You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
INTERVJUU<br />
Rein Pakk<br />
töötab ka magades<br />
Rein Pakk on lennukas tüüp – ta on diplomeeritud filmirežissöör, õppinud<br />
enne seda lavakunstikateedris ja Eesti Humanitaarinstituudis, juhtinud telesaateid,<br />
loonud karikatuure, tegutsenud restoraniäris, olnud Tartu Kõrgema<br />
Kunstikooli õppejõud ning töötab reklaamilooja ja turunduskonsultandina.<br />
Alates hooajast 2011/2012 on Rein ka Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja.<br />
Uurime küsimus-vastus vormis, mis mees selle kireva kaane all peidus on.<br />
Küsis Ave-Marleen Rei<br />
Fotod Alan Proosa<br />
Teater on sulle sinu onude (Rein<br />
ja Väino Aren – toim.) tõttu olnud<br />
ilmselt juba lapsepõlvest peale<br />
üsna lähedal. Räägi natuke<br />
nende mõjust sinu eluteele ning<br />
kokkupuudetest teatriga lapsena.<br />
Onud elasid Tallinnas ja mina Tartus. Onu<br />
Reinuga me kohtusime üliharva, aga onu<br />
Väino pere suvitas samas külas kus meiegi<br />
ja temaga puutusin rohkem kokku. Ega<br />
ma ei mõelnud lapsena, et minust peab<br />
saama näitleja. Ma mõtlesin, et minust peab<br />
saama poplaulja. Nagu David Bowie. Onud<br />
olid siiski selgelt vanema generatsiooni ja<br />
teistsuguse traditsiooni esindajad. Muidugi<br />
nägin ma neid ka laval ja filmis, aga pean<br />
tunnistama, et see tunne neid vaadates<br />
polnud vaimustus. See polnud kindlasti<br />
nende süü. Pigem mäletan ma enda suuremat<br />
huvi teatri vastu 15-16 aastaselt, kui<br />
mu vend Heiti mängis Vanemuises. Aga ega<br />
ma siis ka enda tulevikku teatriga eriti ei<br />
seostanud.<br />
Millest oli tingitud sinu heitlik<br />
koolitee? Lavakunstikool, EHI,<br />
alles siis Pedagoogikaülikooli<br />
filmilavastaja eriala…<br />
Ma olin keskkoolis halb õpilane. Ma ei käitunud<br />
halvasti, ei olnud kuidagi “paha poiss”,<br />
pigem olin isegi “hea poiss”, aga seda keerulisem<br />
oli mu vanematel ja õpetajatel minuga<br />
toime tulla, sest ma lihtsalt ei õppinud, puudusin<br />
palju. Eks sealt see heitlikkus algaski.<br />
Kohvikupidaja Löwi lastelavastuses<br />
„Ninasarvik Otto“. Rein on ka päriselus käima<br />
lükanud ja omanud mitmeid söögikohti.<br />
Ometi ma lõpetasin kooli – ja see oli veel Miina Härma kool! – ja<br />
sain sisse lavakasse. Eks ma seal jätkasin oma harjumuspärast<br />
halvasti õppimist ja puudumist ja ma tulin sealt poole aasta<br />
pärast ära. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei ole seda tõttöelda<br />
ka kunagi kahetsenud. Lavakas on väga tugev kool, vägevate<br />
traditsioonidega, aga minu tee kujunes lihtsalt teistsuguseks.<br />
Pärast lavakat olin ma kaks aastat Nõukogude armees ja see oli<br />
üks pöördelisemaid perioode minu elus ja pöördeline paraku<br />
just positiivses suunas. Ma ärkasin seal nimelt ellu. Ma olin<br />
kartnud sõjaväkke sattumist, sest ma teadsin, et seal ma hukkun.<br />
Ja kui ma nüüd sinna sattusin ja päriselt ei surnud, siis oli<br />
see minu ümbersünd, algas uus elu. Ja uues elus oleme me alati<br />
paremad. Sõjaväes oli palju kannatusi, uskumatuid pingutusi,<br />
valu, verd, sitta ja tatti, kirkaid ilmutusi ja väga palju üksiolemist<br />
– kõike seda, mida tsiviilelu ei pakkunud. See oli kloosterlik<br />
kogemus, minu jaoks üsna otseses mõttes. Ma ei tahaks sinna<br />
küll kindlasti tagasi, see ei olnud üldse meeldiv, aga see mõjus<br />
hästi. Pärast sõjaväge tegin paar aastat veel juhutöid öövahist<br />
kinodirektorini ja siis läksin EHI-sse. Seal mulle täitsa meeldis,<br />
aga siis tegi Iho Peda juurde filmikooli ja ma läksin sinna ja sain<br />
sisse. Ma ise ei vaata oma haridusteele kui heitlikule, ma olen<br />
saanud palju head haridust ja filmilavastaja diplomi pealekauba.<br />
Kuradi rollis enda kirjutatud ja koos<br />
Ain Mäeotsaga lavastatud „Don Juanis“<br />
Filmilavastaja diplom on sul taskus, aga<br />
näitlemine – oled näitleja Jumala armust?<br />
Kõike, mida me oleme, oleme me Jumala armust. Aga kui see<br />
küsimus soovib teada, kas mul tuleb mäng laval kuidagi iseenesest,<br />
siis nii see pole. Ma teen kõvasti tööd. Tõsi, ma olen küllaltki<br />
orgaaniline näitleja, võin laval käituda üsna loomulikult,<br />
aga see ei tule kaugeltki iseenesest, selleks tuleb teha väga<br />
täpset tööd.<br />
Sa oled aktiivselt kaasa rääkinud ka Tartu brändi<br />
otsingutel – mida tähendab sinu jaoks Tartu ja<br />
siin elamine?<br />
Ma olen põline supilinlane. Olen elanud vahepeal ka 9 aastat<br />
Tallinnas ja 2 aastat Venemaal, aga kogu ülejäänud elu<br />
Supilinnas. Mulle väga meeldib. Käisin eelmisel aastal New<br />
Yorgis ja olin üllatunud, kui Tartu moodi seal oli. Vähemasti<br />
see NYC, mida mina nägin. Williamsburg ja East Village olid<br />
pikkade tänavate viisi Zavoode ja Gen-klubisid täis ja inimesed<br />
olid küll värvilisemad, aga muidu samasugused. Tänapäeval ei<br />
ole ju vahet, kus sa elad, kõik on kõigest sama kaugel, distantse<br />
pole. Mulle meeldis Tallinnas ka elada, sõpru on mul seal siiani<br />
rohkem kui Tartus, aga loomingulises plaanis olen olnud viimastel<br />
aastatel Tartus elades produktiivsem. Ju siis mõjub hästi.<br />
Praktilises plaanis on Tartu pereelu jaoks kindlasti parem paik.<br />
Ja mulle tõesti väga meeldib minu kodu.<br />
Millised on repertuaariteatri head ja vead sinu<br />
arvates?<br />
Ma usun, et head teatrit saab teha põhimõtteliselt igasugustes<br />
institutsioonides. Repertuaariteater ja projektiteater on ikka<br />
nii erinevad ettevõtmised, et tegelikult neid võrrelda ei saagi.<br />
Muidugi saab neid teineteisele eelistada sõltuvalt loojanatuurist<br />
ja inimtüübist. Enda osas olen saanud seni mõlemas hakkama.<br />
Projektiteater keskendub lavastusele ja repertuaariteater institutsionaalsele<br />
kestvusele, traditsiooni järjepidevusele. Muidugi<br />
võib öelda, et projektiteatris pole ühtegi üleliigset inimest, eelarverida,<br />
probleemi ega muud seesugust, mis pärsiks kogu auru<br />
minekut puhtalt loomingule, aga kui ühel projektiteatril hakkab<br />
väga hästi minema, siis mõne aasta pärast tekivad tal needsamad<br />
probleemid, mis on repertuaariteatris. Ja siis saab juba<br />
oluliseks see, kes peab 140 aastat vastu ja kes mitte. Olen teinud<br />
tööd mõlemas ja võin öelda, et mõlemal on oma head ja vead.<br />
Kuidas hindad Eestis ilmuva teatrikriitika taset<br />
ja kuidas suhtud kriitikasse, mis käib sinu enda<br />
lavastuse või rolli kohta?<br />
Mulle meeldib kriitika, ausalt. Mind ei morjenda ka negatiivne<br />
kriitika, kui see on sisuline ja põhjendatud. Sellest saab ju<br />
õppida, sellest on kasu. Üldse mulle meeldib tagasiside, kommunikatsioon.<br />
Ka näitlejana ma vajan väga lavastajat ja partnerit.<br />
Üldiselt kaldub Eesti teatrikriitika pigem esseistliku arutlusepeegelduse<br />
poole ja vähem erialaliselt huvitava draamatehniliste<br />
aspektide analüüsimise poole. Aga ega see pole halb, see<br />
lihtsalt tundub mulle nii olevat. Näitlejatöid analüüsitakse ehk<br />
vähem kui uuenduslikke videoekraane ja muud multitehnikat.<br />
Paljud ei talu netikommentaare, aga mind nad ei häiri. Kui seal<br />
keegi ikka puhtast õelusest hüsteeriliselt tatti pritsib, siis selle<br />
tunneb ju kohe ära ja mina küll isiklikult ei võta. Mis mul teise<br />
inimese haigusega asja. Naljakas on see, et nad seal räägivad<br />
palju oma arvamusest, ise on anonüümsed. Arvamust, mille<br />
kõrvalt puudub arvaja pole ju olemas. Veider, onju.<br />
Mis sind vaatajana teatrisaalis kõige sagedamini<br />
rõõmsaks ja mis kurvaks teeb?<br />
Rõõmsaks teeb kohalolek, kurvastab eemalolek.<br />
Vaadates neid erinevaid valdkondi, milles oled<br />
tegutsenud - sageli tegeled mitme valdkonnaga<br />
ju samaaegselt - tekib tahtmatult küsimus,<br />
kuidas ja kas sa üldse puhkad?<br />
Puhkama peab. Otium reficit vires, nagu ütleb Inglisild. Ma<br />
magan ööpäevas 8 tundi. Vahel ma magan ka päeval. Näiteks<br />
enne etendust. Aga ma olen märganud, et mingi töö käib minu<br />
sees ka magades. Ja on veel üks tõhus puhkusemeetod. Kui ma<br />
teen erinevaid töid, siis ühte tehes puhkan ma teisest. Ma ei<br />
mõtle päris peenramaal kõpitsemist, vaid näiteks kaubanduskeskuse<br />
turundusstrateegia ajurünnakust osa võttes puhkan<br />
ma teatrilavast ja vastupidi.<br />
10 RAMP 2011/2012 RAMP 2011/2012 11
Change language