Reformikiri talv 2013(pdf, 7.1 MiB) - Reformierakond

52 53MajandusReformikiri - talv 2013MajandusKES EESTI MAJANDUSEEDENEMIST EI NÄE,PEAB SÕGE VÕI PIMEOLEMATekst: Kalev Kukk,peaministri majandusnõunikUsud siiralt, et kahe aastakümne tagused ajad võiks keskmiseleja vanemale põlvkonnale meenuda veel vaid kurjaunenäona. Aga võta näpust, ikka ja jälle ilmub ajalehtedekirjanurkadesse nostalgitsevaid lugusid Eesti õndsast sotsialistlikustminevikumajandusest, kus leib maksis 12 ja piimaliiter26 kopikat, kus kanti „nii pehmet, sooja ja odavat”Marati pesu ning kus meie tööstuse uhkuseks oli kas võimaailma suurim kolhoosiekskavaatorite tootja Talleks.Kust me siis tulime?27. märtsil ületab meie uus, s.o 20. augustil 1991 taastatud iseseisvus kestvuselteelmise, s.o aastate 1918–1940 iseseisvusaja. See võiks olla põhjuseks heita pilktuldud teele, vähemalt viimastele majanduskümnenditele.1979. aastal kuulutas toonane ENSV Riikliku Plaanikomiteeametimees Bruno Tamre väliseestlaste kultuuriseminaril,et rahvatulult ühe elaniku kohta „võime ennast maailmariikide pingereas paigutada esikümne hulka, edestadestööstuslikult kõrgeltarenenud maid, nagu Inglismaa, Norra,Soome”. Kümme aastat hiljem kirjutas Läti NSV TeadusteAkadeemia majanduse instituudi teadur Aleksandr Fedotovtoonases NSV Liidu juhtivas majandusajakirjas VoprosõEkonomiki, et Läti rahvatulu arvestatuna ühe elaniku kohta(antud artikli kontekstis järelikult ka Eesti oma, sest toonaseametliku statistika järgi olid Eesti ja Läti igati võrdsed)moodustavat võrreldavates hindades enam kui 70 protsentiUSA vastavast näitajast. Sama usub vahest praegugi toonaneENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul, kesoli kümme aastat tagasi surmkindlalt veendunud, et tema„peaministriks oleku ajal oli sisemajanduse kogutoodangsama kõrge kui praegu…, et 1990. aastal oli Eesti NSV maailmaselustandardi järgi 30. kohal”.Foto: Tiit Veermäe / ETA / ScanpixSamas tühjenesid poeletid, rubla ostujõud sõltus sellest,kelle taskus see oli. Lõpuks tulid leivakaardid ja rohelisedtalongid kõikvõimalikele igapäevakaupadele. Tuli ka iseseisvus.See oli aeg (1991. aasta kolmas kvartal), kus Eestikeskmine kuupalk oli 763 rubla ehk Eesti Panga nn käiberublanoteeringu järgi umbes 25 dollarit. Juuli lõpu seisugaoli Eesti Hoiupangas ühe elaniku kohta hoiuseid 49,6dollari väärtuses. Keskmised tarbijahinnad olid iseseisvusetaastamise kuul 3,6 korda kõrgemad kui aasta varem. Rublaostujõud sulas kui kevadine lumi. Toonase Ülemnõukogusaadik Arvo Sirendi võttis eht-sirendilikult paar kuud hiljemhetkeseisu kokku järgmiselt: „Mõnede asjatundjate arvateson majanduse ja elatustaseme allakäigu tempo jõudnudnüüd selliseks, mis on maailma ajaloos rahuaja jaoks senitundmatu.Ja see tempo kasvab, andes meie kogemuseleerilise ajaloolise väärtuse ning võiks olla hoiatavaks õppetunnikskogu inimkonnale. Nüüd räägitakse meilgi avalikult,et vähem kui kahe aastaga oleme [Edgar Savisaare poolt]juhitud olukorda, kus vähemalt kolmandik elanikkonnasthoiab hinge sees tänu vaeste abirahale, mida riik annabkompensatsioonide, dotatsioonide, toetuste, supiköögi jmskujul. Me olevat muutunud kerjusrahvaks, kes ühekaupa jahulgi sirutab almuse saamiseks käe välismaa poole. Meil onmööblitüki, mantli, pesumasina, külmiku vms ost parimastööeas inimeselegi aastaostuks, kui on õnnestunud kõhukõrvalt kokku hoida.”Sovetlik majandus polnud punastkrossigi väärtMõnes mõttes oli tal õiguski, sest sotsialismi kokkuvarisemineja majanduse avanemine tõid päevavalgele kogutõe: defitsiidi, fondide ja limiitide lummas „õitsenud” sovetlikmajandus polnud punast krossigi väärt. See oli üleüleeilnetööstus, mille toodangul polnud asja maailmaturule(ENSV kuulsusrikkast tööstustoodangust jõudis väljapooleNSV Liitu vaid 2–3 protsenti, sellestki 2/3 sotsialismimaadesse),see oli põllumajandus, mis oli toitunud naftadollariteeest Ameerikast ostetud ja pea tasuta väljajagatudsöödateraviljast.1990. aastate algul äsjast sotsialismimaailma tabanudtootmismahtude langus osutus ootamatult suureks. Eestisisemajanduse kogutoodang vähenes Euroopa Rekonstruktsiooni-ja Arengupanga (EBRD) hinnangul aastail1990–1994 kokku 38 protsenti. Võrreldes teiste kunagisteNSV Liidu vabariikidega oli Eesti majanduslangus isegiväiksem, võrreldes Kesk-Euroopa postsotsialistlike riikidegaseevastu suurem (tabel 1). Siinkohal tuleb märkida, ettaolistesse arvestustesse tuleb suhtuda küllaltki tinglikult– neis ei kajastu toodangu kvaliteedi muutus, need lähtusideeldusest, et Trabant ja Mercedes on võrdselt autodning et sovetlik tühi töö oli ka töö. Et taolise languse tagaoli tegemist „objektiivse” protsessiga, mitte aga sageli väidetavatejuhtimisvigadega, näitab kas või kriisi kulu sünkroonsuskogu postsotsialistlikus maailmas, erandiks vahestPoola, kes sisenes siirdekriisi ja jõudis „põhja” teistest varem.Hüperinflatsiooni langemist õnnestus vältida üksnesTšehhoslovakkial ja Ungaril. Loomulikult võib selles „statistilises”allakäigus süüdistada Laari, Savisaart, Vähit, Kallastvõi keda tahes, ainult et sel juhul peaks süüdistajatel olemavastus ka küsimusele: „Kuidas see juhtus, et kogu endisessotsialistlikus maailmas läks sama moodi ilma Laari, Savisaare,Vähi ja Kallaseta?”TõusuteelEesti majandus pöördus taas kasvule 1994. aasta teiselpoolel, mõnes NSV Liidu järglasriigis nihkus see isegi 1990.aastate lõppu, kusjuures Ukraina majandus pöördus EBRDhinnangul kasvule alles 2000. aastal. Muide, DeutscheBanki 1990. aasta hinnangu järgi oli aga just Ukraina majandustoonastest liiduvabariikidest kõrgeima iseseisvuspotentsiaaliga.Et isegi ülisuure raha toel polnud võimaliksiirdekriisi vältida (küll aga kinni maksta), näitas endiseSaksa Demokraatliku Vabariigi saatus. Vahepeal pool sajanditDDRi staatuses olnud uued liidumaad andsid esimeseltaasühinemise järgsel aastal (1991) üksnes 0,8 protsentikogu Saksamaa ekspordist arenenud tööstusriikidesse, samalajal kui seal elas viiendik taasühinenud Saksamaa rahvastikust.Teisalt tõusis tööpuudus seal kiiresti 30 protsendipiirimaile.1992. aasta rahareform, mis lähtus talumehelikust arusaamast„raha paneb rattad käima”, mitte aga näiliselthumaansest ehk inflatsionistlikust arusaamast, et rattadpanevad raha käima, andis Eesti krooni välisväärtuselestabiilsuse ja lõi usalduse krooni vastu. Krooni fikseeritudvahetuskurss oli majandusele omamoodi ankur, mille ümberhakkas toimuma uue tasakaalu otsimine. Rahareformilejärgnesid teised reformid, nagu majanduse üldine liberaliseerimine,maksureform ja erastamine, mis oli esimene