Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 638<br />
638 | A LEKSANDER S UUMAN /1927–2003/<br />
ses pilkases mühas<br />
kilasid hagijad,<br />
kes lähenesid üha.<br />
Ahaa.<br />
Ja juba üle põllu ja aiamaa<br />
läks nende lärm.<br />
Ja suure looma mütsuv samm<br />
ka oli kuulda.<br />
Ja samas jälle laande ja öhe<br />
kõik kadus kohe...<br />
“Inets, Inets,<br />
kaitsku sind mets!”<br />
sõnasin.<br />
“Kuis saan sind aida<strong>ta</strong> praegu<br />
mina siin?”<br />
Kui kentsakalt te üksteist küll kutsute!<br />
Hehee!<br />
Haldjate keel.<br />
Hommikul valges aga<br />
uurisin jälgi.<br />
Emapõder oli põgenenud<br />
vasikaga.<br />
(1970) Valguse kuma sees, 1972<br />
Kaunis on kummaline, 1988<br />
VÕÕRAS<br />
Unenatukest silmist pühkides<br />
magusat ja hella,<br />
kuulsin, mitte kuskil pole<br />
kuulda karjakella.<br />
Salusid-välusid pahmasin<br />
ja peagi <strong>ta</strong>ip lõi oimu:<br />
jäljed suundusid laane poole,<br />
millest mul polnud aimu.<br />
Pedja jõe kärestikust läbi<br />
olid läinud kõik sarvikud.<br />
Oh, te mu saa<strong>ta</strong>na sigidikud,<br />
armsad kadunud karvikud.<br />
Mina. Et jooksen trummi kaudu.<br />
Mulk oli trummil ees.<br />
Aialatile lõuaga toe<strong>ta</strong>s<br />
väikene võõras mees.<br />
Just<strong>kui</strong> kuuldud härjapõlvlane,<br />
valges kuues ja pükstes.<br />
Mina jahmel, <strong>ta</strong> külmas rahus,<br />
vahtisime üksteist.<br />
Kohe teadsin, see pole laps.<br />
Ta kuju kõneles muust.<br />
Uuriv pilk ja muie suul<br />
mul läbi lõikasid luust.<br />
Peaga vangu<strong>ta</strong>s, mõis<strong>ta</strong> andis<br />
inimene-käbi:<br />
kulla karjak, kus mina seisan,<br />
sealt ei minda läbi.<br />
Tahtsin ümber pöörda. Võtku<br />
<strong>ta</strong> mu lehmad-lambad.<br />
Tundsin, jalad olid jäigad<br />
nagu soolasambad.<br />
Vaia kombel otsapidi<br />
olin maasse rammitud.<br />
Tema seisis. Valged juuksed<br />
keskelt seitli kammitud.<br />
Veikles päike, mängles puhang<br />
siidivoldistikul.<br />
Härrasmehe rüht ja keha<br />
oli küünarpikul.<br />
Kaamenäone, helesilmne.<br />
Naaldas siis end käele.<br />
Pikad hetked allusin <strong>ta</strong><br />
võimule ja väele,<br />
kuni leidsin, olen vaba.<br />
Tuulekiirul koju.<br />
Suhkruvett memm andis. Sõnas:<br />
“Mine voodi, poju!”<br />
Isa ühmas: “Ah, seesamune<br />
jälle näi<strong>ta</strong>b ennast.<br />
Lähen karja.” Igaks juhuks<br />
kutsus kaasa vennast.<br />
Valguse kuma sees, 1972
Change language