Piisku läigatas vanas käes värahtav kann, kui ta kogeldes ütles ...

Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:16 PM Page 630
630 | A UGUST A NNIST /1899–1972/
Kirves mürkjas jo mürises, hääl see äkine käratas:
“Pane aga pea nüüd paku peale, säe hiuksed õrre peale!”
Ehmus see Maret maheda, hüüateli, hüpateli,
püüdis pakku veel pageda, ise haudaje vajusi,
kukkus otseti odasse. Sinna jättis hella hinge,
sinna kaunike kadusi, hukkus maimu liig maheda.
Jäid kõik nurmed nuttemaie, põllud silmi pühkimaie,
alemaad haletsemaie, muretsema metsad mustad,
et oli lapsi liig laheda, liig maheda marjakene.
Jäid need lapsed leinamaie, pisikesed piuksumaie,
toatäisi tuikumaie, lauatäisi laulemaie,
iga tuule tuigutada, iga saolegi sadada.
Mees see naib veel uue naise, leiab uuegi emanda,
leia ei lastele emada, helladelle hoidijada,
emaarmu andijada, rinnapea suhu surujat.
Nutsid nurmed need nädala, kodu leinas kuuda kaksi,
eluaeg aga eidetumad, ea kõik ematud lapsed.
Sakste kohus
Sinisiiba sirgukene, vahajalga varbelane,
kandis see sõna koduje, viis ta teada vendadelle.
Tulid vennad vaatamaie, armaid jälgi otsimaie,
leidsid august naise noore, kallikese koltunulta.
Kandsid kallikse koduje, ei jäänud juurde nuttemaie,
jätsid naised nuttemaie, vanemad vesistamaie,
ise tulid Mäele taas tagasi, asja jälgi uurimaie,
musta jälgi mõõtemaie, kuulama pere kõnesid,
augu kaevajat küsima, naise saatmist nõudemaie.
Käisid päeva, käisid teise, nõu otsisid nädala,
kuulasid küla kõnesid, jutu juuri urgitsesid.
Läksid mõisa kaebamaie, õe õigust otsimaie,
kohut karmi nõudemaie. Naeris Pärtel, pulgajunkur:
“Mis on asja sest minule või on asja haakrehile?
Vist läks viltu virvekene, eksis auku õnnetuke.”
Veel ei uskund vennikesed, ikka jälgi veel ajasid,
kuulasid küla kõnesid, jutu juuri urgitsesid.
Kuulsid siis kõnet külassa: Kaks enne kõrtsissa käratses,
kolm nüüd kõrtsissa käratseb, pillub laiali rahasid —
üks on Pärtel, pulgajunkur, teine Toomas, Mäe toreda,
kolmas see on Mango musta, maa hulkuja õela,