Untitled - Õiguskantsler

38
3.6.5. Kokkuvõte
maks, mida kasutatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku
tulu saamiseks ning mille tasumisest ei teki maksumaksjal õigust saada vastuhüve. Õigusloome
üldpõhimõte on, et igal seadusel on oma reguleerimisala. Seetõttu tuleb maks ja sellega seotud
soodustus reguleerida maksuseaduses, mitte kohaliku omavalitsuse õigusaktis. Kuna mõiste maks
legaaldefinitsiooni üks oluline tunnus on see, et maksumaksja ei saa otsest vastutasu, siis ei tohiks
kohalik omavalitsus tulumaksu kui üldotstarbelise maksu maksmisega siduda maksumaksjale kui
avaliku teenuse tarbijale tehtavat soodustust. See oleks vastuolus tulumaksu olemusega. Euroopa
Kohus leidis 16. jaanuari 2003. a lahendis nr C-388/01, et maksumaksjale soodustuse tegemiseks
peab maksustamisel ja soodustamisel olema vahetu seos. Seega võiks kohalike elanike soodustamine
kõne alla tulla näiteks transpordimaksu puhul.
Võib arvata, et käsitletavate probleemide kerkimise tegelik põhjus on ühistranspordi rahastamine,
mitte ühe kohaliku omavalituse tahe soodustada oma elanikke. Et mitte võidelda tagajärgedega, vaid
põhjustega, kohtus õiguskantsler neljal korral (27.02.2004, 05.03.2004, 18.03.2004 ja 21.05.2004)
Tallinna Linnavolikogu ja Linnavalitsuse, Harjumaa Omavalitsuste Liidu ning Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega. Kõigil kohtumistel jõuti ühisele seisukohale, et
tuleb leida lahendus, mis väldiks sama laadi probleeme tulevikus ning et ühistranspordi rahastamisel
peavad osalema need, kes ühistransporditeenust kasutavad. Seega tuleb ministeeriumil välja
töötada ühistranspordi rahastamise põhimõtteid sisaldav seadus ning võimalikult täpne rahastamise
korraldus. Õiguskantsler loodab, et käesolev analüüs on abiks ÜTS muudatuste menetlemisel ning,
et uue eelarveaasta alguseks on kõiki asjaosalisi rahuldav põhiseadusega kooskõlas olev, isiku õigusi
arvestav ning ühistransporditeenuse kui avaliku teenuse võrdse kättesaadavuse kriteeriumist lähtuv
lahendus probleemile leitud.
3.7. Riigikogu liikme kuulumine äriühingu nõukogusse
Vastuseks riigikontrolöri küsimustele kujundas õiguskantsler seisukoha riigi osalusega äriühingu
nõukogu töös Riigikogu liikme osalemise ning selle eest tasu maksmise seaduslikkuse kohta.
Õiguskantsler leidis, et põhiseaduse § 4 ja § 63 lõike 1 ning Riigikogu töökorra seaduse § 7 lõike 1
alusel ei ole Riigikogu liikmel lubatud kõnealuste äriühingute nõukogudesse kuuluda ega selle eest
tasu saada.
3.7.1. Muus riigiametis olemise ühitamatus Riigikogu liikme volitustega
Õiguskantsleri 19. aprilli 2004. a kirjas riigikontrolörile esitatud seisukoha põhjendused on järgmised.
Põhiseaduse § 63 lõike 1 kohaselt ei tohi Riigikogu liige olla üheski muus riigiametis. Keelu eesmärk
on tagada võimude lahusus ja vältida huvide konflikti ning anda Riigikogu liikmele võimalus kooskõlas
seadusega keskenduda Riigikogus oma ülesannete täitmisele ja olla sõltumatu. Põhiseaduse § 63
lõikega 1 kehtestatud piirang on põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse
põhimõtte üks tagatis. Muus riigiametis olemise keeld ning põhiseaduse § 75 järgi Riigikogu liikme
muu töötulu suhtes kohaldatavad piirangud on üksikasjalikult esitatud Riigikogu töökorra seaduse
§-s 7.
Riigikogu liikme nimetamisel riigi äriühingu või riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmeks
rikutakse võimude lahususe põhimõtet isiku tasandil ning pannakse Riigikogu liige olukorda, mis
võib tekitada huvide konflikti: ühelt poolt on ta äriühingu juhtorgani ja teiselt poolt seadusandliku
kogu liige. Riigi äriühingu või riigi osalusega äriühingu nõukogusse nimetamist võib PS-i § 63 lõike
1 tähenduses käsitada teise riigiametisse astumisena, mis on Riigikogu liikme volitustega ühitamatu.
Nõukogu on äriühingu juhtimisorgan ning nõukogu liige osaleb äriühingu juhtimises. Kuna riigi
äriühingu või riigi osalusega äriühingu juhtimise kaudu teostatakse riigi majanduspoliitikat, siis