xxvi pärnu international documentary and anthropology film festival ...

TAKE THE FLOOR, DEAR MEMBERS OF JURY!
We posed two questions to the living classics of Estonian
documentary art, members of the jury for the XXVI Pärnu
Film Festival:
1. What has fascinated you creating a documentary?
1.
2.
1.
2.
2.
Why should youth choose the hard profession of a
documentarist?
Their answers were honest and outspoken.
Andres Sööt
Documentary film feeds unexceptionally on the flow of life. It depends
on the film maker if the result of this material will have any idea of an
author and worth as a document. Then it will be watched with much
more greater interest than feature film, in the future, for sure.
If you evaluate your independence in your work, that’s what making a
documentary offers in large quantities, then just give it a start!
Dokumentaalfilm toitub eranditult elu kulgemisest. Sõltub tegijast, kas
sellest ainesest tehtul saab olema ka autorimõtet ja dokumendiväärtust. Siis
vaadatakse seda suurema huviga kui mängufilmi, tulevikus kindlasti.
Kui hindate selles töös iseseisvustunnet, mida dokfilmi tegemine ohtralt
pakub, siis hakake aga pihta!
1.
2.
1.
2.
SÕNA ON TEIL, HEAD ŽÜRIILIIKMED!
Esitasime kodumaise filmidokumentalistika elavatele
klassikutele, XXVI Pärnu filmifestivali žürii liikmetele
kaks pärimist:
1. Mida võluvat olete leidnud dokfilmide loomises?
2.
Miks peaks noor inimene valima dokumentalisti raske
elukutse?
Vastused tulid ausad ning avameelsed.
Orientalist and translator Haljand Udam has said that there are two competitors in art –
the truth and vanity whereas vanity usually wins. Although vanity may be very interesting
visually, the truth is much more valuable in the longer perspective. Hence the fascination
and pains creating a documentary are connected to the truth. Or to something that the
author thinks is the truth due to his/her vanity.
All the answers coming to my mind seem to be vain just like badly staged scenes in a
documentary film and are not worth to be written down.
Valentin Kuik
1.
2.
1.
2.
Mati Põldre
There is no single answer but the main thing has always been interest
in a human being. The most absorbing has been and is till today the
preparation time to each film, collection of material. It may last for
years until you find the right clew.
I teach the simple basics of film art at local high school - in Pärnu
Ühisgümnaasium. I have tried to implant to my students – do not start
shooting before you haven’t got the clear picture. Do lay more stress
on preparation and you’ll discover that at a certain point the story will
start to unfurl itself. That is a blessing for a film maker. It does not
happen very often but sometimes it does.
Üht vastust pole, aga peamine on olnud ikka huvi inimese vastu.
Kõige köitvam on olnud ja on tänaseni igale uuele filmile eelnev
ettevalmistusaeg, materjali kogumine. Teinekord kestab see aastaid
kuni õige niidiotsa leiad.
Õpetan Pärnu Ühisgümnaasiumis filmikunsti lihtsamaid aluseid. Olen
oma õpilastele püüdnud sisestada - ärge alustage filmimist enne, kui
endal pilt selge on. Nähke eeltööga pisut rohkem vaeva ja te avastate,
et lugu hakkab ühel hetkel end ise lahti kerima. See on filmitegijale
õnnis tunne. Väga tihti seda ei juhtu, aga mõnikord küll.
Orientalist ja tõlkija Haljand Udam on kunagi öelnud, et kunstis võistlevad tõde ja edevus,
kusjuures enamasti edevus võidab. Kuigi edevus võib olla visuaalselt väga huvitav, on
tõde pikemas perspektiivis väärtuslikum. Dokumentaalfilmi loomise võlud ja vaevad ongi
seotud tõega. Või sellega, mida autor oma edevuses tõeks peab.
Kõik pähe tulnud vastused tunduvad edevad nagu halvasti lavastatud stseenid dokfilmis
ega vääri kirjapanemist.