Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
24<br />
Ei saa väita, et kõnealuse valdkonna probleemid ei ole olnud riigi tähelepanu all. Juba 1997. aastal<br />
asuti Justiitsministeeriumis välja töötama üldise korrakaitseseaduse eelnõu, kuid see ei saanud<br />
valitsuse toetust ega jõudnud Riigikogu ette. Korrakaitseseaduse eelnõu ettevalmistamine on olnud<br />
sellest ajast alates peaaegu igal aastal nii Justiitsministeeriumi kui ka Vabariigi Valitsuse tööplaanis.<br />
Kahjuks on käesolev, 2004. aasta erand.<br />
Siiani on lahendamata küsimus, kas teha seadustes suuremaid muudatusi või koondada olulisemad<br />
ja omavahel tihedamini seotud regulatsioonid ühte üldisesse korrakaitseseadusse. Kahetsusväärne<br />
on, et riik pole veel jõudnud otsusele, millisest kontseptsioonist lähtuda. See on takistanud kogu<br />
valdkonna arengut. Tegemist on poliitilise otsustusega, mida õigusteadlased saavad toetada üksnes<br />
soovituslike argumentidega.<br />
Õiguskantsleri korraldatud konverentsil avaldati mõtteid ka selle kohta, millist teed võiks minna<br />
Eesti korrakaitseõigus. Üldiselt leiti, et muutusteks ollakse ammu valmis, ning vaidlusi muutmise<br />
vajaduse üle konverentsil ei tekkinud. Valdav oli arvamus, et probleeme tuleb käsitleda süsteemselt,<br />
piirduda ei tohiks üksikprobleemide lahendamisega.<br />
Saksa eksperdid olid kaasatud Justiitsministeeriumi projekti juba 1997. a. Toona soovitasid nad<br />
vastu võtta ühtse korrakaitseseaduse, milles oleks avaliku korra kaitseks ja kuriteoennetuseks ette<br />
nähtud ka politsei volitused ning politsei jälitustegevus. See tähendaks, et suur osa politseiseaduse<br />
ja jälitustegevuse seaduse regulatsioonist lisatakse korrakaitseseadusse. Kui sellisesse seadusesse<br />
lisataks avalikke koosolekuid käsitlev osa, tähendaks see avaliku koosoleku seaduse kehtetuks tunnistamist.<br />
Konverentsil kinnitas enamik Eesti ja Saksa esinejaid üldise korrakaitseseaduse vajalikkust. See ei<br />
tähenda aga üksmeelt selles, mida peaks seadus reguleerima. Näiteks peeti avaliku koosoleku seaduse<br />
puhul otstarbekaks piirduda selle muutmisega. Samas leiti, et riikliku järelevalve regulatsiooni<br />
uuendamiseks ei piisa sellest, et olemasolevad eriseadused lihtsalt läbi vaadatakse.<br />
Erilisi vastuväiteid ei ole sellele, et politsei karistusmenetluslik ülesanne ning ohutõrje ülesanne<br />
sätestatakse ühes seaduses – politseiseaduses. See oleks kasulik nii politseile kui ka kodanikele.<br />
Kodanikule annaks see kindlustunde, et tal on politseilt oodata vaid selliseid riiveid, mis on ette<br />
nähtud politseiseaduses. Politseinike väljaõpet silmas pidades oleks see hea, sest politseiseadus on<br />
politseiniku tegevuse alus.<br />
Arvestades praktikas kerkinud probleeme, konverentsil esitatud käsitlusi ning laiema avalikkuse<br />
diskussioone ja seisukohti, leiab õiguskantsler, et aeg on muutusteks enam kui küps. Õiguskantsler<br />
peab vajalikuks seadusandja tõhusat sekkumist korrakaitse- ja politseiõiguse ajakohastamisse. Oluline<br />
on vastu võtta valdkonna arengut edendavad otsused ning läheneda probleemidele süsteemselt.<br />
Seadusandja peab hoolitsema selle eest, et riigi tegevus korrakaitse valdkonnas lähtuks õigusriigi<br />
põhimõtetest ning et põhiõigused ja vabadused oleksid tõhusalt kaitstud. Korrakaitseõiguses on vaja<br />
rõhutada ohutõrje tähtsust ja muuta seniseid rõhuasetusi – riigi esmane ülesanne selles valdkonnas<br />
on õigusvastased olukorrad ära hoida, mitte tegelda nendega tagantjärele. Ohutõrje kui põhiõiguste<br />
kaitse eesmärgiga riiklik ülesanne ei tohi jääda riigi tegevuses teiste ülesannete varju.<br />
Seadusandja ei seisa aga mitte üksnes praeguste probleemide kindlakstegemise ja lahendamise ees.<br />
Ühiskonda ähvardavad uued ohud, eelkõige organiseeritud kuritegevus, mis on Euroopa Liidu<br />
oludes omandamas uusi mõõtmeid. Üha suurem on terrorismioht. Kõik see mõjutab seadusandjat<br />
andma lisavolitusi korrakaitseorganitele, eelkõige politseile, näiteks avalikuks andmekogumiseks ja<br />
varjatud andmekogumiseks antud volituste laiendamine, asutustevahelise andmevahetuse hõlbustamine<br />
ja andmevõrdluse võimaluste väljaarendamine. Oluliseks ei muutu niivõrd ohu tõrjumine,<br />
kuivõrd ohu ärahoidmine – sekkumine enne ohusituatsiooni tekkimist. Küsimusi tekitab see, kuidas<br />
on uued vajadused ja lahendused kooskõlas õigusriigi nõuetega ning kuidas leiab uues olukorras<br />
vabaduste ja turvalisuse tasakaalu seadusandja.
Change language