„Ämbliknaise suudluse“ tegevus toimub konkreetsel ajaloolisel taustal: peale Juan Peroni surma ning tema abikaasa Isabella marionettrežiimi haarasid 1976 sõjaväelased kindral Jorge Rafael Videta juhtimisel võimu ning algatasid Argentiinas „Rahvusliku reorganisatsiooni protsessi“. Nad lubasid, et „haiglased ühiskondlikud arengud“ lõigatakse läbi ning riigis taaskehtestatakse „vanad konservatiivsed väärtused“. Režiim teatas avameelselt: „Kõigepealt hävitame õõnestajad, seejärel neile sümpatiseerijad, siis ükskõiksed ja viimaks leiged.“ Selle nõndanimetatud „räpase sõja“ käigus mõrvati riigiaparaadi poolt tõestatult 2 300 inimest, üle 11 000 vahistati ning hinnanguliselt 30 000 kadus jäljetult. Manuel Puigi 70ndate lõpus ilmunud romaan, mis on lavateose aluseks, kujutab endast valjuhäälset protesti ühiskondliku terrori, rõhumise ja meelevaldsuse vastu. Muusikali autoreid tuleb tunnustada selle eest, et nad säilitasid ühemõtteliselt poliitilise hoiaku. Argentiina vanglas kohtuvad kaks täiesti erinevat inimest: homoseksuaalne vaateakende dekoreerija Molina, kes on vahistatud alaealise väidetava ärakasutamise eest, põgeneb brutaalsest tegelikkusest filmi säravasse unistustemaailma ja klammerdub sellesse kui ainsasse võimalusse ellu jääda. Heteroseksuaalne režiimivastane Valentin mõistab selgelt poliitilist olukorda ja tahab ühiskonda muuta. Need algselt nii erinevad mehed, keda juhus on vangikongis kokku toonud, unistavad mõlemad teistsugusest, paremast maailmast, ja sellest saab nende lähenemise alus. Üldistatult kirjeldab lavateos igapäevast heitlust inimväärikuse, armastuse ja õnne eest. See kutsub üles sallivusele üksteise suhtes ja sunnib vaatajaid toimuvat mõistma – mitte üksnes episoodina kaugest ajast ning võõralt mandrilt, vaid otsima paralleele siin ja praegu. „Ämbliknaise suudluses“ on seega kõrvuti meelelahutus ning tõsine, ajakohane ja võib-olla isegi häiriv teema. Ent just see ühendus laseb vaatajal toimuvast vahetult osa võtta – ja nõnda sünnibki hea teater. Roman Hovenbitzer (oktoobris 2009) The musical „Kiss of the Spider Woman“ has a particular historical background: after Juan Peron’s death and the following puppet regime of his wife Isabella, the military junta under General Jorge Rafael Videtta seized power in 1976 and started the “process of national reorganization“ in Argentina. “The morbid social developments“ had to be suppressed and the country had to re-establish “old conservative values”. The dictatorship declared openly: “First, the subversive elements must be destroyed, followed by their sympathizers’, those who are indifferent, and finally, those who are feeble.” During the so-called “dirty war”, the Establishment murdered 2,500 people, more than 11,000 were imprisoned and approximately 30,000 simply disappeared. The libretto is based on Manuel Puig’s novel written at the end of the seventies that is a powerful accusation against the atmosphere of fear, terror, oppression and tyranny. We must give credit to the authors of the musical who have conveyed this unambiguous political pressure. Two totally different people meet in an Argentinian state prison. Molina, a homosexual window dresser who has been unjustly detained for an alleged seduction of an adolescent, escapes from brutal reality into the glamourous world of movies, clinging to this concrete possibility of survival. Valentin, a heterosexual, an enemy of the regime and a resistance fighter, faces the political situation and seeks a social solution. These completely different men who are brought together by misery in their prison cell, both dream of another, better world, which becomes the foundation of their close relationship. Basically, the play describes the everyday individual struggle for human dignity, personal love and happiness. It appeals for tolerance and helps us see the story not only as an episode from a distant time and foreign continent, but to draw parallels with the present day. „Kiss of the Spider Woman“ presents good entertainment along with serious, topical, and perhaps even disturbing issues. After all, it is exactly this mixture that enables the audience to participate directly in the events, and thus, good theatre is born. Roman Hovenbitzer (October, 2009 )