Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 640
640 | A LEKSANDER S UUMAN /1927–2003/
Ja jälle kaldal. Hingeldasin, istusin.
Me majad kaugel paistsid üle lageda.
Mind miski kinni hoidis veel ses paigas,
ehkki kiirelt tahtsin ära pageda.
Ja ennäe! Veel ta tõusis. Hõljus lõdvalt.
Kummuli. Ei enam mingit ohtu
ta endast kujutanud. Juurde kroolisin.
Kättpidi ujutasin kaldarohtu.
Sealt tirisin ta heinakuhja põhjale.
Maapinda ei ma usaldanud kalki.
Vaest inimkeha sõtkusin ja tampisin.
Pea poisivolask näitas elumärki.
Ei söönud ma sel õhtul, polnud isu.
Liig lähedalt sai nähtud surma lõusta.
Öö läbi nägin nägemusi. Raske
mul oli õigel ajal üles tõusta.
Jäin karjas magama. Kui virgusin,
mu lehmad-lambad teinud olid sääred.
Pea leidsin ma nad rahus mäletsemas
eilses õudses paigas Pedja ääres.
Ja vaat kus ootamatus! Naabri kari
ka kõrges angervaksas teispool jõge.
Näen — Volli oma uppumise kohas
üksipäini ujub! Täitsa sõge!
Järjepannu ühest kaldast teiseni.
Ja ikka täpselt sealt, kus alla neelab.
Puristab ja mulle näkku irvitab.
Mina jahmunud ja teda keelan:
“Volli, tule välja! Alles eile
sind kindlast uppumisesurmast päästsin!”
Ta tuli. Sõnas kalasilmil: “Tead,
praht sa oled praegu minu käes siin!”
Tal hambad külmast plagisesid suus
(vist ujumist siin õppis mitu tundi),
kui kõrgel laulval häälel assetas
mu karja peale oma hullu Hundi.
“Või sina päästsid mind! Päh! Pole kuulnud.
Niisugust lugu juhtuda ei saagi!”
Ta oli minust suurem. Väga viisakalt
ta käest veel vastu võtsin lõuahaagi.
Miks Voldemar nii käitus? Palju aastaid
ma vangutanud pead. Nüüd hall on juus.