Untitled - traktorist.org

17. Tervis
See on ala, kus ajuloputus on kõige suurem. Suitsetajad arvavad, et nad on
tervisega seotud riskidest teadlikud. Nad ei ole seda.
Isegi mina, kui ma ootasin, et mu pea võib iga hetk plahvatada, ja uskusin ausalt,
et olen sellisteks tagajärgedeks ette valmistunud, lollitasin lihtsalt ennast.
Neil päevil, kui ma olin võtnud taskust välja suitsu, hakkas punane vilkur
põlema, järgnes sõnum hoiatavalt häälelt: "Olgu, Allen, siin see nüüd on!
Õnneks oled sa kätte saanud hoiatuse. Nüüdsest alates peaksid sa ilma suitsuta
hakkama saama, kui sa veel ühe sigareti teed, läheb su pea lõhki." Mis te arvate,
kas ma oleksin pidanud selle sigareti süütama?
Kui te vastuses veel kahtlete, püüdke jalutada tiheda liiklusega peamagistraalil,
seista kinniste silmadega kõnnitee äärel ja kujutada ette, et teil on valida, kas
lõpetada suitsetamine või jalutada kinnisilmi üle autotee, enne kui tohite uue
sigareti võtta.
Pole mingit kahtlust, milline on teie vastus. Ma olen teinud seda, mida teeb iga
suitsetaja oma suitsetamiselu jooksul: sulgenud oma meeled ja hoidnud pea liiva
all, lootes, et ärkan ühel hommikul üles ja lihtsalt ei taha enam suitsetada.
Suitsetajad ei saa endale terviseriskide peale mõtlemist lubada. Kui nad seda
teeksid, kaoks isegi see illusioon, et nad suitsetamise harjumust naudivad.
See seletabki, miks on riiklikul mittesuitsetamise päeval kasutatav šokiteraapia
nii ebatõhus. Need on ainult mittesuitsetajad, kes suudavad ennast jälgida. See
seletab ka, miks suitsetajad, kes meenutavad onu Fredi, kes suitsetas
nelikümmend sigaretti päevas ja elas kaheksakümne aastaseks, eiravad neid
tuhandeid inimesi, kes on selle mürgise umbrohu pärast oma parimad aastad
minetanud.
Umbes kuus korda nädalas on mul suitsetajatega järgnev vestlus (tavaliselt just
noortega):
68