Untitled - traktorist.org

hingeõhu vastase kampaania ajal, iga kord, kui tal saab kõrini või on valu rinnus,
iga kord, kui ta on ainukene suitsetaja mittesuitsetajate seltskonnas. Kas me
tõesti peame minema läbi elu selliste kohutavate mustade varjudega meie
alateadvuses, mis me selle eest saame? ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI!
Meeldivat tunnet? Naudingut? Lõõgastust? Tuge? Ergutust? Kõik vaid
illusioonid, kui teile just ei meeldi kanda pigistavaid kingi, et nautida nende
jalastvõtmist kui mingit liiki lõbu!
Nagu ma juba ütlesin, on tegelik probleem püüda selgitada mitte ainult seda,
miks suitsetajad leiavad suitsetamise mahajätmise olevat nii raske, vaid miks
keegi üldse suitsetab.
Tõenäoliselt ütlete nüüd: "See kõik on väga tore. Ma tean seda, aga kui sa juba
kord selle lõa otsas oled, on väga raske selliseid asju lõpetada." Kuid miks see
siis on nii raske ja miks me suitsu peame tegema? Suitsetajad otsivad vastuseid
nendele küsimustele terve elu.
Mõned ütlevad, seepärast et loobumissümptomld on tohutud. Tõsiasi on, et
tegelikud nikotiinist tingitud loobumissümptomid on nii leebed (vaata 6.
peatükki), et enamik suitsetajatest on elanud ja surnud, ilma et nad oma
narkootilisest sõltuvusest arugi saaksid.
Mõned ütlevad, et sigaretid on väga nauditavad. Nad ei ole. Nad on mustad,
vastikud asjad. Küsige ükskõik milliselt suitsetajalt, kes arvab, et ta suitsetab
sellepärast, et naudib sigaretti. Kui tal puudub oma mark ja ta võib saada ainult
mingit muud marki, mille ta leiab olevat vastiku, kas ta siis lõpetab suitsetamise.
Suitsetajad on ennem valmis suitsetama vana koit kui üldse mitte suitsetama.
Naudinguga ei ole siin midagi pistmist. Mina naudin merivähke, kuid ma ei jõua
iialgi staadiumisse, kus ma riputaksin näiteks kakskümmend austrit oma kaela
ümber. Teiste asjade puhul elus tunneme naudingut siis, kui me nendega
parasjagu tegeleme, aga ei tunne mingit ilmajäetuse tunnet, kui meil neid
parasjagu pole.
23