Lastekaitsjate

MÕTE
na-Saksamaa Mandri-Euroopaga, kuid
see oleks liiga detailne käsitlus.
Järgnevalt vaatlen väga põgusalt
ja ainult mõne kategooria näitel väärtusi
nn teie-sina-teljel (Geert Hofstede
nimetab seda võimudistantsiks). Väga
lihtsustatult olgu öeldud, et teie-kultuur
on hierarhiline ning sina-kultuur lähtub
võrdsusest. See on tõesti suur üldistus,
kuid probleemi tutvustamiseks loodetavasti
piisav. Siin võiks esile tuua palju
erinevaid tunnuseid, kuid käsitleme ainult
kahte – otsustamist ja reegleid.
Otsustamine ja reeglid
väärtuste kandjana
Otsustamine on igapäevane ja pealtnäha
lihtne tegevus. Vaja on öelda jah või
ei või äärmisel juhul mingis küsimuses
otsus edasi või tagasi lükata. Me ei
arutle järgnevalt otsuste motiivide või
tagajärje üle, meid huvitab ainult see,
kuidas jõuda nii kaugele, et vormuks
jah või ei. Peatume kahel tuntud ning
levinud otsusevormil – enamus- ja
konsensusotsusel.
Enamusotsuse puhul on tegemist
olukorraga, kus otsuse langetamisel
arvestatakse enamuse huve. Otsused
langetatakse peamiselt hääletamise teel.
Siin on tähtis roll protseduuril, millest
peetakse väga täpselt kinni. Enamusotsuse
puudus on asjaolu, et vähemustel
peaaegu sõnaõigust ei ole ning saabuv
lahend on sageli liiga lihtsustatud. Tegemist
on mustvalge poolt ja vastu dilemmaga,
mis võib sageli põhjustada
järgmise ahela: grupiidentiteedi säilitamiseks
vastandutakse teise grupiga,
vastandamine tekitab viha, mis on
omakorda suletud organisatsioonide
tunnus jne. Enamusotsuse tugev külg
on kahtlemata otsuse kiirus ja vähemalt
näiline objektiivsus. Siin on enamasti
eelduseks, et otsustajad on oma võimu
saanud legitiimselt ning neil on otsuse
tegemiseks täiuslik informatsioon. Enamusotsuse
piirkondadena on tuntud nt
Prantsusmaa ja Hispaania.
Konsensusotsuse puhul otsitakse
puutumuses olevate isikute vahel võimalikult
suurt ühisosa. Protseduuril
ei ole siin väga olulist rolli. Rõhk on
otsuse eesmärgil ja sisul, st otsustajad
püüavad leida kõige paremat ja läbimõeldumat
lahendit kõigile pooltele.
Konsensusotsuse puhul on tegemist
läbirääkimistega, kus arutletakse ning
otsitakse ühisosa nendes nüanssides,
Eestil ei ole otsustamise
ja reeglite
küsimuses selgelt väljakujunenud
kultuuri.
Oleme veelahkmel.
mida ei ole tunnustatud. Selles protseduuris
püütakse hoiduda hääletamisest.
Nõrk külg on kogu protsessi
aeglus, kuid tugevuseks võib pidada
seda, et arvestatakse ka vähemuse
huve. Kedagi ei lükata kõrvale. Konsensusotsus
on levinud Põhjalas.
Reeglite mõistmisel on Anglo-
Ameerika kultuuriruumis ja Mandri-
Euroopa riikides põhimõttelised erinevused.
Esimesel juhul käsitletakse
reegleid kui kokkuleppeid ja teisel juhul
kui tehnilist vahendit, et kirjeldada
objektiivselt parimat toimimisviisi.
Reegli kui väärtuse üheks peegliks on
põhiseadus (kõikjal sellist akti ei olegi).
Ameerika põhiseadus on tuntud
kui väga üldine, mis kirjeldab ainult
põhimõtteid, mida tõlgendatakse.
Mandri-Euroopas on mõne riigi põhiseadus
seevastu väga pikk ja detailne
kirjeldus, mis jätab tõlgendamiseks
vähe ruumi ning seab selged piirid.
Milliseks tahame kujundada
oma keskkonda?
Kirjeldatud kahe äärmuse vahele mahuvad
Põhjala riigid, kus reeglitesse
ei suhtuta nii jäigalt kui Mandri-Euroopas
ja mitte nii vabalt (kui see
on korrektne väljendus) kui Anglo-
Ameerika kultuuris. Normid ei
ole Põhjamaades väga jäigad
ning jätavad paindliku tõlgendusruumi.
Seadustesse
ja reeglitesse suhtutakse
kirjeldatud kultuuriruumile
kohaselt. Siin ei ole kõne all
ainult seaduste või normide
järgi käitumine, vaid
käitumine tervikuna,
mis peegeldub
ka suhtlemises
ning selles, mida
oodatakse teistelt.
Otsustused ja
reeglid väärtuste
kandjana on
ainult kaks võimalikku
viisi
paljudest, et kirjeldada erinevaid kultuure,
mis mõjutavad meie igapäevast
käitumist. Samas on need politseinikule
üsna hingelähedased ja lihtsad mõista.
Kui mõelda Eesti peale, siis on
mul tunne, et meil ei ole otsustamise
ja reeglite küsimuses selgelt väljakujunenud
kultuuri. Me ei saa ennast liigitada
ühegi kirjeldatud ruumi hulka.
Sellel on omad põhjused. Ajalooliselt
võiks arvata, et meile võiks olla omane
enamusotsustus ja jäik reeglistik. Mõlema
iseloomustamiseks võime tuua
rohkesti näiteid valitsussektorist, sh
politseist. On ka vastupidiseid näiteid,
kuid need jäävad suuresti ärisektorisse
ja mittetulundusühingute valdkonda.
Peale organisatsiooni tasandi erinevuste
võib esile tuua erisuse põlvkondade
vahel, kus noorematel inimestel
on sageli vanematest erinevaid väärtusi
ka siin kirjeldatud küsimustes.
Seega tundub mulle, et oleme veelahkmel.
Nüüd sõltub palju meist endist –
milliseks me tahame oma keskkonda
kujundada ja kuidas tulevikus elada.
Ei saa välistada, et me ei soovigi selles
protsessis osaleda, vaid ootame ja
vaatame, kuidas lõpuks välja kukub.
Minule meeldiks siiski nende küsimuste
üle arutleda ning mõelda, millist
ühiskonda me oma lastele soovime ja
kuidas meie turvalisust kujundatakse.
Alustada saame igapäevase tööelu
korraldamisest. Kuidas me otsuseid
teeme ja kuidas tahaksime teha? Kuidas,
milliseid reegleid ja milleks me
kehtestame?
Siin ei ole õiget ega valet vaatenurka.
Peab lihtsalt mõistma, et tegemist
on erinevate võimalustega, mis võivad
viia erinevate tulemiteni ning millel
on oma nõrgad ja tugevad küljed.
Samuti sobivad kirjeldatud
kultuuritüübid erinevates olukordades.
Mõlemal on oma
aeg ning koht. Nii nagu ütles
professor Mikko Lagerspetz 5.
märtsi Postimehe kultuurilisas
AK demokraatia kohta:
demokraatiat ei saa
teha erandolukorras,
demokraatiat
tehakse tavaolukorras.
Priit Suve
Lääne prefekt
foto: Kaupo Kikkas
11