Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 646<br />
646 | A LEKSANDER S UUMAN /1927–2003/<br />
Asus ägedalt asja juurde<br />
kellamees Sikkari abiga.<br />
Lund teravalt tuiskas sel päeval.<br />
Oli maa nõnda kõva <strong>kui</strong> raud.<br />
Ei meeste <strong>käes</strong> põrmugi edenenud<br />
kaevude kaevaja haud.<br />
Ka kirstu ei saanud nad os<strong>ta</strong>,<br />
sest kapi<strong>ta</strong>l kulub, nii-öelda.<br />
Ja millega pead sa, hing, lapid,<br />
<strong>kui</strong> homsele päevale mõelda?<br />
Küll mõtlesid nemad sügavalt.<br />
Kole raske oli otsust teha.<br />
Kanti öö varjus palitu sees<br />
vaest Juhkami surnukeha.<br />
Lasti vastkaevat võõrasse kalmu.<br />
Põhi <strong>ta</strong>saseks uuesti rihiti.<br />
Sealsamas oma teisedki patud<br />
<strong>ta</strong>evale viimseni pihiti.<br />
Oli hommikul uhke matus.<br />
Tuli rahvast kokku <strong>kui</strong> murdu.<br />
Üks vististi väga tähtis mees<br />
oli Kissa kandis surnud.<br />
Enne ilmalik <strong>ta</strong>litus peeti.<br />
Pärast vaimulik kah igaks juhuks.<br />
Küll “Isamaa armu” seal lauldi,<br />
küll “Tähtede <strong>ta</strong>ga” seks puhuks.<br />
Ka kellamees Sikkar ja Lilienthal<br />
haua ääre peal esireas<br />
surmtõsiselt seisid, käed ristis,<br />
teiste kurbade saatjate seas.<br />
Oma Simuna kaevumeistrit<br />
nad matsid. Hea olgu <strong>ta</strong> ase!<br />
Halb ainult, et otse <strong>ta</strong> otsa,<br />
sindrid, setivad kissalase.<br />
Siis kõnesid peeti. Siis vani<strong>kui</strong>d<br />
kuhjaga kalmule kanti.<br />
Pole kuuldud-nähtud, et kuskil on<br />
nii aus<strong>ta</strong>tud vallasanti.<br />
Ka Julius kõneles. Allikaveest<br />
ja kaevudest käis see jutt.<br />
Kui kujundirikas keel on <strong>ta</strong>l,<br />
nii arvasid kõik, kurgus nutt.<br />
Ja mõtlesid ja mõis<strong>ta</strong><strong>ta</strong>sid,<br />
kes on küll need kaks väärt meest,<br />
kes võõrale leinale kaasa<br />
nii õhkavad südame seest?<br />
Vist Orguse palvevennad,<br />
kes kuulsa kadunu hauda<br />
aus<strong>ta</strong>vad. Kissasse kutsuti<br />
nad õhtuks peiedelauda.<br />
Läks nädal. Külanõukogu esimees<br />
koh<strong>ta</strong>s Juliust viinasabas<br />
seal Simuna männiku ääres. Küll<br />
mehi mõmises maanteel ja rabas<br />
<strong>kui</strong> karusid ja nende poegi,<br />
kes une pealt ülesse aetud.<br />
Esimees küsis: “Lilienthal,<br />
kuhu see Juhkam sai maetud?”<br />
Ei Julius kohkunud karvavõrd.<br />
Aus vastus oli valmis <strong>ta</strong>l:<br />
“Ah Juhkam? Mis temal nüüd viga!<br />
Ta puhkab Toominga all.”<br />
(1973) Maa paistel, 1975<br />
Tondihobu tõugud vetikatega, 2002
Change language