Untitled - Õiguskantsler

32
alusena muuhulgas ette Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud konventsiooni rikkumine
tingimusel, et rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ning seda ei ole võimalik kõrvaldada või
sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu.
Õiguskantsleri andmetel ei ole käesolevaks hetkeks ei Riigikogu põhiseaduskomisjon ega ka Vabariigi
Valitsus vastavat eelnõu algatanud. Õiguskantsler on seisukohal, et õigusvaakumi jätkumine antud
küsimuses on lubamatu. Väärib tähelepanu, et vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
seaduse § 2 lõikele 1 on alates 25. juulist 2004 Riigikohtul õigus kontrollida, kas õigustloova
akti andmata jätmine on põhiseadusega kooskõlas.
3.5. Puudust kannatava isiku õigus saada riigilt abi
3.5.1. Sissejuhatus
Põhiseaduse § 28 lõikes 2 on sätestatud, et isikul on õigus saada riigilt puuduse korral abi. Nimetatud
õiguse näol on tegemist isiku subjektiivse sotsiaalse põhiõigusega, mille tagamiseks on riik kohustatud
isiku heaks aktiivselt tegutsema. Sotsiaalsed põhiõigused kirjutavad ette, milliseid eesmärke
riik peab järgima. Põhiseaduse § 28 lõige 2 nõuab, et riik osutaks puudust kannatavatele isikutele
abi.
Põhiseaduse § 28 lõige 2 ei määra, kes on puuduses olev ja seetõttu riigi abi vajav isik, ega seda,
millises ulatuses ning mil viisil peab riik abi osutama. Sotsiaalsete põhiõiguste sisustamiseks on
seadusandjale jäetud avar otsustusõigus, sest suure kulukuse tõttu sõltuvad need põhiõigused riigi
majandusvõimalustest ja tihti nõuavad riigi raha ümberjagamist ning -korraldamist. Samal ajal ei
ole seadusandja sotsiaalsete põhiõiguste kujundamisel täiesti vaba. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium on 10. novembri 2003. a lahendis öelnud, et sotsiaalsete põhiõiguste sisustamisel
on Riigikogu seotud põhiseaduse sätte ja mõttega ning Eestile siduvatest rahvusvahelistest
lepetest tulenevate kohustustega.
Praegu eraldatakse puudust kannatavatele isikutele riigi abi peamiselt toimetulekutoetuse kaudu ja
selle üksikasjalik regulatsioon on sotsiaalhoolekande seaduses. Õiguskantslerile on seoses toimetulekutoetustega
tulnud palju kaebusi. Riigi abi praeguses regulatsioonis esinebki palju kitsaskohti,
millest suurimad seonduvad toimetulekupiiri määraga, toimetulekutoetuseks õigustatud isikute
ringiga ja toimetulekutoetuse koosseisus eraldatava eluasemetoetusega. Probleemid on enamasti tekkinud
seetõttu, et regulatsiooni kehtestades ei ole põhiseadusest tulenevaid nõudeid arvestatud.
3.5.2 Puuduse korral eraldatava riigi abi määraga seotud probleemid
Põhiseaduse § 10 järgi on Eesti demokraatlik sotsiaalne õigusriik. Nüüdisaegse demokraatliku
sotsiaalse õigusriigi keskmes on inimene, kelle õigust vabale eneseteostusele ja inimväärikusele
tunnustatakse. Taunitav on olukord, kus puudust kannatavad isikud elavad alla inimväärikuse piiri.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 21. jaanuari 2004. a lahendis öelnud, et
“sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste
esmavajaduste rahuldamise.” Seega on isiku inimväärikuse tagamiseks ning PS § 10 ja § 28 lõike
2 nõuete täitmiseks vaja puuduse korral eraldatava riigi abiga tagada isiku esmavajaduste rahuldamine.
SHS-i § 22 lõike 1 1 kohaselt kehtestatakse puudust kannatavatele isikutele esmavajaduste rahuldamiseks
(v.a eluasemekulude katteks) ühes kalendrikuus ettenähtud rahasumma suurus eelarveaastaks riigieelarvega.
Toimetulekutoetuse suurus on alates 1. novembrist 1997. a olnud 500 krooni kuus. Seega
on Riigikogu kui toimetulekupiiri määra kehtestaja leidnud, et 500 krooni kuus võimaldab esmavajaduste
rahuldamiseks katta toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele
ühes kuus tehtavad kulutused.
Mitmed majanduslikud ning statistilised näitajad kinnitavad aga, et esmavajaduste rahuldamiseks