26.04.2015 Views

Maarja Mitt– - Vanemuine

Maarja Mitt– - Vanemuine

Maarja Mitt– - Vanemuine

SHOW MORE
SHOW LESS

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

INTERVJUU<br />

Rein Pakk<br />

töötab ka magades<br />

Rein Pakk on lennukas tüüp – ta on diplomeeritud filmirežissöör, õppinud<br />

enne seda lavakunstikateedris ja Eesti Humanitaarinstituudis, juhtinud telesaateid,<br />

loonud karikatuure, tegutsenud restoraniäris, olnud Tartu Kõrgema<br />

Kunstikooli õppejõud ning töötab reklaamilooja ja turunduskonsultandina.<br />

Alates hooajast 2011/2012 on Rein ka Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja.<br />

Uurime küsimus-vastus vormis, mis mees selle kireva kaane all peidus on.<br />

Küsis Ave-Marleen Rei<br />

Fotod Alan Proosa<br />

Teater on sulle sinu onude (Rein<br />

ja Väino Aren – toim.) tõttu olnud<br />

ilmselt juba lapsepõlvest peale<br />

üsna lähedal. Räägi natuke<br />

nende mõjust sinu eluteele ning<br />

kokkupuudetest teatriga lapsena.<br />

Onud elasid Tallinnas ja mina Tartus. Onu<br />

Reinuga me kohtusime üliharva, aga onu<br />

Väino pere suvitas samas külas kus meiegi<br />

ja temaga puutusin rohkem kokku. Ega<br />

ma ei mõelnud lapsena, et minust peab<br />

saama näitleja. Ma mõtlesin, et minust peab<br />

saama poplaulja. Nagu David Bowie. Onud<br />

olid siiski selgelt vanema generatsiooni ja<br />

teistsuguse traditsiooni esindajad. Muidugi<br />

nägin ma neid ka laval ja filmis, aga pean<br />

tunnistama, et see tunne neid vaadates<br />

polnud vaimustus. See polnud kindlasti<br />

nende süü. Pigem mäletan ma enda suuremat<br />

huvi teatri vastu 15-16 aastaselt, kui<br />

mu vend Heiti mängis Vanemuises. Aga ega<br />

ma siis ka enda tulevikku teatriga eriti ei<br />

seostanud.<br />

Millest oli tingitud sinu heitlik<br />

koolitee? Lavakunstikool, EHI,<br />

alles siis Pedagoogikaülikooli<br />

filmilavastaja eriala…<br />

Ma olin keskkoolis halb õpilane. Ma ei käitunud<br />

halvasti, ei olnud kuidagi “paha poiss”,<br />

pigem olin isegi “hea poiss”, aga seda keerulisem<br />

oli mu vanematel ja õpetajatel minuga<br />

toime tulla, sest ma lihtsalt ei õppinud, puudusin<br />

palju. Eks sealt see heitlikkus algaski.<br />

Kohvikupidaja Löwi lastelavastuses<br />

„Ninasarvik Otto“. Rein on ka päriselus käima<br />

lükanud ja omanud mitmeid söögikohti.<br />

Ometi ma lõpetasin kooli – ja see oli veel Miina Härma kool! – ja<br />

sain sisse lavakasse. Eks ma seal jätkasin oma harjumuspärast<br />

halvasti õppimist ja puudumist ja ma tulin sealt poole aasta<br />

pärast ära. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei ole seda tõttöelda<br />

ka kunagi kahetsenud. Lavakas on väga tugev kool, vägevate<br />

traditsioonidega, aga minu tee kujunes lihtsalt teistsuguseks.<br />

Pärast lavakat olin ma kaks aastat Nõukogude armees ja see oli<br />

üks pöördelisemaid perioode minu elus ja pöördeline paraku<br />

just positiivses suunas. Ma ärkasin seal nimelt ellu. Ma olin<br />

kartnud sõjaväkke sattumist, sest ma teadsin, et seal ma hukkun.<br />

Ja kui ma nüüd sinna sattusin ja päriselt ei surnud, siis oli<br />

see minu ümbersünd, algas uus elu. Ja uues elus oleme me alati<br />

paremad. Sõjaväes oli palju kannatusi, uskumatuid pingutusi,<br />

valu, verd, sitta ja tatti, kirkaid ilmutusi ja väga palju üksiolemist<br />

– kõike seda, mida tsiviilelu ei pakkunud. See oli kloosterlik<br />

kogemus, minu jaoks üsna otseses mõttes. Ma ei tahaks sinna<br />

küll kindlasti tagasi, see ei olnud üldse meeldiv, aga see mõjus<br />

hästi. Pärast sõjaväge tegin paar aastat veel juhutöid öövahist<br />

kinodirektorini ja siis läksin EHI-sse. Seal mulle täitsa meeldis,<br />

aga siis tegi Iho Peda juurde filmikooli ja ma läksin sinna ja sain<br />

sisse. Ma ise ei vaata oma haridusteele kui heitlikule, ma olen<br />

saanud palju head haridust ja filmilavastaja diplomi pealekauba.<br />

Kuradi rollis enda kirjutatud ja koos<br />

Ain Mäeotsaga lavastatud „Don Juanis“<br />

Filmilavastaja diplom on sul taskus, aga<br />

näitlemine – oled näitleja Jumala armust?<br />

Kõike, mida me oleme, oleme me Jumala armust. Aga kui see<br />

küsimus soovib teada, kas mul tuleb mäng laval kuidagi iseenesest,<br />

siis nii see pole. Ma teen kõvasti tööd. Tõsi, ma olen küllaltki<br />

orgaaniline näitleja, võin laval käituda üsna loomulikult,<br />

aga see ei tule kaugeltki iseenesest, selleks tuleb teha väga<br />

täpset tööd.<br />

Sa oled aktiivselt kaasa rääkinud ka Tartu brändi<br />

otsingutel – mida tähendab sinu jaoks Tartu ja<br />

siin elamine?<br />

Ma olen põline supilinlane. Olen elanud vahepeal ka 9 aastat<br />

Tallinnas ja 2 aastat Venemaal, aga kogu ülejäänud elu<br />

Supilinnas. Mulle väga meeldib. Käisin eelmisel aastal New<br />

Yorgis ja olin üllatunud, kui Tartu moodi seal oli. Vähemasti<br />

see NYC, mida mina nägin. Williamsburg ja East Village olid<br />

pikkade tänavate viisi Zavoode ja Gen-klubisid täis ja inimesed<br />

olid küll värvilisemad, aga muidu samasugused. Tänapäeval ei<br />

ole ju vahet, kus sa elad, kõik on kõigest sama kaugel, distantse<br />

pole. Mulle meeldis Tallinnas ka elada, sõpru on mul seal siiani<br />

rohkem kui Tartus, aga loomingulises plaanis olen olnud viimastel<br />

aastatel Tartus elades produktiivsem. Ju siis mõjub hästi.<br />

Praktilises plaanis on Tartu pereelu jaoks kindlasti parem paik.<br />

Ja mulle tõesti väga meeldib minu kodu.<br />

Millised on repertuaariteatri head ja vead sinu<br />

arvates?<br />

Ma usun, et head teatrit saab teha põhimõtteliselt igasugustes<br />

institutsioonides. Repertuaariteater ja projektiteater on ikka<br />

nii erinevad ettevõtmised, et tegelikult neid võrrelda ei saagi.<br />

Muidugi saab neid teineteisele eelistada sõltuvalt loojanatuurist<br />

ja inimtüübist. Enda osas olen saanud seni mõlemas hakkama.<br />

Projektiteater keskendub lavastusele ja repertuaariteater institutsionaalsele<br />

kestvusele, traditsiooni järjepidevusele. Muidugi<br />

võib öelda, et projektiteatris pole ühtegi üleliigset inimest, eelarverida,<br />

probleemi ega muud seesugust, mis pärsiks kogu auru<br />

minekut puhtalt loomingule, aga kui ühel projektiteatril hakkab<br />

väga hästi minema, siis mõne aasta pärast tekivad tal needsamad<br />

probleemid, mis on repertuaariteatris. Ja siis saab juba<br />

oluliseks see, kes peab 140 aastat vastu ja kes mitte. Olen teinud<br />

tööd mõlemas ja võin öelda, et mõlemal on oma head ja vead.<br />

Kuidas hindad Eestis ilmuva teatrikriitika taset<br />

ja kuidas suhtud kriitikasse, mis käib sinu enda<br />

lavastuse või rolli kohta?<br />

Mulle meeldib kriitika, ausalt. Mind ei morjenda ka negatiivne<br />

kriitika, kui see on sisuline ja põhjendatud. Sellest saab ju<br />

õppida, sellest on kasu. Üldse mulle meeldib tagasiside, kommunikatsioon.<br />

Ka näitlejana ma vajan väga lavastajat ja partnerit.<br />

Üldiselt kaldub Eesti teatrikriitika pigem esseistliku arutlusepeegelduse<br />

poole ja vähem erialaliselt huvitava draamatehniliste<br />

aspektide analüüsimise poole. Aga ega see pole halb, see<br />

lihtsalt tundub mulle nii olevat. Näitlejatöid analüüsitakse ehk<br />

vähem kui uuenduslikke videoekraane ja muud multitehnikat.<br />

Paljud ei talu netikommentaare, aga mind nad ei häiri. Kui seal<br />

keegi ikka puhtast õelusest hüsteeriliselt tatti pritsib, siis selle<br />

tunneb ju kohe ära ja mina küll isiklikult ei võta. Mis mul teise<br />

inimese haigusega asja. Naljakas on see, et nad seal räägivad<br />

palju oma arvamusest, ise on anonüümsed. Arvamust, mille<br />

kõrvalt puudub arvaja pole ju olemas. Veider, onju.<br />

Mis sind vaatajana teatrisaalis kõige sagedamini<br />

rõõmsaks ja mis kurvaks teeb?<br />

Rõõmsaks teeb kohalolek, kurvastab eemalolek.<br />

Vaadates neid erinevaid valdkondi, milles oled<br />

tegutsenud - sageli tegeled mitme valdkonnaga<br />

ju samaaegselt - tekib tahtmatult küsimus,<br />

kuidas ja kas sa üldse puhkad?<br />

Puhkama peab. Otium reficit vires, nagu ütleb Inglisild. Ma<br />

magan ööpäevas 8 tundi. Vahel ma magan ka päeval. Näiteks<br />

enne etendust. Aga ma olen märganud, et mingi töö käib minu<br />

sees ka magades. Ja on veel üks tõhus puhkusemeetod. Kui ma<br />

teen erinevaid töid, siis ühte tehes puhkan ma teisest. Ma ei<br />

mõtle päris peenramaal kõpitsemist, vaid näiteks kaubanduskeskuse<br />

turundusstrateegia ajurünnakust osa võttes puhkan<br />

ma teatrilavast ja vastupidi.<br />

10 RAMP 2011/2012 RAMP 2011/2012 11

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!