Untitled - Õiguskantsler

28
loobuja oma mandaadi edasi anda üksnes temast väiksema arvu valijate toetuse pälvinud saadikule.
Kui eelnõu eesmärk tõepoolest on suurendada parlamenti pääsemiseks vajalike häälte arvu
ja kaotada hallid nimekirjakardinalid, on tõhusaimaks abinõuks seniste isikukünniste säilitamine
ja kompensatsioonitasandil avatud nimekirjade kasutuselevõtt.
Kolmanda argumendina on kõlanud soov anda valija häälele suurem kaal. Nimetatud argument
on arusaamatu. Põhiseaduse kohaselt peab olema kõigi valijate häältel võimalikult võrdne kaal
– just selles peitubki valimiste proportsionaalsuse ja ühetaolisuse põhimõtete sügavaim sisu.
Valimisreeglistik, mis võimaldab igale suurema erakonna valija häälele suurema kaalu kui igale
vähem toetust kogunud erakonna valija häälele, ei ole põhiseadusega kooskõlas.
Eelnõu toetajad on mõjuva argumendina nimetanud ka soovi valimistulemuste kindlakstegemise
süsteemi oluliselt lihtsustada ja valijale selgemaks muuta. Õiguskantsler on seisukohal, et esiteks ei
saa süsteemi lihtsus olla see põhiseaduslik väärtus, mis kaaluks üles demokraatlike valimiste mitme
aluspõhimõtte olulise riive. Kui rääkida tehnilisest lihtsusest, siis teevad juba ammu selle töö ära
arvutid. Sisuliselt aga võib süsteem, kus häälte ja mandaatide proportsioon on oluliselt paigast ära,
muuta valimistulemuste kujunemisest arusaamise ja tulemuste aktsepteerimise inimestele tunduvalt
raskemaks. Lihtne näide on viimased kohaliku omavalitsuse valimised Tallinnas, kus valimiskünnise
ületanud erakond jäi mandaatidest ilma. Neil valimistel kasutati just eelnõus ettenähtud süsteemi.
Ka taotlus ühtlustada riigis kasutatavaid valimisreeglistikke võib olla küll mõistetav, kuid ei ole
põhiseadusliku riive õigustamiseks kaalukas. Liiatigi ei ole Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse
valimiste iseloom nii lihtsustatult samastatav.
3.3.4. Valimissüsteemi muudatused jäägu põhiseaduse raamidesse
Tulenevalt eeltoodust on õiguskantsler seisukohal, et eelnõuga kavandatavad muudatused ei ole
kooskõlas põhiseaduse § 60 lõikega 1, mille kohaselt valitakse Riigikogu liikmed vabadel valimistel
proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Samuti riivatakse eelnõuga liigselt valimiste ühetaolisuse ning
parlamendi representatiivsuse põhimõtteid.
Eelnõuga kaasnevaid ja eelpool analüüsitud põhiseaduslike printsiipide piiranguid on menetlemise
käigus võimalik siiski tunduvalt leevendada. Ebaproportsionaalsust aitaks vähendada valimisliitude
lubamine, mis võimaldab väiksematel poliitilistel jõududel end koondades konkurentsis püsida.
Näiteks Soomes, mida süsteemi toetajad on eeskujuks toonud, nii ongi. Kindlasti aitaks süsteemi
proportsionaalsusele kaasa mõne modifitseeritud d`Hondti meetodist proportsionaalsema valimismeetodi
kasutuselevõtt. Erinevalt kompensatsioonimandaatide kaotamisest ei saa modifitseeritud
d`Hondti meetodi kasutamist õigustada ka Riigikogu ja valija vahelise sideme tugevdamise
vajadusega. Nimetatud meetod soosib selgelt suuremaid erakondi, puudutamata otseselt valija ja
erakondade vahelist sidet. Demokraatia konsolideerumise perioodil on erakondade tugevdamise
vajadus ilmselge ning arvukaid pisierakondi piiravate reeglite kehtestamine mõistetav. Käesoleval
ajal ei ole aga erakondade arv Eestis võrreldes Lääne-Euroopa demokraatiatega oluliselt kõrgem.
3.4. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite tähendus Eesti õiguskorras
3.4.1. Eesti kohustus järgida inimõiguste konventsiooni
Riigikogu võttis Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega
nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 (edaspidi konventsioon) ratifitseerimise
seaduse vastu 13. märtsil 1996. Konventsioon on Eesti Vabariigi jaoks siduv alates 16.
aprillist 1996.