Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
16 Elu lugu<br />
17<br />
tud. Koodi ta teadis, nii et viimne<br />
kui sent oli arvelt kadunud. Suurem<br />
poiss oli siis parasjagu Tallinnas<br />
mu ema juures, aga abikaasa võttis<br />
ka noorema kaasa ja läks lapsega<br />
ühe oma sõbra juurde. Ning alustas<br />
pärast seda minuga kohtuteed.<br />
Emaõiguste äravõtmiseks,” kirjeldab<br />
Silvia sündmuste jada, mis talle<br />
senimaani tundub rohkem kuskilt<br />
nähtud õudusfilmina kui tema enda<br />
läbielatud eluna.<br />
Kohtunik otsustaski määrata lapsed<br />
isale. Ju kaalusid ema puuded ja<br />
enesetapukatsega tõestust leidnud<br />
vaimne ebastabiilsus üles isa viinalembuse,<br />
laenu- ja kasiinosõltuvuse<br />
ning võimetuse töökohti pidada.<br />
Lapsed olid isa kasvatada umbes<br />
aasta, seejärel viis isa pojad turvakodusse.<br />
Sealt saadeti poisid edasi lastekodusse.<br />
Laviinina üksteisele järgnenud<br />
katastroofid paiskasid Silvia sõna<br />
otseses mõttes põrmu. Mõne aastaga<br />
oli temast saanud töötu, kodutu,<br />
varatu, pereta ja lasteta naine. Vaid<br />
süvenev depressioon oli see, mis<br />
alles oli jäänud.<br />
Kummalisel kombel andis aga just<br />
kõige valusam löök – emaõiguste<br />
äravõtmine talle jõudu edasi minna.<br />
Silvia on tänulik koduvalla sotsiaalnõunikule<br />
ja lastekaitse spetsialistile,<br />
kes olid talle abiks uues kohtuasjas<br />
emaõiguste tagasisaamiseks.<br />
„Nendeta ma ei tea, mis seisus ma<br />
praegu oleksin, ja kus minu pojad<br />
oleksid,” kinnitab Silvia.<br />
„See kohtutee oli pikk ja raske.<br />
Äärmiselt alandav oli aina ja aina<br />
tõestada, et saan emakohustustega<br />
hakkama. Vaatamata sellele, et olen<br />
mitme puudega ja ametlikult diagnoositud<br />
depressiooniga. Kulukas<br />
oli see lugu samuti, 300 eurot läks<br />
advokaadile, sellist raha pensionist<br />
kokku koguda pole sugugi naljaasi.<br />
Aga kõige tähtsam on muidugi see,<br />
et sain lapsed tagasi.”<br />
Silvia elu veeres täie hooga allamäge, kuni ta asus koostööd tegema<br />
Simonega, kes hakkas ta tugiisikuks.<br />
Tugiisik<br />
Edasine läks juba samm-sammult.<br />
Silvia sai üürile korteri, mis<br />
koosnes kööktoast ja magamistoast.<br />
Toiduabiga tuli appi Toidupank.<br />
Ja muidugi hakkas naine, niipea<br />
kui jalad juba vähegi tugevamalt<br />
all, tööd otsima.<br />
Silvia osales agaralt puuetega inimeste<br />
ühingute korraldatud koolitustel.<br />
Täiendas end arvutiprogrammide<br />
kasutamise alal ja võttis<br />
tänuga vastu kõik saadaval olevad<br />
väljaõpped. Paraku lõppes nii<br />
mõnigi ametikoolitus tõdemusega,<br />
et väga kehva nägemise tõttu ta<br />
sel alal toime ei tule. „Osalesin näiteks<br />
puhastusteenindajate väljaõppes.<br />
Pidime tegema proovitöö vanas<br />
maaülikooli majas, mis oli surnud<br />
kärbseid täis. Kui ma neidki ei näe,<br />
no mis puhastusteenindaja minust<br />
tuleb,” kurdab Silvia.<br />
Mõistagi lootis naine abi ka töötukassast,<br />
ent paraku piirdusid sealse<br />
konsultandi soovitused näpuviibutamisega:<br />
peate ise tööd otsima!<br />
Pööre tuli siis, kui Silvia taotles uue<br />
rehabilitatsiooniplaani koostamist<br />
ning plaani kirjuti ka töötamise toetamise<br />
ja tugiisiku teenus.<br />
„Olin olnud töölt ära üle kümne<br />
aasta ja üle selle pika aja alustasin<br />
igapäevast tööharjutust Tartu<br />
vaimse tervise hooldekeskuses.<br />
Alustasin kangakudumise õpingutest<br />
ja kudusin isegi mitu kaltsuvaipa.<br />
Samas tutvusin ka oma tugiisiku<br />
Simone Eprega, kes on mulle praeguseni<br />
toeks ja abiks kõikvõimalike<br />
murede lahendamisel. Simone hakkas<br />
mulle ka kohe töökohta otsima,”<br />
kõneleb Silvia.<br />
Nõudepesija<br />
Esialgu tõi küll enda siia-sinna<br />
ametisse pakkumine, töövestlustel<br />
ja proovitööpäevadel käimine<br />
Silviale kaasa vaid uusi pettumusi.<br />
„Aga Simone ei teinud tagasilöökidest<br />
väljagi. Ütles ainult: mis siis,<br />
otsime edasi! Ja möödunud aasta<br />
aprillist olengi töötanud Tartu kesklinnas<br />
Dedi kohvikus nõudepesijana,”<br />
ütleb Silvia, silmis rõõm. „Kusjuures<br />
ka sinna tööle saamine ei läinud<br />
lepse reega. Esialgu ei helistanud<br />
nad tagasi. Aga just Simone oli<br />
jälle aktiivsem pool, võttis ise ühendust<br />
ja palus kaaluda minu tööle<br />
võtmist. Pärast seda saingi telefonikõne,<br />
et äkki saan kohe järgmisel<br />
päeval kohale tulla.”<br />
Silvia on töökohaga väga rahul.<br />
“Kummalisel kombel andis aga<br />
just kõige valusam löök – emaõiguste<br />
äravõtmine Silviale jõudu edasi minna.<br />
Töökaaslased on sõbralikud ja valmis<br />
ka aitama, kui näiteks mõne<br />
linnas toimuva ürituse ajal on kohvikus<br />
tavalisest rohkem kliente ja<br />
pisut aeglasema töötempo tõttu<br />
kipub Silvial töömaht üle pea kasvama.<br />
„Enne mustade nõude masinasse<br />
panekut tuleb need vee all toidujääkidest<br />
puhtaks loputada. Mina ei<br />
näe pisikesi toiduriismeid ja seepärast<br />
teen nii, et ühes käes hoian voolikut,<br />
millega nõusid üle loputan,<br />
ja teise käega katsun taldrikud veel<br />
igaks juhuks üksipulgi üle. Sellest<br />
see aeglasem tempo tulebki. Mõnikord<br />
olemegi siis oma ülesandeid nii<br />
jaganud, et teised pesevad ja mina<br />
jagan puhtad nõud laiali,” selgitab<br />
Silvia.<br />
Silvia on töötanud kümme kuud.<br />
Paraku pole ta ikka veel kindel, kas<br />
või kui kauaks ta oma praegusesse<br />
ametisse jääda saab. Täpsemini öeldes:<br />
kaua ta füüsiliselt raskes nõudepesijaametis<br />
vastu peab.<br />
Tervis<br />
Töö on püstijalu ja pärast 10-tunnist<br />
vahetust on ta nii väsinud, et<br />
ööga seda väsimust välja ei puhka.<br />
Ning kui õhtusele vahetusele järgneb<br />
hommikune, on see ekspertarstide<br />
poolt täiesti töövõimetuks hinnatud<br />
naisele ränk koormus.<br />
Teiseks – köögitöö pole mõeldav<br />
korraliku ventilatsioonita, aga kui<br />
Kaadrid saatest „Puutepunkt”<br />
Kuigi Silvial oleks oskusi ja võimeid erialasema töö jaoks, hoiab ta<br />
praegu nõudepesija ametist kümne küünega kinni.<br />
“Lapsed ilmselt<br />
on kodus rohkem<br />
närvis, kas ema<br />
jõuab täna koju või<br />
ei jõua.<br />
nahk on parasjagu nõudepesumasina<br />
kallal askeldamisest higine, võib<br />
värskendav õhujuga nõrgale tervisele<br />
häda teha. Silvia ongi kaela- ja<br />
seljavalude pärast juba mitu korda<br />
pidanud haiguslehele jääma ning<br />
terve sügise on ta oma vabad päevad<br />
kulutanud taastusravis käimisele.<br />
See aga on omakorda kaasa toonud<br />
üsna suure kulu.<br />
Pimeda aastaaja saabumise järel<br />
lisandus aga uus mure. Silvia elab<br />
töökohast kümmekonna kilomeetri<br />
kaugusel Ülenurmel. Päevasel<br />
ajal pääseb ta lennujaama bussiga<br />
kesklinnast otse kodumaja ette. Aga<br />
õhtul väljub viimane buss bussijaamast<br />
kell 21.30, täpselt samal ajal,<br />
kui lõpeb nõudepesija õhtune vahetus<br />
kohvikus, ning selle bussi peale<br />
Silvia ei jõua.<br />
Marsruuttaksoga saab Silvia küll<br />
Ülenurme, aga sealt jääb koduni<br />
veel kaks kilomeetrit. „Mul on helkurvest<br />
kaasas, selle panen pärast<br />
marsruuttakso pealt mahatulemist<br />
selga, tugevamad prillid sean pähe<br />
ja kuuldeaparaadi kõrva. Ja nii ma<br />
siis lähen, pilkases pimeduses: kõigepealt<br />
üle raudtee, siis üle tiheda<br />
liiklusega Võru maantee ja siis mööda<br />
valgustamata lennujaama maanteepeenart<br />
koduni välja,” kirjeldab<br />
Silvia eluohtlikku õhtust teekonda.<br />
„Õnneks seni midagi pole juhtunud.<br />
Aga ei või iial teada, kas vastu<br />
tuleva auto roolis on ikka kaine<br />
juht. Mina oma nägemisega ei suuda<br />
läheneva auto kaugust hinnata,<br />
ma ei pruugi ära tabada seda „viimast<br />
hetke”, millal tuleks hädaga<br />
kas või kraavi hüpata. Püüan endale<br />
pimedas astudes iga kord sisendada,<br />
et kõik läheb hästi, kohe-kohe olen<br />
kodus. Lapsed ilmselt on kodus rohkem<br />
närvis, kas ema jõuab täna koju<br />
või ei jõua.”<br />
Lootus<br />
Tööga seotud muredest rääkides<br />
toonitab Silvia aina, et tegelikult on<br />
see siiski suur vedamine, et tal üldse<br />
on üle pika aja jälle kindel töökoht.<br />
Ning ühelgi juhul ei taha ta oma<br />
kurtmisega tööandjat siunata.<br />
Muidugi käib pikk tööpäev talle<br />
üle jõu, aga kui ta tahaks lõpetada<br />
oma töö kaks tundi varem, peaks<br />
ju keegi töökaaslastest õhtul paariks<br />
tunniks tööle tagasi tulema. Sellise<br />
töögraafikuga ei lepiks muidugi keegi.<br />
Pealegi – ka kõigil teistel nõudepesijatel<br />
on oma elu ja oma probleemid,<br />
nendega tuleb tööandjal samamoodi<br />
arvestada kui tema probleemidega.<br />
Ning suur osa Silvia töömuredest<br />
ei sõltu üldse töökorraldusest<br />
kohvikus, vaid hoopis hõredast<br />
ühissõidukigraafikust.<br />
„Muidugi meeldiks mulle teha sellist<br />
tööd, kus tööpäev kestaks alati<br />
üheksast kuueni, kus töötaksin ruumis,<br />
laua taga – korrastaksin pabereid,<br />
ajaksin asju, nagu tegin sekretäriametis.<br />
Või teeksin mõnd lihtsamat<br />
käsitsitööd, olgu siis pakkimine,<br />
komplekteerimine vms. Paraku<br />
sellist tööd Tartust ei leia. Aga kuni<br />
ma mõnd oma tervisele sobilikumat<br />
tööd ei leia, üritan praegusel ametikohal<br />
vastu pidada. Kas või hambad<br />
ristis, sest elada ju tuleb!” Anne Lill<br />
Jaanuar 2015 www.vedur.ee/puutepunkt 27% juhtudest pakuvad vabaühendused teenuseid odavamalt.<br />
Jaanuar 2015
Change language