John Kander - Vanemuine

„Ämbliknaise suudluse“ tegevus toimub konkreetsel ajaloolisel taustal: peale Juan Peroni
surma ning tema abikaasa Isabella marionettrežiimi haarasid 1976 sõjaväelased kindral
Jorge Rafael Videta juhtimisel võimu ning algatasid Argentiinas „Rahvusliku reorganisatsiooni
protsessi“. Nad lubasid, et „haiglased ühiskondlikud arengud“ lõigatakse läbi ning riigis
taaskehtestatakse „vanad konservatiivsed väärtused“. Režiim teatas avameelselt: „Kõigepealt
hävitame õõnestajad, seejärel neile sümpatiseerijad, siis ükskõiksed ja viimaks leiged.“ Selle
nõndanimetatud „räpase sõja“ käigus mõrvati riigiaparaadi poolt tõestatult 2 300 inimest,
üle 11 000 vahistati ning hinnanguliselt 30 000 kadus jäljetult.
Manuel Puigi 70ndate lõpus ilmunud romaan, mis on lavateose aluseks, kujutab endast valjuhäälset
protesti ühiskondliku terrori, rõhumise ja meelevaldsuse vastu. Muusikali autoreid
tuleb tunnustada selle eest, et nad säilitasid ühemõtteliselt poliitilise hoiaku.
Argentiina vanglas kohtuvad kaks täiesti erinevat inimest: homoseksuaalne vaateakende
dekoreerija Molina, kes on vahistatud alaealise väidetava ärakasutamise eest, põgeneb brutaalsest
tegelikkusest filmi säravasse unistustemaailma ja klammerdub sellesse kui ainsasse
võimalusse ellu jääda. Heteroseksuaalne režiimivastane Valentin mõistab selgelt poliitilist
olukorda ja tahab ühiskonda muuta. Need algselt nii erinevad mehed, keda juhus on vangikongis
kokku toonud, unistavad mõlemad teistsugusest, paremast maailmast, ja sellest saab
nende lähenemise alus. Üldistatult kirjeldab lavateos igapäevast heitlust inimväärikuse,
armastuse ja õnne eest. See kutsub üles sallivusele üksteise suhtes ja sunnib vaatajaid toimuvat
mõistma – mitte üksnes episoodina kaugest ajast ning võõralt mandrilt, vaid otsima
paralleele siin ja praegu.
„Ämbliknaise suudluses“ on seega kõrvuti meelelahutus ning tõsine, ajakohane ja võib-olla
isegi häiriv teema. Ent just see ühendus laseb vaatajal toimuvast vahetult osa võtta – ja nõnda
sünnibki hea teater.
Roman Hovenbitzer (oktoobris 2009)
The musical „Kiss of the Spider Woman“ has a particular historical background: after Juan
Peron’s death and the following puppet regime of his wife Isabella, the military junta under
General Jorge Rafael Videtta seized power in 1976 and started the “process of national reorganization“
in Argentina. “The morbid social developments“ had to be suppressed and the
country had to re-establish “old conservative values”. The dictatorship declared openly: “First,
the subversive elements must be destroyed, followed by their sympathizers’, those who are
indifferent, and finally, those who are feeble.” During the so-called “dirty war”, the Establishment
murdered 2,500 people, more than 11,000 were imprisoned and approximately 30,000
simply disappeared. The libretto is based on Manuel Puig’s novel written at the end of the
seventies that is a powerful accusation against the atmosphere of fear, terror, oppression
and tyranny. We must give credit to the authors of the musical who have conveyed this unambiguous
political pressure. Two totally different people meet in an Argentinian state prison.
Molina, a homosexual window dresser who has been unjustly detained for an alleged
seduction of an adolescent, escapes from brutal reality into the glamourous world of movies,
clinging to this concrete possibility of survival. Valentin, a heterosexual, an enemy of the
regime and a resistance fighter, faces the political situation and seeks a social solution. These
completely different men who are brought together by misery in their prison cell, both
dream of another, better world, which becomes the foundation of their close relationship.
Basically, the play describes the everyday individual struggle for human dignity, personal
love and happiness. It appeals for tolerance and helps us see the story not only as an episode
from a distant time and foreign continent, but to draw parallels with the present day.
„Kiss of the Spider Woman“ presents good entertainment along with serious, topical, and
perhaps even disturbing issues. After all, it is exactly this mixture that enables the audience
to participate directly in the events, and thus, good theatre is born.
Roman Hovenbitzer (October, 2009 )