2. 2. NAKKUSHAIGUSED 3. VAKTSINATSIOONID JA ...

saastunud tolmu sissehingamine
saastunud toit või vesi
saastunud loomaliha söömine (ka külmutatud
liha).
– Peiteaeg on 1 kuni 14 (4) ööpäeva.
– Esineb epideemiatena Kesk- ja Põhja-Soomes
juunist septembrini.
Kliiniline pilt
– Erinevad haiguse variandid
Ultseroglandulaarne vorm (75–85% juhtudest):
väike infitseerunud haavand kohaliku
lümfisõlme valuliku tursega.
Glandulaarne vorm (5–10% juhtudest): palavikuline
lümfadenopaatia, nahanähtudeta.
Tüfoidne vorm (5–15% juhtudest): prevaleeruvad
üldnähtudest palavik, väsimus, kaalulangus.
Maks ja põrn võivad suureneda.
Okuloglandulaarne vorm: sidekestade granulomatoosne
põletik ja lokaalne lümfadenopaatia.
Orofarüngeaalne vorm (2–4% juhtudest):
tonsilliit, farüngiit, kaela lümfinäärmed suurenenud.
– Subkliinilist nakkust on küllaltki palju (u. 50%
juhtudest).
– Löövet on 20%-l haigetest.
– Kopsupõletik areneb 15%-l ultseroglandulaarse
vormiga haigetest ning on põhimõtteliselt võimalik
ka teiste vormide puhul.
– Maksaensüümide väärtuse tõus, maksa suurenemine.
– Harvadel juhtudel peritoniit, meningiit või osteomüeliit.
– CRV mõõdukas tõus, SR kiirenemine.
– Aneemia.
Diagnoos
– Tüüpiline kliiniline pilt, mille alusel alustatakse
ravi.
– Spetsiifiliste antikehade määramine; soovitatakse
teha korduvalt (2–3 korda) 2-nädalase
vahega. Värsket infektsiooni kinnitab antikehade
tiitri tõus.
Ravi
– Varem terveile täiskasvanuile soovitatakse doksütsükliini
150 mg x 1 x 10–14. Relapsid on
võimalikud.
– Väga ägedate sümptomitega haiged saadetakse
infektsionisti konsultatsioonile. Ravis võib kasutada
ka tsiprofloksatsiini, streptomütsiini, gentamütsiini
või netiilmütsiini.
– Laste ravi toimub pediaatri kontrolli all.
Profülaktika
– Spetsiifiline vaktsiin on olemas, kuid rakendatakse
erandjuhtudel (nt. endeemilistes kolletes).
33
2.73 LYME’I TÕBI
(PUUKBORRELIOOS)
Peter Wahlberg
2.73
Eesmärk
– Haiguse primaarlesiooni äratundmine ning antibiootilise
ravi rakendamine hilissümptomite ärahoidmiseks.
– Puugihammustus, millele ei järgne nahalöövet
või üldhaigusnähte, ei vaja antibiootikumravi.
Rasedal võiks kaaluda antibiootikumprofülaktikat
(konsulteeri infektsionistiga).
– Hilissümptomeid tuleks arvestada diagnostilisest
aspektist.
Tekitaja
– Borrelia burgdorferi-spiroheet. Inimene nakatub
puugihammustuse vahendusel. Spiroheedid võivad
levida ka raskesti avastatavate puuginümfide
ja -vastsete kaudu.
Esinemus Soomes
– Inimverd imevad ja borreelia-spiroheete kandvad
puugid on levinud Soomes Pietarsaari-
Joensuu joonelt lõuna poole. Neid leidub paiguti
ka põhjapoolsematel aladel.
– Haigusjuhtumeid esineb kogu maal, mis on seotud
turismi ja infektsiooni hilisvormide pika
inkubatsiooniajaga.
– Puugihammustuse oht on suurim niiskes rohustikus.
– Soomes on umbes 10% puukidest borreeliakandjad,
mõnedes maakohtades isegi ligi 50%.
– Soomes haigestub infektsiooni primaarstaadiumisse
umbes 2000 inimest aastas, hilisvorme
diagnoositakse aga üle 500 haigel aastas.
Kliiniline pilt
Primaarinfektsioon
– Erythema migrans-lööve (EM), mis tekib ja
levib edasi üle nädala puugihammustusest ning
imendub ravimata juhtudel enamasti 2–4 nädalaga,
kuid võib püsida ka pikemalt. Samaaegselt
esineb haigel mõningast palaviku tõusu ning
väsimustunnet, kuid selline üldreaktsioon võib
ka puududa. Tegelikult eksisteerib mitmeid eksanteemi
variante. Sageli, kuid mitte alati, on see
rõngasjas, perifeeriasse laienev. Kui puugihammustuse
kohal on üle 5 cm läbimõõduga punetav
lööve, mis on tekkinud või suureneb enam kui
nädala möödudes puugihammustusest, tuleb seda
pidada EM-ks. Tuleb siiski arvestada, et infektsiooni
korral võib EM puududa näiliselt
(hammustus kehal on raskesti avastatavas kohas)
või isegi tõeliselt.