Untitled - Õiguskantsler

50
2.5. Isikute vastuvõtt
2.6. Kokkuvõte
2003. aasta jooksul käis Õiguskantsleri Kantseleis ja nõunike vastuvõttudel maakondades 1032
isikut. Isikute vastuvõtt toimus peale Õiguskantsleri Kantselei veel maakondlikes esindustes Tartus,
Jõhvis, Narvas ja Sillamäel. Lisaks võtsid õiguskantsleri nõunikud isikuid vastu ka töölähetustel
maavalitsustes ning linna- ja vallavalitsustes. Vastuvõttudest oli teatatud massiteabevahendites.
Enim pöördumisi oli haldusõiguse (sh kõige rohkem omandireformiasjades), riigiõiguse ja tsiviilõiguse
valdkonnas.
Enamasti sooviti vastuvõtul õigusakti selgitamist ning õigusnõu, kuid oli ka asju, mis võeti pöördumise
järel menetlusse. Mitmel põhjusel ei kuulunud osa küsimuste lahendamine õiguskantsleri
pädevusse, näiteks eraõiguslike isikute vahelised vaidlused.
Kui vastuvõtul ilmnes vajadus isiku avaldus kirjalikult vormistada, abistas pöördujat vastuvõtunõunik.
Õiguskantslerile 2003. aastal saabunud avalduste arv – 1966 – on eelmiste aastatega (2002. a 1543
ja 2001. a 1516) võrreldes tunduvalt suurenenud.
Suurenenud on ka riigiasutuste tegevuse kontrollimise kohta esitatud avalduste arv, neid oli 437
(2002. a 310). Kõige enam on suurenenud kinnipeetavate avalduste arv – 243 avaldust, 2002. a oli
neid 76. Suurenenud on ka õigusaktide ja õigusprobleemide selgitamise kohta saabunud avalduste
arv – 1316 avaldust. Aastal 2002 oli neid avaldusi 1010.
Suure osa avaldustest moodustavad õigusaktide ja õigusprobleemide selgitamist taotlevad avaldused
– 1316 avaldust ehk 66,9% avalduste üldarvust (2002. a 65,5%) –, mis otseselt ei kuulu õiguskantsleri
pädevusse. Arvukalt oli avaldusi järgmistes valdkondades: kohtuotsused – 132, omandireform – 80,
kohtumenetlus – 51, haridus – 40, hoolekanne – 35, pension – 32, meditsiin – 29.
Õigustloovate aktide põhiseaduse- ja seadustekohasuse kontrollimise kohta esitatud avalduste arv
(202 avaldust, mis on 10,3% avalduste üldarvust) on võrreldes eelmiste aastatega vähenenud (2002.
a 220 avaldust – 14,3%; 2001. a 227 avaldust – 15,0%).
3. LAPSE ÕIGUS HARIDUSELE JA LAPSE MUUD ÕIGUSED
3.1. Sissejuhatus
Põhiseaduse § 27 lõike 4 ja § 28 lõike 4 mõttest tuleneb, et riigil on eriti suur kohustus kaitsta lapsi.
Muu hulgas tähendab see riigi kohustust võtta meetmeid, et lastel oleks võimalik neile põhiseadusega
ja teiste õigusaktidega ettenähtud õigusi tegelikult kasutada.
Lapse arengu ja heaolu seisukohalt on tema tähtsamaid õigusi saada haridust, mis tuleneb põhiseaduse
§ 37 lõike 1 lausest 1. Põhiseaduse § 37 lõike 1 lause 2 järgi on õppimine kooliealistele lastele
seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides
õppemaksuta. Seda arvestades on oluline, et kõigil lastel oleks võimalik omandada haridus ühegi
takistuseta.
Õiguskantsler kontrollis 2003. aastal, kuidas on lapse õigus haridusele tagatud. Ta keskendus selle
õigusega seotud asjade menetlemisele ning tegi omaalgatuslikult analüüse ja kontrollkäike.