John Kander - Vanemuine

Manuel Puig John Kander ja Fred Ebb
John Harold Kander (1927) alustas Broadway karjääri 1950. aastatel koorijuhi, dirigendi ja
arranžeerijana. Tema esimeseks muusikaliks oli 1962 lavale jõudnud „A Family Affair“ koos
James ja William Goldmaniga. 1965 algas aastakümneid kestnud koostöö laulusõnade autori
Fred Ebbiga (1928-2004), esimeseks ühisprojektiks oli „Flora, the Red Menace“, milles
debüteeris noor Liza Minelli. Samal aastal salvestas teine tõusev täht Barbra Streisand kaks
Kanderi ja Ebbi laulu, mis pani aluse paari edule. Nende kõige edukamateks muusikalideks
peetakse tavaliselt „Cabaret’d“ (1966) ja „Chicagot“ (1976), mis mõlemad on ka kinolinale
jõudnud (vastavalt 1972 ja 2002, „Cabaret“ võitis 8 ning „Chicago“ 6 Oscarit). Lisaks on nad
kirjutanud laule mitmetele teleprogrammidele ja filmidele. Tuntuim neist on tõenäoliselt
Martin Scorsese linateose „New York, New York“ (1977) nimilugu, mida filmis esitas Liza
Minelli, mille Frank Sinatra laulis maailmakuulsaks ja mida peetakse New Yorgi mitteametlikuks
hümniks.
Manuel Puig (1932-1990) huvitus juba noorena kinost, tudeeris aga alates 1950 Buenos
Airese ülikoolis arhitektuuri ning kirjandusteadust. 1956 õnnestus tal stipendiumi toel alustada
filmikunsti õpinguid Roomas. Hiljem töötas hispaania ja itaalia keele õpetajana, aga ka
nõudepesijana ning kirjutas oma esimesed stsenaariumid. 1961-1962 oli Puig assistendiks
erinevate filmide juures Buenos Aireses ja Roomas. 1963 kolis ta New Yorki, kus kirjutas oma
esimese romaani „La traición de Rita Hayworth“ („Reedetud Rita Hayworthi poolt“, valmis
1965, ilmus 1968).
1967 pöördus Puig tagasi Buenos Airesesse, kus ilmusid romaanid „Boquitas pintadas“
(„Mingitud musikesed“ 1969, eesti k 1993) ja „The Buenos Aires Affair“ (1973). Viimase teose
levitamine keelati Argentiina parempoolse valitsuse poolt. Lisaks sai kirjanik telefonitsi
ähvarduskõne paramilitaarselt Argentiina Antikommunistlikult Assotsiatsioonilt ning oli
sunnitud emigreeruma Mehhikosse. Seal ilmus 1976 tema kõige kuulsam teos „El beso de
la mujer araña“ („Ämbliknaise suudlus“). 1983 seadis Puig ise oma romaani näidendiks,
mis esietendus inglise keeles 1985 Londoni West Endis (Eesti Draamateatris 1994, lavastaja
Georg Malvius, peaosades Ain Lutsepp ja Jüri Krjukov). 1985 kirjutas Leonard Schrader
selle alusel stsenaariumi, mille tõi kinolinale argentiina-brasiilia režissöör Héctor Babenco
(peaosades William Hurt, Raúl Juliá ja Sonia Braga; William Hurt sai osatäitmise eest parima
näitleja Oscari). 1988 ilmus Manuel Puigi viimane romaan „Cae la noche tropical“ („Troopilise
öö saabudes“). Kirjanik suri 1990 Mehhikos, temast jäi maha lõpetamata romaan „Humedad
relativa 95%“ („Suhteline niiskus 95%“).
Tänapäeval arvatakse Manuel Puigi suurimate Argentiina kirjanike hulka, ent tema tee tunnustuseni
ei olnud kerge. Eelkõige kodumaal kohtasid teosed, milles kirjanik ühendas massikultuuri
elemendid ning avangardistlikud vahendid, teravat kriitikat. Paljud nägid teda vaid
triviaalkirjanduse autorina. Läbimurre saabus alles „Ämbliknaise suudlusega“. Selle romaani
omapäraks on jutustaja täielik puudumine. Tekst koosneb vaid dialoogidest, teadvusevoogude
kirjeldustest ja politseiraporteist. Tegevusest lahus käsitletakse üheksas mahukas
joonealuses märkuses psühhoanalüütilist teooriat homoseksuaalsuse olemusest ja põhjustest.
Puigi romaanide läbivaiks kujundeiks on Hollywoodi filmid, tango, Argentiina provintsi
värvitud tegelaskujud. Tema looming on selgelt mõjustatud isiklikest kogemustest. Ikka ja
jälle käsitleb vasakpoolsete poliitiliste vaadetega ja avalikult homoseksuaalne kirjanik just
ühiskondlikku ja seksuaalset rõhumist konservatiivses ning moralistlikus ühiskonnas.