pdf, 60 MB - Geoloogia Instituut

tegevuses. On ju rahnude teisaldamine lausa mõeldamatu kivimüraka kaalu teadmata.Rahnu mass tuletatakse loomulikult tema ruumala järgi. Viimast aga onrahnude korrapäratu kuju tõttu väga raske täpsemalt määrata ja pinnasesse mattunudosa puhul on see lausa võimatu. Isegi rahnu maapealse, vaatluseks kättesaadavaosa ruumala usaldusväärseks määramiseks on tarvis vastavat mõõteriista jaselle käsitsemise oskust. Niisuguse aeganõudva töö Eesti kõige suuremate rahnudemõõdistamisel tegi geodeedist entusiast Aadu Kumari (1974, 1979b, 1981, 1986).Teodoliidi abil teostatud tahhümeetrilise mõõdistamise andmeid on A. Kumarilt niisuurte (tabel 2) kui ka mitmete väheldasemate rahnude kohta. Lähedasi mõõtmisvõtteidkasutades on kümnete rahnude kohta tahhümeetrilisi ruumalamääranguidteinud veel riiklikus looduskaitsesüsteemis töötanud geodeedid P. Kohava jaM. Raid ning üksikmääranguid on laekunud lisaks teisteltki uurijatelt. Nii onpraegu Eesti ürglooduse andmebaasis kasutada andmeid veidi üle 120 rahnu maapealseosa ruumala kohta. Nende täpsust, kokkulangevust ja reprodutseeritavust eiole küll põhjalike korduvuuringutega kontrollitud, kuid visuaalne hinnang kooslineaarmõõtmete jälgimisega lubab seda andmestikku siiski kasutada üldisemateksarvutusteks. Edasine massi määramine on siit lihtne – kuupmeetrites ruumala tulebkorrutada graniitide tihedusega 2,72–2,76 t/m 3 ja saadaksegi rahnu mass tonnides.Eesti rahnumaterjali tihedusenäitaja muutub graniitide lähedase koostise tõttu väheja arvesse võttes rahnus esinevaid kinnislõhesid, mis seda veidi vähendavad, võibarvutustel kasutada ligilähedast arvu 2,7 t/m 3 .Eeltoodu ei lahenda siiski probleemi, kuidas määrata iga konkreetse rahnu tõepärasttegelikku massi. Ometi on see vajalik mitmete rakenduslike ülesannetelahendamisel ja lausa möödapääsmatu väiksemate rahnude juures, kui tekib nendeteisaldamise või nihutamise vajadus. Seepärast on vaja vähemalt ligilähedaseltkihinnata rahnu ruumala ja massi ka lihtsamalt kättesaadavate lineaarmõõtmete abil.Seda on püütudki teha nii suurte looduskaitsealuste kivide (Maide 1939) kui kaväikeste rändrahnude kohta (Viiding 1955b). Viimaste puhul on see hõlpsaminiteostatav, sest väikerahnud on mõõtmiseks kõigist külgedest ka väliolukorras pareminikättesaadavad ja üldiselt lihtsama kujuga. Suuremate rahnude puhul takistabruumala määramist oluliselt rahnu korrapäratu väliskontuur ja muidugi maasiseseosa kättesaamatus mõõtmiseks. Neil juhtudel tuleb püüda rahn samastada mingilähedase geomeetrilise kehaga ning siis tavapäraste lineaarmõõtmete abil vastavavalemi järgi arvutada tema ruumala. Lihtsaimana näib ruumala seostamine ümbermõõduga,kuid juba eelnevalt võib öelda, et see ei saa anda rahuldavaid tulemusi,sest jätab arvestamata kivi kõrguse. Seepärast on lootustandvam viis rahnu kujuühitamine kera, püramiidi, koonuse või ellipsoidi, harvem kuubi või risttahukaga.Et rahnude valdaval osal on ümarad kontuurid, on loogiline kasutada samastamisekssiiski kumerapinnalisi geomeetrilisi kehi. Väikerahnude puhul soovitabH. Viiding kõige universaalsemana lähendust ellipsoidile, kasutades valemit0,55×a×b×c, kus a, b, c on rahnu kolm risti asetsevat läbimõõtu – s.o pikkus, laius,kõrgus. Suurte rahnude puhul on asi keerukam, sest pinnasesse maetud rahnupoolmiklõikab ära osa ellipsoidist. Seepärast tundub loomulikumana kasutadalähtealusena midagi poolkera või koonuse taolist.20