Untitled - traktorist.org

suitsu hulka, hirmul, et saab kopsuvähi nagu tema vanemad. Kuid
kakskümmend kolm tundi ja kümme minutit igast päevast pidi ta võitlema
kiusatusega. See, mida ta tegi, nõudis tohutusuurt tahtejõudu ja, nagu ma juba
ütlesin, on sellised juhtumid väga harvad. Kuid lõpuks viis see ta meeleheitele.
Vaadake asja loogiliselt: kas suitsetamine on tõeline tugi või nauding või ei ole.
Kui oleks, kes tahaks siis oodata tunni või terve päeva või terve nädala? Miks te
peaksite vahepeal toest või naudingust ära ütlema? Kui pole mingit tuge ega
naudingut, miks siis üldse vaevuda suitsetama?
Ma mäletan üht teist juhtumit viis-suitsu-päevas-mehega. Ta alustas meie
telefonivestlust kraaksuval häälel: "Mr. Carr, ma lihtsalt tahan enne surma
suitsetamise maha jätta." Edasi kirjeldas mees oma elu.
"Ma olen kuuekümne ühe aastane. Suitsetamise tõttu on mul kõrivähk. Nüüd ma
suudan läbi ajada ainult viie plotskiga päevas.”
"Ma magasin vanasti sügavalt öö läbi. Nüüd ma ärkan üles iga tunni järel ja
kõik, millest ma mõtlen, on sigaretid. Isegi kui ma magan näen ma
suitsetamisest und."
"Ma ei saa suitsetada oma esimest sigaretti enne kui kell kümme. Ma ärkan kell
viis ja valmistan lõputu hulga teed. Mu naine ärkab üles umbes kell kaheksa ja
kuna mul on paha tuju, ei taha ta mind majas näha. Ma lähen kasvuhoonesse ja
püüan seal millegi kallal nokitseda, kuid kogu mu meel on hõivatud
suitsetamisest. Kell üheksa hakkan ma keerutama oma esimest sigaretti ja teen
seda seni, kuni ta on täiuslik. Mitte et ma nii väga vajaks, et ta oleks täiuslik,
vaid see annab mulle mingisugust tegevust. Siis ootan ma kella kümneni. Kui
kell saab kümme, värisevad mu käed juba kontrollimatult. Kuid ma ei läida veel
seda sigaretti. Kui ma seda teeksin, peaksin ootama kolm tundi, enne kui saan
teha järgmise. Lõpuks ma süütan sigareti, võtan ühe mahvi ja kustutan ta
otsekohe. Nii protsessi jätkates saan ma suitsu teha terve tunni. Ma suitsetan ta
97