Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 648
648 | A LEKSANDER S UUMAN /1927–2003/
Lõhkemata mürske ja granaate
lebas kulu all kui käbisid.
Sõjajärgsel aastal inimesed
surma said, kes metsa läbisid.
Otsa leidsid lehmad-hobused.
Kohale nüüd jõudis Mutikäpp.
Süütenööri kapslist välja rebis,
üles tõstis, surtsus tuletäpp.
Läksime ta juurde. Vaikisime.
Igaüks nüüd tundis — olen rumal,
alatu ja arg. Me keskel seisis,
käsi põues, mutiküüsne Jumal!
Õhkuvpõskne, higist märg kui kalts.
Meeletumad silmad kilasid.
Nüüd ta sõprust ihkasid need poisid,
kes varem kõige rohkem pilasid.
(1973) Maa paistel, 1975
Tondihobu tõugud vetikatega, 2002
ÜKSJALG
Kord isa-ema olid kodust ära.
Me esialgu puksisime ust.
Kõmm! ja kõmm! Kumb kõvemini jõuab?
Silme ees tükk aega oli must.
Siis paelus meie pilku leivajahu,
isemoodi valge, kerge, kohev,
külimitus astja kaane peal.
Uueks mänguks lahti läks meil kohe.
Siputasin jahu pingi peale.
Õde põrandale siputas.
Loki meie juurde selle peale
tuli, nuuksus, saba liputas.
Kui ju küllalt puistatud meil oli
toolidele, voodi, voodipäitsi,
pliidile ja pliidipuudelegi,
kiljatas mu õde: “Kesse käib siin?”
Nägin — soojast müürist välja puges
veider olend. Kontsust piht ja palg,
silmitu ja kätetu ja kole.
All tal oli ainus lambajalg.