Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 628
628 | A UGUST A NNIST /1899–1972/
Mine, too mäelta mahla!
Toomas uhke, meesi musta, kuu ta kõhkles ja kõheles,
teise arvas ja arutas, kolmandalla end kogusi,
läksi metsaje mäele, kaevas augu seal sügava,
põhja teibad lõi teravad, vaiad viltuotsalised,
tegi kui hundi hukkamiseks, karu otsa kukkumiseks.
Kattis oksil hoolikasti, mätsis mättailla hüvasti.
Täkkis kõivu kalda’alla, vahtra nõo nõlva pealla,
pani alla puise püti, kadakase kaljavaadi.
Õhtul heitis õlgedelle, pani end padjule magama,
ütles haige end olevat, keha kõik nagu põlevat,
hakkas mahla nõudemaie, vahtravetta tahtemaie.
Mareta, maheda naine, ütles, kaunisti kõneles:
“Ei tahaks minna ma hämaras, pelgan minna ma pimedas.
Meil on toassa värske taari, astjassa mõdu magusa,
see on haigele hüvemgi.”
Toomas tõmmu, meel madala, ikka endiselt ajasi:
“Ei taha taari tilgastanut, ihka ei mõdu magedat,
mine, too mäelta mahla, kanna vetta vahterasta!”
See oli Maret maheda, linalakka linnukene,
ei tahtnud tõrkuda tigedalt, hea oli heldesti lubama,
läks ta täitma kaasa käsku, varnast rüüda võttemaie.
Ori ohkas õrre alla, Anne halvake kõneles:
“Ära mine, Maretakene, vaata ette, hea emanda —
sinna soed jo salgas läksid, karud karjassa kadusid.”
Ei sest heitunud Mareta, tahtis täita kaasa käsku.
Läks veel aita ehtimaie, võtma kirstust kapukaida —
nägi ehteid itkemassa, paatrid nurgas nuttemassa.
Hakkas noorik nõudemaie, hellake imestamaie:
“Miks sa itked, helmekene, nutad, nupuke hõbene?”
“Seda itken ma, emanda, ei jää meile kandijada,
karra kaela seadijada, paatri rinnale panijat.”
Vastas see Maret maheda: “Ärge nutke, ehtekesed,
maha jääb mul maimu kaksi, leinavada linnukesta.
Küll need teidki kord küsivad, paatreid rinnale panevad.”
Tundis ta häda tulevat, aimas ette õnnetusta,
läksi äialta küsima, taadilt tarkust otsimaie:
“Ütle, tarka taadikene, Toomas õhkab õlgedella,
puhkab sängissa siruli, tahab mahlada mäelta,
vahtravetta voore pealta. Kardan käia ma pimedas,
kas pean siiski ma minema?”