pdf, 60 MB - Geoloogia Instituut

vad need rahnude vaatlemist ja kahandavad kivi suhtelist kõrgust maastikupildis.Teisest küljest loob väikekividest ümbris rahnujalamil ka mingi kaitsevööndi kiviümber, takistamaks muid kahjustavaid toiminguid – tarbetuid kaevamisi ja lõkketegemisi.Sama vastuoluline näib olevat ka rahnu ümbruse puhastamine võsast.Esmapilgul tundub see olevat mõistlik silmapaistva loodusobjekti parema vaadeldavusetagamiseks, teisest küljest avab see rahnu soodsamalt looduslikule murenemisprotsessileja muudab oluliselt kivi ümber kujunenud eluslooduse ökotingimusi.Ilmselt ei olegi põhjust kõike eeskirjadega reguleerida: suuri rahne meiemaastikul on rohkesti ja võiksime nendega käituda igal konkreetsel juhul nii, nagumeie loodushoiutunnetus seda lubab. Riiklik kaitsesüsteem peaks vältima siin vaidäärmuslikke liialdusi.Olulised, eriti väiksemate rahnude puhul, on maavaldaja õigused seoses kividega.Eesti maapõueseadus loeb kinnistul asuva kivi maaomaniku omandiks. Juhul,kui rahn ei ole kaitstud looduskaitsesättega, võib seda paigast nihutada või kasutadaisiklikuks tarbeks – dekoratiivkiviks, kiviaiaks, teetäiteks, müüritiseks. Võõrandada– st osta ja müüa kivi seaduse järgi ei tohi. Nimetatud seaduse järgiminetegelikkuses on raske ja sellest on kahtlemata palju kõrvalekaldeid. Väiksemaidkive ei käsitata tavapärase maavarana, ei määrata nende varusid ega peeta bilansiarvestust.Nii on toimitud ka minevikus ja küllaltki suurtes mahtudes, näiteks maaparandusel.Kive vajatakse edaspidigi mitmesugusel otstarbel ja kuidas kasutusviisiõnnestub õiguslikult reguleerida, seda näitab tulevik.Nagu tõdesime, tähelepanu väärivaid suuri kive need küsimused üldjuhul eipuuduta, rahnude suurus ja tugevus tõkestavad iseeneslikult kasutamise majandustegevuses.Piltlikult öeldes kaitsevad suured rahnud end ise. Ent kahjustusi tulebette nendegi puhul ja üsna hoolikalt püstitatud riiklik looduskaitsevõrk on kutsutudtagama loodusmälestiste säilimise. Enam ohustatud on just väikerahnude ilmekadkogumid – kivikülvid. Need võivad kergesti sattuda kivikoristuse ohvriks, nagujuhtus näiteks esindusliku Lõuna-Eesti külviga Teedlas Tartumaal. Neid võidaksenihutada kiviaedadesse (Küremaa külv Läänemaal) või rikkuda pealekuhjatudpõllukividega (Õvi I Tartumaal, Karjaküla Järvamaal). Kivikülvide vaenlane on kapealetungiv võsastumine, mis karjatamise lõppedes muudab esinduslikud kiviväljadmetsakõdu ja rohurinde sees nähtamatuks (Tammiku külv Läänemaal, Õvi IITartumaal jt).Eesti riiklikus looduskaitseregistris on seisuga 8. okt. 2004 arvel 349 rändrahnuja kivikülvi. Neist 17 on kivikülvid või rahnude kogumid, ka on loendis 10 väiksemathuvitava väliskuju või ilmeka rahvapärimusega rahnu. Niisiis jääb kaitsealustesuurte rahnude arv kusagile 320 piirimaile, mis pole küll eriti täpne, sestmõnedki kaitsealused üksused koosnevad mitmest rahnust ja nendega võib ollaveel muidki probleeme. Igal juhul on rahnude kaitse korraldamisele pööratud suurttähelepanu ja enamik kaitsealustest objektidest on vahetult looduseski tähistatud,see teadvustab nende eristaatust nii kohalikele elanikele kui ka juhukülastajatele.Maakondades toimub nõuetekohaste kaitselepingute sõlmimine maavaldajatega,mis annab objektide kaitsele seadusliku tagatise. Üldpildi kaitstavate rahnude jakivikülvide jaotumusest maakondade kaupa annab joonis 34.91