xxvi pärnu international documentary and anthropology film festival ...

1.
2.
1.
2.
Arvo Iho
Making a documantary is like a trip to the unknown where you have
a vague contour map. You have to be curious, attentive, bold. So you
can learn something new. You have to find the people, stories and
occasions of which you could form a film sieved from real life that
would mean something for lots of people. It is endless watching,
listening, contemplation and search for threads of which to weave the
fabric of the film. I lack the boldness and nerve to intervene other
people’s lives. Therefore I feel much more free making a feature.
The profession of a documentarist should be chosen by a young
person who has a burning interest in reality. But all young people
studying film should have a compulsory study of documentary, for
it demands to be attentive, analysing, active and creative. Making a
documentary you’ll see how the camera changes people’s behaviour.
You’ll realise that an event in life and on the screen are absolutely
different things. You’ll learn the various restrictions and possibilities
of camera and optics. You’ll learn to sense film as a very peculiar
means of expression and language.
Dokfilmi tegemine on kui rännak tundmatusse, kus sul on vaid
umbmäärane kontuurkaart. Sa pead olema uudishimulik, tähelepanelik
ja julge. Siis õpid tundma midagi uut. Kaootilises eluvoolus pead
sa leidma inimesed, lood ja sündmused, millest võiks kokku panna
tegelikust elust välja sõelutud filmi, mis läheks korda paljudele. See
on üks lõputu vaatamine, kuulamine, mõtisklus ja lõimede otsimine,
millest filmikangas kokku kududa.
Mul jääb hea dokfilmi tegemiseks puudu julgusest ja jultumusest
sekkuda teiste inimeste ellu. Seepärast tunnen end vabamalt
mängufilmi tehes.
Dokumentalisti elukutse peaks valima noor, kes tunneb põletavat
huvi tegeliku elu vastu. Kuid KÕIGILE filmiga tegelevatele noortele
peaks dokfilmi tegemine olema õpiajal kohustuslik, sest see sunnib
olema tähelepanelik, juurdlev, aktiivne ja loov. Dokfilmi tehes näed,
kuidas kaamera kohalolek muudab inimeste käitumist. Sa mõistad, et
sündmus elus ja sündmus ekraanil on täiesti erinevad asjad. Sa õpid
tundma kaamera ja optika erinevaid piiranguid ja võimalusi. Õpid
tajuma seda, et filmil on erilised väljendusvahendid ja oma keel.
1.
2.
1.
2.
Enn Säde
I’m not a documentarist in the real sense of the word. By education
I’m a sound engineer and I’ve become a sound director partly as
impostor. Without any serious ambitions to make documentaries as
a director, I am quite thankful for things going this way and to my
colleagues Olav Neuland, Jüri Müür and Lennart Meri who brought
me into the fraternity. At the same time – I was left a kind of space to
work sometimes as a sound director with features within my so-called
career as a documentarist, without much remorse, because maybe in a
year I could make docs again. On the other hand – I believe that a real
documentarist should be a cameraman as well, although in this field
there are lots of good exceptions, too (Peep Puks, Ülo Tambek etc).
Today I’m a free-lancer-pensioneer, so this talk is more or less about
the past.
As the previous talk exceeded harshly the space given me, I’d rather
skip the blissful words to youth. Because they would not take much
notice of the oldies…
Õieti pole ma ju puhastverd ja tõsiusklik dokumentalist kunagi olnud.
Olen hariduselt heliinsener, helirežissööriks olen saanud poolenisti
isehakanuna. Omamata mingeid tõsiseltvõetavaid ambitsioone
ise režissöörina dokumentaalfilme tegema hakata olen seetõttu
üpris tänulik asjade kummalisele kulgemisele ja kolleegidele Olav
Neulandile, Jüri Müürile ja Lennart Merile, kes mu sellesse vahvasse
vennaskonda sisse tõmbasid. Samas – mulle jäi mingi liikumisvabadus
ja nii olen oma nö dokfilmi karjääri keskel läinud mõnikord tagasi
mängufilmi helimeheks, tundmata erilisi südametunnistusepiinu, sest
aasta pärast sain võib-olla jälle dokke teha. Teisalt – olen küll seda
usku, et tõeline dokumentalist peab olema ise ka kaameramees, ehkki
siinselgi mängumurul on küllaga häid erandeid, mis seda reeglit eitavad
(Peep Puks, Ülo Tambek...) Täna aga, täna olen ju vabakutseline
pensionär, nõnda on siinnegi jutt juba minevikku pööratud.
Ja et jutt läks Sinu antud ruumist nagunii ropult üle, jätan õndsad
soovid noortele vastamata. Sest ega nad vanakeste asjadest nagunii
suurt hooligi...