pdf, 60 MB - Geoloogia Instituut

Tuleb aga märkida, et mitte kõik rabakivimassiivides kujunenud kivimid eimoodustanud tüüpilist ovoidkristallidega struktuuri, mille abil neid on kerge teistestgraniitidest eristada. Hiiglaslike massiivide sisemuses oli erinevaid tardumistingimusi,mis jätsid kivimitesse mitmesuguseid jälgi. Nii eristataksegi rabakivideseas tüüpovoididega viiburgiite, äärisovoidideta suurekristallilisi piiterliite * ja lihtsaltjämedakristallilisi roosakaid rabakivigraniite, millest viimased annavad veelmitmesuguseid üleminekuvorme. Seepärast võivad mõned rabakivimassiividestpärinevad graniidierimid sattuda loendamisel ka teise päritoluga graniitide hulka,sest nende seostamine emamassiiviga on mõnikord väga raske. Tõsi, peale tüüpiliseovoidstruktuuri on rabakivimassiivist pärinevatel kivimitel veel muidki tunnuseidprimaarsete kvartsiagregaatide, terade optiliste omaduste ja mitmete lisandmineraalidenäol, kuid nende tuvastamine väliolukorras ilma täiendavate uuringutetapole alati jõukohane ka kogemustega spetsialistile. Üheks niisuguseks üleminekuvormiks,mis on ilmselt pärit Ahvenamaa rabakivimassiivi äärevööndist, on intensiivseltroosakate päevakivikristallidega porfüürilaadsed graniidid, mis Eesti alallevivad peamiselt läänesaarte rahnude seas. Mõnel juhul on näha kivimilisi üleminekuidkoguni ühe suurema rahnu sees, samuti võib leida rabakivis ka ümbritsevastkivimist kaasa haaratud kivifragmente, sagedamini just peeneteralisest gneisistksenoliite. Eeltoodu näitab, et selle rahnuderühma piiritlemine lisab praktilissetöösse küll teatud annuse tinglikkust, kuid käesolevas on rabakividena käsitletudsiiski vaid vaieldamatult nende hulka kuuluvaid kivimeid. Kaheldavaid juhtumeidvaadeldakse juba koos ülejäänud graniitidega.Olgu märgitud, et Eesti rabakivirahnude seas on ülekaalus just viiburgiidi tüüpiovoididega erimid (60–85%), mille osakaal pisut väheneb vaid lõuna suunas(50–65%). Erandiks näib olevat Saaremaa, kus ovoidideta rabakivitüüp on kohatiülekaalus.GraniididPeale kurrutusjärgse rabakiviformatsiooni graniitkivimite on teiseks suurrahnudelevinumaks kivimirühmaks graniidid, mis pärinevad Lõuna-Soome aluskorravanemast kurrutuskompleksist – svekofenniididest ehk orogeneesivööst. Nendegraniitide levila haarab peaaegu poole Soome lõunapoolsest alast (joonis 22), millepiires esineb kurrutusperioodi eri etappide graniidierimeid. Mõistagi on needgraniidid tublisti varieeruvad oma koostiselt, struktuurilt ja muudeltki näitajatelt.Ulatuslik avamusvöönd võinuks anda hulgaliselt materjali ka Eesti rändrahnudejaoks, kuid see panus on jäänud rabakividega võrreldes märksa tagasihoidlikumaks.Tõepoolest, see kaljune pind ei ole andnud sedavõrd palju suuri rändrahne, kuiseda on teinud hoopis tagasihoidlikumate mõõtmetega rabakivide levila. Põhjusekson kõnealuste orogeneetiliste graniidikehade väiksemad algmõõtmed, eriti aga*Autor eelistab terviklikult eestistatud nimekujusid viiburgiit ja piiterliit varem kasutatud pooleestistatudvariantide viborgiit (vyborgite) ja piterliit (piterlite) asemel.58