You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
RAMBI EES<br />
<strong>Maarja</strong> Mitt –<br />
tüdruk nagu prantsuse filmist<br />
Tekst Ave-Marleen Rei<br />
Fotod erakogu, Alan Proosa, Lauri Kulpsoo, Aldo Luud<br />
<strong>Maarja</strong> näeb<br />
elegantne välja,<br />
sageli liigub<br />
ta ringi šikis kleidis ja<br />
kirsipunaste huultega.<br />
Kui meie jutuajamise<br />
käigus selgub, et teda<br />
väga köidavad prantsuse<br />
kultuur ja filmid, saab<br />
järsku kõik selgeks –<br />
kas teadlikult või<br />
alateadlikult kehastab<br />
<strong>Maarja</strong> ka ise seda<br />
elegantsi ja espriid, mida<br />
ta prantslaste juures<br />
imetleb.<br />
Keskkond, kus <strong>Maarja</strong> üles kasvas, polnud<br />
siiski kuigi prantslaslik, pigem täiesti<br />
eestipärane – kodu Annelinnas, kool,<br />
muusikakool ja kunstikool Tartu kesklinnas.<br />
„Minu elu Tartus on olnud seotud<br />
linnakeskmega – ikka Toomemägi ja<br />
Jakobi mägi, ühest üles, teisest alla, muusikakooli,<br />
kunstikooli – nii ma mööda neid<br />
mägesid jooksin ja alles õhtul hilja sain<br />
koju.“ <strong>Maarja</strong> õppis muusikakoolis viiulit<br />
ning vanaisalt päritud pill on siiani olemas.<br />
Mängida pole paraku aega. „Viiulile<br />
ei julge enam otsagi vaadata – häbi on.<br />
Eks need üheksa aastat viiuliõpinguid<br />
olid ka paras katsumus, aga ma sain sellega<br />
hakkama ja see iseloomustab mind<br />
päris hästi – kui midagi ette võtan, püüan<br />
seda teha maksimaalselt ning enamasti<br />
viin alustatu ka lõpule – nii hästi või halvasti,<br />
kui parajasti oskan. Isegi kui ma ei<br />
olnud kõige andekam viiuliõpilane, kooli<br />
lõpetasin ära.“<br />
Esimene roll –<br />
Kärbse-Kärt<br />
<strong>Maarja</strong> perekonnale tuli tema teatrikooli<br />
minek suhteliselt suure üllatusena.<br />
Tegemist oli tagasihoidliku ning häbeliku<br />
lapsega, kes, mis seal salata, jätab<br />
ka praegu üsna vaoshoitud esmamulje.<br />
Ometi mäletab <strong>Maarja</strong> juba lasteaiapäevilt<br />
soovi näitlejaks saada. Koos<br />
onupoja ja – tütrega sündisid Pärnus<br />
vanaema aias ka esimesed lavastused<br />
„Kärbse-Kärt“ ja „Punamütsike“, kus<br />
<strong>Maarja</strong> nimiosi mängis. Publikuks olid<br />
vanaema ja vanaema õde, piletirahaks<br />
toodi šokolaadi. Vahepealsetel aastatel<br />
soov näitlejaks saada ununes, aga teismeeas,<br />
kui <strong>Maarja</strong> omal käel teatris käima<br />
hakkas, tõusis taas päevakorda. „Mul<br />
õnnestus käia Linnateatris vaatamas<br />
„Hamletit“ ja „Arkaadiat“, kuhu tookord oli<br />
väga raske pileteid saada ja see teatriskäik<br />
oli minu jaoks nagu muinasjutt. Palju<br />
ma 15-aastaselt „Arkaadia“ filosoofilisest<br />
olemusest aru sain, aga ahmisin<br />
endasse emotsioone ja mulle tundus, et<br />
see ongi see. Ma ei mäleta enam, kuidas<br />
ma Vanemuisesse lava taha sattusin,<br />
aga mäletan hetke, kui seisin seal ja<br />
nuusutasin lavaõhku, mulle nii meeldis<br />
teatri lõhn. Imesin seda endasse.<br />
Mõnikord „Detektiiv Lotte“ etenduse ajal<br />
istun künka taga, sel ajal kui Draakon ja<br />
Konkskäsi ees möllavad, ja vaatan üles<br />
kus on suur lavakarp ja ei suuda seniajani<br />
uskuda, et ma olengi siin.“<br />
4 RAMP 2011/2012<br />
RAMP 2011/2012<br />
5
Change language