xxvi pärnu international documentary and anthropology film festival ...

Endla was in fire during World War II. It could be restored but as from
its balcony the independent Republic of Estonia was proclaimed , the
Soviet administration decided to blow it up in 1962. This sad moment
was recorded by the today’s Festival Chief who studied then in the 9th
grade (on the photo above). In 1970-s, Hotel Pärnu was erected at the
same place.
Endla põles sõjatules. Hoonet oleks võinud hiljem taastada. Saatuslikuks sai
asjaolu, et teatrimaja rõdult oli välja kuulutatud sõltumatu Eesti Vabariik.
Nii otsustas linna täitevkomitee 1962. aastal Endla õhku lasta. Seda kurba
hetke nägi ja filmis tänane festivalipealik, kes siis oli 9.klassi poiss (pildil
üleval). Nüüd seisab Endla asemel hotell Pärnu.
Pealik heietab...
Pärnu võib uhke olla, et on saanud olla meie rahvusliku
filmikunsti hälliks. Kui kõige esimesed filmivõtted tegi 1912.
aastal Johannes Pääsuke Tartus, siis juba 1913.aastal jäid
filmilindile ka Tallinn ning Pärnu. Tallinnas Estonia teater.
Pärnus aga Endla teatrimaja. Endla rõdult kuulutas viis
aastat hiljem Hugo Kuusner välja Eesti Vabariigi. Vaatan
hüplevat filmipilti ja mõtlen - kas pole vaimustav see suvepäev,
kui vastvalminud teatri eest voolab läbi laulupeoliste rõõmus
rongkäik, lipud lahedalt lehvimas! See mitmekordselt sümboolne
kaader, esimene liikuv pilt Pärnust, ongi meie XXVI festivali
tunnuskujund. On ju juubeliaasta EESTI FILM 100!
Juubelid on ikka erilised, sajanda sünnipäeva tähistamine
eriti. Meie hulgas pole ühtki saja-aastast filmiloojat, ent
eelmiste põlvkondade poolt loodu elab meis edasi oma
vaiksel, eestilikul viisil. Mis oleks meie dokumentalistika täna,
kui kolmekümnendatel aastatel poleks Konstantin Märska
ja Theodor Luts jäädvustanud oma poeetiliste kaameratega
Osmussaart ning Ruhnut? Nende meeste filmidest terendab
vastu sama tugev armastus oma kodumaa looduse ja rahva vastu
kui maailmakino ühe suurima meistri Robert Flaherty imetlus
inimese ning looduse ühtekuuluvusest Araani saartel. Iirlastel
käib võitlus Atlandi ookeaniga, meie Läänemeri on hoopis
tagasihoidlikum. Ja tagasihoitumad on ka meie, põhjamaalaste,
tunded ning… kunst.
Palusin juubeliaastal tulla välismaa kolleegide filme hindama
eesti dokumentalistika elavad klassikuid Andres Sööti, Mati
Põldret, Enn Sädet, Valentin Kuiki ning Arvo Ihot. Minu
meelest sai kokku täitsa autoriteetne žürii. Nimetatud meistrid
on vändanud tõsielufilme nii kodu- kui välismaal. Ei saa öelda,
et filmitegemine oleks sport, kus kodustaadionil on lihtsam edu
saavutada. Tõsine elufilmija tegeleb inimeste süvaprobleemidega
ning need on sarnased üle kogu maailma. Seda kinnitab oma
värskes suurteoses „Elagu antipoodid!“ ka meie vene kolleeg
Viktor Kossakovski. Asjata ei valinud me festivali avafilmiks
just seda teost.
Ning sugugi mitte juhuslikult ei saanud sellesuvise Pärnu
filmifestivali peateemaks „Elu Venemaal“. Meedia hoolitseb
järjekindlalt selle eest, et meie silme ees terendaks vastuseis
Kremli ning Moskva tänavate vahel. Ent kuidas elab vene
inimene teisel pool Peipsit? Mida tema mõtleb, kuhu tema astub,
keda ta armastab ja keda vihkab, kuidas temas sünnib ootus ja
sureb lootus? Oleme ju naabrid, kellel tuleb ühel ning samal ajal
elada üha väiksemaks jääval planeedil. Miks siis mitte paremini
üksteist tundma õppida?
Mark Soosaar,
festivali pealik