pdf, 60 MB - Geoloogia Instituut

kergemini lõhederikkad ja jämedateralisemad kivimid (rabakivid, gneissbretšad),mistõttu suurte rahnude seas kasvab pikkamisi just vastupidavamate kivimiteosakaal. Nende pärinemine peamiselt eelnevalt jää poolt lihvitud silekaljudelt lõiedasiseks ümardumiseks hoopis teistsugused eeldused, kui seda täheldame tugevastilõhestatud kaljudest pärinevatel nurklikel kivimürakatel.Niisiis on suurte rahnude ümardatus ja pinnasilutus liustikujääs sõltunud paljudestteguritest ja selles ei ilmne väga ühemõttelist seaduspära. Üldise asjaolunatuleb vaid veel kord rõhutada, et Eesti alal on väikerahnud tavaliselt suurrahnudesttäiuslikumalt lihvitud ja silutud, mis viitab nende suuremale liikuvusele ja pöörlevuseleliikuvas jääs.Hoopis intrigeerivam on rahnude pikitelje orientatsiooni jälgimine maastikul,mis võiks anda mingi ettekujutuse liustikujää dünaamikast. Et rahnude raskuskeseasub tavaliselt nende allosas (joonis 7), siis võib eeldada, et rahnude pikitelg võtabliustikujää liikumisel sellega ühise suuna ning suuremad rahnud võiksid kujutadaendast midagi orienteeritud kaljuvoorte taolist. Teisest küljest võiks ka arvata, etpiklikud rahnud võivad käituda lausa vastupidi – jäämassi aluspinnal rulludespaigutuda hoopis risti jäämassi liikumissuunaga. Ja on ka kolmas võimalus: suurterahnude paigutuses ei ilmne mingit korrapära – nende asend jääst väljasulamisel ontäiesti juhuslik. Nendele küsimustele peaks andma vastuse rahnude paigutusestatistika, üksikjuhtude põhjal ei saa teha tõsisemaid järeldusi. Mõistagi sobivadselliseks analüüsiks üksnes pikliku kujuga rahnud, mille suurim horisontaalmõõtületab vähemalt poolteist korda sellele ristise laiuse. Niisuguseid rahne ei ole justpalju (joonis 6).Väiksemate rahnude juures on H. Viiding (1955b) täheldanud kindlamat orienteeritustjust tilgakujuliste rahnude juures, kus rahnuteravik näib analoogiliselttuulelipuefektile enam ühtivat liustiku liikumise suunaga. Statistilist tõendusmaterjalita selle kohta siiski ei esita. Suurte rahnude puhul on seda mõtet rasketoetada, sest nende tilgalaadset kuju on allosa mattumise tõttu enamasti võimatutuvastada. Seetõttu tuleb siin piirduda pikitelje üldise orientatsiooni jälgimisega.Rahnukoosluse suuremate esindajate – hiidrahnude kohta on see analüüs 32 rahnupõhjal tehtud (Pirrus 2003b), kuid see ei andnud selgelt tõlgendatavat tulemust.Rahnude pikitelje suund koondub küll valdavalt vahemikku 270–300 o , kuid sedaon raske otseselt seostada jää liikumise üldsuunaga. Et andmestik jätab peaaegutäiesti katmata kirdesektori suuna, siis rullumisefekti hüpoteesist ei saa siinkohalküll rääkida.Hilisem analüüs kolme suurema rahnuklassi kohta (ühes täiendustega hiidrahnudeosas) on toodud joonisel 8. Andmestik 20 o sektorite lõikes näitab üsna vastuolulistpilti. Kui hiidrahnude hulgas on rahnude pikitelgedel valdavaks lääneloodesuund, siis rahnuklassi 25–20 m puhul on ülekaalus just kirdesektor, andes NO 10–30 o väljalöögi kõrval seletamatu maksimumi itta (70–90 o ). Väiksema, maakondlikutähtsusega rahnude kooslus näitab jällegi pikitelje eelistust loode-kagu suunal.Neist andmetest võib teha järelduse, et rahnukogumi pikitelgede asetus on pigemjuhusliku iseloomuga, mis mõõdetavate objektide vähese hulga tõttu selget seaduspäraei ilmuta. Asetades kõik mõõtmisandmed (152) ühele graafikule, saame siiski28