Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Koit Toome Lauri Liiv<br />
Taisto Noor Tanja Mihhailova<br />
Poliitiline olukord Argentiinas<br />
1976 - 1983<br />
Romaani „Ämbliknaise suudlus“ ilmumise aastal algas Argentiina ajaloos periood, mida<br />
tuntakse Rahvusliku Reorganisatsiooni Protsessina (Proceso de Reorganización Nacional<br />
1976-1983). Võimude antud nimetus pidi viitama selle „protsessi“ ajutisele iseloomule, mille<br />
käigus üritati rahvas konservatiivsete ideaalide alusel „uuesti organiseerida“, et seejärel taastada<br />
demokraatia. Maad valitses sõjaväeline diktatuur, ent üldine olukord sarnanes pigem<br />
kodusõjaga, kus terrorit kasutasid nii riik kui selle vastu võitlevad geriljaorganisatsioonid<br />
(arvatavalt üle 30 000 ohvri).<br />
Juba 1960. aastate lõpus lahvatas Argentiinas ühiskondlik kriis, mille põhjuseks oli lõhe parempoolse<br />
militaarvalitsuse ning töölisliikumise ja vasakpoolsete organisatsioonide vahel.<br />
Konflikt sai avalikuks arvukates rahutustes. Viimase väljapääsuna näis režiimile ühiskonna<br />
demokratiseerimine. 1955. aastast Hispaanias eksiilis viibinud Juan Perón naases ja tõusis<br />
1973 kolmandat korda võimule. Tema surma järel juulis 1974 sai presidendiks Peróni kolmas<br />
abikaasa Isabel. Ent majanduslikud probleemid kuhjusid ning taas puhkes vägivald riigi ja<br />
vasakpoolsete geriljaorganisatsioonide vahel. Lisandusid mitmed korruptsiooniskandaalid<br />
ja valitsuse populaarsus langes kiiresti.<br />
24. märtsil 1976 toimus riigipööre. Isabel Peróni valitsus asendati sõjaväelise diktatuuriga,<br />
mida juhtis Jorge Videla. Võimu ülevõtmine kestis vaid mõne tunni, mingit vastupanu ei<br />
osutatud. Režiim saatis veel samal päeval laiali parlamendi, vabastas ametist ülemkohtu ja<br />
lõpetas kõigi poliitiliste parteide tegevuse määramata ajaks. Alguses nautis hunta suhteliselt<br />
suurt rahva toetust, kuna rahulolematus Isabel Peróni valitsusega oli üldine. Mõneks ajaks<br />
stabiliseerus ka majanduslik olukord. Diktatuur kuulutas, et nende poliitika orienteerub<br />
kristlik-konservatiivsetele väärtustele ja teeb lõpu nii geriljaorganisatsioonidele kui igasugustele<br />
„õõnestusaktidele“. Demokraatia uuendamiseks lubati dialoogi oluliste isikutega<br />
poliitika, ametiühingute ning religiooni alal.<br />
Mõne nädalaga sai selgeks, et uue valitsuse meetodid on üsna brutaalsed, algas nn „räpane<br />
sõda“ (guerra sucia). Linnades toimusid sümboolsed marksistliku kirjanduse põletamised.<br />
Ajakirjandus allutati rangele tsensuurile, paljud nimekad loomeinimesed olid sunnitud<br />
maalt lahkuma. Loodi salajased kinnipidamisasutused, mida hiljem võrreldi natside kontsentratsioonilaagritega.<br />
Neis hoiti kuude või isegi aastate kaupa sageli meelevaldselt<br />
väljavalitud „kahtlusaluseid“. Piinamised ja hukkamised said vanglates tavaliseks. Valitsuse<br />
julgeolekuteenistus tegi koostööd mitmete paramilitaarsete surmaeskadronidega. Diktatuuri<br />
kritiseerijad kadusid jäljetult. Mõiste desaparecidos (kadunud) sai kõigi Ladina-Ameerika<br />
sõjaväeliste diktatuuride ohvrite sünonüümiks.<br />
1977 raporteeris režiim esimestest „edusammudest“: geriljaorganisatsioonid olid enamuses<br />
maha surutud, nende mõju elanikkonna hulgas vähenes. 1978 teatas Videla, et „sõda“ terrori<br />
vastu on lõppenud. Riigipoolne terror jätkus sellegipoolest. Näiteks tehti samal aastal Argentiinas<br />
toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste eel maatasa mitmed vaestelinnaosad,<br />
nende asukaid piinati ja tapeti, et maailmale „puhast Argentiinat“ näidata. Need võistlused,
Change language