pdf, 60 MB - Geoloogia Instituut

sadamasse, Salajõe kaksikrahnuna Linnamäe lähedal, arvukalt aga Osmussaare,Põõsaspea ja Nõva rannavööndis, sageli ka väiksemate rahnude hulgas. Omapärasehiigelkogumina on vaatamisväärne purunenud hiidrahnu jäänuk Allikmaal Paliverelähedal. Kõige lõunapoolsem neugrundbretša suurrahn paikneb Matsalu lahe põhjavööndisRannajõe Ohvrikivina.Samalaadseks siirderahnuks tuleb pidada ka Eesti suurte rahnude hulka sattunudainsat settekivimit – umbes 10 m ümbermõõduga lubjakivipangast Muhu saarelViiralt Nõmmkülla suunduva tee ääres. See kivimonoliit on lahti kangutatud siitveidi põhja pool asuvalt Jaagarahu lademe paekõvikult ja kujutab endast tähelepanuväärseterandit. Enamik paesest aluspõhjast haaratud lubja- ja dolokive laguneskihilisuse tõttu liustikumassis kohe õhukesteks plaatideks ja sattus seetõttuväikekivide – munakate või muguljate põllukivide hulka. Vaid Saaremaa ja Muhupiires võib ette tulla suuremaid kihitamata rifitekkelisi lubjakivikehi, mis võisidtervikulisemalt edasi kanduda ka liustikujääs. Muhu saarel, eriti Liiva asula ümbrusesleidub teisigi kohalikust paepõhjast nihutatud lubjakiviplokke, kuid need eisaavuta siiski suurrahnude mõõtmeid. Niisiis on märgitud rahn tore erand, näitamaksveenvalt, et settekivimitest koosnevaid mandrijää poolt edasikantud rahne eitasu siinses regioonis suuremate kivide seas küll eriti oodata.Lõpetades suurte rahnude kivimilise koostise käsitlemist, tuleb rõhutada veelüht nende teaduslikku tähtsust tõstvat erijoont – nad võimaldavad jälgida kivimilisiüleminekuid ja eri tüüpi kivimite omavahelisi suhteid ühe monoliidi piires. Loomulikultei anna see olulist lisateadmist Soome aluskorra geoloogia kohta, sest sellistteavet on ju hoopis parem hankida kohapealsetelt rikkumata kivimiavamustelt. Küllaga lubavad need rändkivide vaatlused kindlamini mõtestada Eesti alale kantudmaterjali päritolu asjaolusid. Nii on graniitsetes rahnudes sagedasti leida halligneisi murdetükke (ksenoliite), mis kindlasti näitab graniitide hilisemat sissetungivarasemasse gneisikompleksi. Niisuguseid suletisi leiab sagedamini hallides peenekristallilistesmigmatiseerunud graniitides (Vaiatu metsapiirikivi Jõgevamaal,Riuma-Juhkama kivi Viljandimaal jt), suhteliselt harva jämedakristallilistes porfüürsetes(Põgari neemetipu rahn Läänemaal) või rabakivi tüüpi graniitides. Sagedastiesineb gneisisuletisi aga pegmatiidilaadsetes kivimites (Viluvere Suurkivi jaPähklikivi Põhja-Pärnumaal, Ehalkivi Lääne-Virus jm). Esimesel juhul viitabksenoliitide olemasolu vanema gneisi migmatiseerumis-granitiseerumisprotsessile,teisel aga hilismagma purustavale toimele ümbriskivimite suhtes. Rabakivi ja temaäärekivimite tardumisprotsess oli ümbriskivimitest märksa sõltumatum ja haarasnende tükke endasse vähe. Küll aga on korduvalt näha ühe suurrahnugi piirespunaka porfüürse graniidi sujuvaid üleminekuid rabakivilaadseks kivimiks, kussuured K-päevakivi kristallid on üksteisele lähenenud (Ridala Kabelikivi Läänemaal,Holmi Suurkivi Vormsil jt). Kohati ilmuvad neil kristallidel ka ilmekadovoidäärised (Nõmmküla rahn Pärnumaal), samalaadseid üleminekuid leidub kapegmatiitidel (Mäeküla rahn Läänemaal). Võib näha veel sujuvaid siirdeid peenekristallilisestroosast graniidist jämedakristalliliseks pegmatiitseks kivimiks (Pala-Kotka kagurahn Jõgevamaal, Rebaste Tagamõisa kivi Saaremaal, Alustre lodurahnViljandimaal jm). Jälgitavad on ka Eesti lääneosas levivate porfüürsete graniidi-66