ja hakkasin Teiste kartulimaa äärt möödatasakesi edasi minema. Paremat kätt jäi tihe kreegipadrik,mille taga suurte puude keskel seisis talu. Põõsaste sees oliläbikäigukoht, sealt paistis ülevalt-toa aken. See läikispäikese käes alati rohekassiniselt, nagu oleks ta õline. Siit tulitasa mööda minna, et koerad ei kuuleks. Otse ees paistsidVanatare suured kuused. Pidi minema risti üle vankritee,nüüd jäid paremat kätt pikk hall karjalaut ning hobusetall,mõlemad tühjad, sõnnik välja vedamata, uksed pärani lahti,karjakaevu madalad rakked laudadega pealt kinni löödud.Vasakult läbi sirelite ja jasmiinide paistis elumaja. See oliehitatud vana talu asemele, endisaegsed õuepuud ja ilupõõsadümbritsesid teda, trepikivis seisis aastaarv 1939, vasestukselingid läikisid, uhked püsilillepeenrad polnud veel kuigirohtunud, seal lokkasid valged floksid ning kirjud türginelgid,talimoon aga oli juba salaja üles kaevatud ja ei tea kuhu äraviidud. Sirelilehtlas ootas ikka veel veskikivist tehtud laud,pingid poolkaares ümber. Õues keset ümmargustmaarjalilleklumpi kõrgus tühi lipuvarras, katusel sätendaspiksekaitse kullakarva ots. Maja seisis nagu surnukirst, kõrge,pruun, läikivate käepidemetega.Ronisin vundamendikividele ja võtsin aknalauast kinni.Nägin nagu alati suure toa põrandat, seal vedelesid ikkaneedsamad „Taluperenaise“ kaaned. Ukseaugust paistisõhtupäike, sest uks kahe toa vahel oli lahti. Siin oli kõik minuarust korras, midagi ei olnud muutunud.Läksin nüüd ümber nurga ja vaatasin murelikulperemehepilgul Ärna-tuppa. Akna vahel lebas ikka seesamakuivanud liblikas ja toapõrandal vedelesid valged nööpidegariidekingad. Ärna-toa seinalt paistis kell, see võis iga minutlööma hakata. Kell käis. Ülepäeviti tuli siia Juuli – Vanatare-Augusti ema, metsavendade vanaema, ja tõmbas pommi üles.Kell ei tohtinud seisma jääda. Kui kell seisma jääb, saabAugust külmal maal hukka. Kõik olenes nüüd kellast, kellahammasratastest, kellapommist, kellapendlist ja kellaketist.Kell võib Augustile lõpu teha, aga võib ka halastada ja ellujätta. Augusti ema ei tohtinud tuppa minna, vara oli ju äravõetud ja uksed kinni pandud. Juuli aga tahtis kellapommiüles tõmmata ning niimoodi Augusti elu päästa, sellepärastoli tal uksevõti jaki all paelaga kaelas ja ta vaatas alati araltkahele poole, kui ust lukust lahti tegi. Ta kartis külanõukoguesimeest. Mind ta ei kartnud, kuigi ma vahtisin häbenematajuures, kui ta kella all meieisapalvet luges. Ta andis mulleükskord koguni tüki helesinist ennesõjaaegset seepi. Teinekord leidsin ma ise kapi alt halli õhukese pildiraamatu „Hitler– laste sõber“.Vaatasin siis sirelilehtlas pilte ja ootasin Augusti-emaäraminekut, et igal pool ise ringi vaadata. Ootasin tegelikulttema surma, aga ma ei tahtnud, et ta siin sureks, siis oleksinma kartma löönud, poleks julgenud esialgu enam maja juurdetullagi. Pöörasin agaralt kapi alt leitud raamatu lehti ja näginpiltidel väikesi valgete kleitidega tüdrukuid Führerimaamajas. Suurtest akendest paistsid lumised mäed, vaasidolid lilli täis, mööbel sile ja ilus. Väikestel tüdrukutel olidpooleldi häbelikud ja pooleldi edevad näod, nad lakkusidsuuri pudruseid lusikaid või lükkasid nukuvankrit muruledasi-tagasi. Vahetevahel pidid nad tundma Hitleri kuue javurrude lõhna ning ihusoojust, kui ta kummardus nendekohale või kükitas nende ette maha ja hoidis nende käsi omapeos. Suuremad tüdrukud, valgete patside ja kaharateseelikutega, tõid talle sületäite kaupa saksa põllulilli.Väikesed poisid seisid reas ja laulsid, nende silmad särasid,lühikesed lokid lehvisid, jalas olid neil tugevad saapad jasoonilised põlvikud. Pargis suurte puude all seisis Juht ise jaseisis rumalasti, justkui pissiks põõsasse.Kui Augusti-ema lõpuks ära läks, peitsin ma raamatumajavundamendi ja seina vahele. Tahtsin teinekord veel neidpilte vaadata, aga mitte kodus, kus onu ütleb: „No mes piasssihandsid asju lapse kätte antama!“ ja vaatab ema otsa.Tahtsin Ärna-toa akna lahti teha ja tuppa sisse ronida.Teadsin, et see aken käib kergesti lahti, kuid raskesti kinni.Kõõlusin tükk aega müüril ega osanud otsustada. Olin omasilmaga näinud, et Augusti-ema võttis sinise seebi vahetoastpõrandalaua alt. Mis seal veel võis olla, seda ma ei teadnud,ma oleksin ise tahtnud põrandalaua üles tõsta ja sinna allavaadata. Võib-olla on seal pildiraamatuid, või on seal äkkisuhkrut? Või pleksiklaasist peadega pusse? Või hõbepaberit?Olin liiga väike, ma ei ulatunud hästi aknast sisse ronima jakartsin ikka ka. Äkki ei saagi enam tagasi välja ja jäängisisse. Päike veereb ära, põrand kägiseb ja kell lööb. Augustipojad Harald ja Heldur tulevad öösel metsast ja laulavad:Ma lahkusin jäädavalt sinust,nüüd võõrsil pean rändama ma.Saatus karm, ei ta hooli nüüd minust,vaid piinab mind lõpmata...ja:Ainult väike sõna „servus“oleks sobiv öelda siis,kui sa lahkuma pead mu´st...Edasi loe märtsikuu RõngulasestLugesin Erik Tohvri tetraloogiat „Kodutute küla“. Mulle meeldis väga, kuna see perioodlangeb kokku ka minu eluajal kogetuga.Põhiline tegevus toimub Raudiku külas ranniku lähedal piiritsoonis. Saatuse tahtel kohtuvadsiin erinevad inimesed. Venemaalt perekond Tamm, oma kodust välja aetud põgenikud japaljud teised saatusekaaslased. Külas elatakse läbi ka küüditamine, tekivad sohvoosid jakolhoosid. Peategelased vananevad, nende lapselapsedki kasvavad suureks. Kes onettevõtlikum, saab parema elujärje peale. Seda aga juhtub vähestega.Kirjanik on väga tõetruult ja ilustamata edasi andnud paljude inimeste elu ja nende saatuse.Nimed küll ununevad, aga põhiteemad nagu sakslaste Eestis olek ja venelaste tulek jäävadikka kauaks meelde.Hilda ÜttTeedla raamatukogu lugeja.